hakkame lõpetama

Ega vist väga see blogi pidamine enam ei toimi.
Pole aega, pole tahtmist....kui just mingi aeg uuel mandril ei peaks maanduma, saab mulle alati kirjutada ja joonistada aadressil:

6/91 Queenscliff Road
Queenscliff
NSW, Australia
2096

ning helistada:

+61406601874

26, lootus uus!

Tundub, et väga hästi see blogi kirjutamine enam ei toimi. Uus töö mis pole enam üldse uus röövib mu kogu aja ja ainukesel vabal pühapäeval on miljon muud asja teha. Mis siin siis vahepeal toimunud on, umbes kolm nädalat olin nii haige et Jase viis mu hommikul arsti juurde. Tundsin et on palavik kuna öösel oli see arvatavasti 40 ligi,pole vist kunagi niimoodi värisenud, ilma naljata. Arst kraadis ja ütles et ei ole midagi, 100 doltsi raha kott kergem ja otse apteeki, ostsin vana kooli kraadiklaasi ja 38.4….. puudega arstid on siin kindlasti.Paari nädala tagustest juhtumitest nii palju, et Getter kakles klubis Jasoni extüdrukuga. Nüüd ma usun saja protsendiliselt austraalia tüdrukute ebanormaalsusse. Actionit saab!
Neljapäev oli elu muhedam sünnipäev, lihtsalt siuke chill aga hea.Õhtusöök ja jutud sõpradega. Ilusaid ja häid kinke sai ka. Ma olen nüüd oma imagot jälle muutnud. Uus soeng uued tuuled. Eile tähistasime veidike korralikumalt mu sünnat ja Rugby world cupi. Kari kutte ja eesti sõbrad. Mõnus!
Ülehomme on juba Uus-Meremaa poole teel. Jeiiii!

Pühapäevane madratsi chill

Siis kui Merks peale oma leerikooli tahab randa minna ja paar õlut teha siis tuleb metsik tuul ja tahab minema puhuda.

Alternatiiv ranna liivale, sõbra maja taga.

Manly elu

Glam-Rock sünnipäeva pidu

Kohe kui aega saan siis kirjutan ja joonistan

nagu uus

Reede õhtul panin oma kodinad kokku jälle ja kolisin Jase juurest välja, täitsa oma koju. Mul on maailma parim voodi ja täitsa mõnusad korteri kaaslased, keda ma tihti ei näe kuna mu kiire elu tahab ju elamist ja väljas käimist. Laupäeval käisime 80’s Glam-Rock sünnipäeva peol. Oli tore kuni politsei meie peo lõpetas, juba teist korda. Äküll, koju ära tuttu, natuke und ja kirikusse, ikkagi pühapäev ju. Tegelikult on nii, et ma läksin leerikooli ja nüüd pean viksilt ja viisakalt üle ühe pühapäeva kohal olema. Võtsin asja tõsiselt kuni üks tüüp otsustas meie preestrit? kuulates unne suikuda. Küsi kas sain naeru pidada, kindlasti mitte?!

Out and About

Kodutu, vähemalt kuni nädala lõpuni. Viimased päevad meie kärarikkas korteris möödusid nagu ikka suhteliselt pingeliselt. Kui üks hetk hakkab midagi närvidele käima, siis ega enam pidama ei saa. Pikalt ei viitsi sellest jahuda, las jääda. Laupäeval olin Kaisu juures lapsehoidjaks ja lasin noored välja pidutsema. Eile, pühapäeval pakkisime oma kolm asja, mis on kolme kuuga kolmekordistunud, ehk siis üheksa asja ja nüüd on Getteril päris oma tuba ja lai voodi. Pole paha või jaa. Selles suhtes, et …..Getterist sai Jasoni korterikaaslane (kutt, kes on mulle nüüdseks vist natuke rohkem kui sõber või noh kes teab mis värk on tegelt) ja nii kaua kui mina oma uute kodusse saan kolida, peame siin kenasti suur õnnelik pere olema.
Just natuke aega tagasi käisin oma uute korterikaaslastega kohvil, austraalia paar, Kutiga ma olin varem kohtunud, küll aga mitte tüdrukuga. Täitsa okeid tunduvad olevat. Ei jõua ära oodata mil saab sisse kolida. Paramparaa.
Ah see kah, et 27 september sõidan Jasoniga Uus-Meremaale. Vaatab mis saab….

Tulekul!

Nii pikkade vahedega ei tule vist blogi pidamisest suurt midagi välja, eks ole. Eelnevad seiklused on peast justkui pühitud. On olnud üks väga mõnus kontsert, palju ilusaid esmaspäevi, kuna need on meil tavaliselt vabad, või noh tegelt on minul vaba ja G-l peaaegu. Rannas istudes võib vaala merest välja hüppamas ja vett purskamas näha või siis suurt punti delfiine nagu just täna juhtus. Kuidagi nii mõnus on olnud. Välja arvatud minu pingelised ja teravad vestlused oma korterinaabriga, (peamiselt on tegu koristamise ja mitte koristamisega) kellega enam väga läbi ei saa, on siiski kõik hästi. See nädal meil siin korteris jääb viimaseks, Tulevad need ilmselt liigagi imelikud ajad omas toas, võib olla ei oskagi enam nii elada, et kellegagi ennem magama minekut maailma asju läbi ei arutaks. Ühe sõnaga ME kolime lahku. NO WAY? Yes way! Getter kolib vähe eemale ja mina jään pm siiski kesk-Manlysse.
Et siis kirjutab jälle ja tihedamalt, luban!

Pinge

Pahanduste tekitaja Merilin on tekitanud kodus sellised pinged, et napilt tahaks välja kolida. Võtan süü sajaprotsendiliselt omaks ja ütlen ausalt ära, kunagi poleks tohtinud oma korterikaaslasega rohkem kui korterikaaslase suhteid luua. Nii palju veel, et tundub nagu hakkaks G-ga varsti lahku kolima, kuna nii palju vist õnne ei ole, et saaks ühte kohta kolida ja selle eest võimalikult vähe maksta.Põhjus: oma tuba, oma luba! Ostan endale suure padja ja hakkan sellesse iga õhtu pisaraid valama, kui nii peaks minema.

2 võrdub 4

Isegi kui tööl käia, tunduvad osad nädalad lihtsalt ühe pika toreda nädalvahetusena. Üks neist oli just eelmisel nädalal. Kuna meil on siin mingit laadi juba traditsiooniks saanud sõpradega kordamööda õhtusööke korraldada, siis neljapäeval oli Jason nii lahke ja kutsus meid enda juurde ahjupraadi sööma. Sõpradest nii palju, et kõik, nii umbes 10, on pärit Uus-Meremaalt ning kahjuks või õnneks nende hulka ühtegi tüdrukut pole sattunud. Õhtusöögil polnud viga…täitsa hea ja mõnus olemine. Reedel käisime oma korterikaaslasega tema sõprade juures brasiillaste majapeol nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud Umbes paar tunnikest sai seal veedetud, edasi järgmisesse kohta jne. Korralik reedeõhtune häng, et saaks laupäeval tööle minnes ikka korralikult väsinud olla, samas see kõik on seda siiani väärt olnud. Laupäev oli linnas ülihea kontsert ja ennem seda cozy olemine Kaisu juures. Peale kontsertit tõmbas tantsukingad jalga ja keerutas vähe jalga. Pühapäeval jõudis vähe väsinud olemisega Merilin koju ja läks G-ga mõnusat lõunat sadamasse nautima, natukene küll külm väljas olemiseks aga mis teha, kodus on vähe nutine selliste ilmadega passida

Jõulud?!

Reede, kell on kuus natuke läbi. Sõõn ülimaitsvat salatit, mida Dagne Usas armastab teha, joon klaasikese punast veini, võibolla ka kaks kuna klaas on väike, kuulan ehk natuke liiga valjult muusikat. Üks väga hea unega korterikaaslane magab juba pikemat aega diivanil ja nii iga õhtu. Tunni paari pärast lähme selle sama magava tüübiga brasiillaste majapeole, teemaks must-valge, ütlen kohe ausalt ära, et mul pole riidekapis ei üht ega teist, see tähendab, et lasen üle. Ilmad on ülemõistuse külmad, napilt võib lumepilvi taevas kohata kui väga terava silmaga jälgida. Korter on valdavalt täis mustikamuhvini ja mandariini lõhna. Jõulud? peaaegu!

Laupäev

MUST LUIK JA PIRAAT (Sam'i sünnipäev)

Punapea

Kõik on uus Juunikuus

Selle vahepeal kui tööd netist otsid on kõigeks muuks ka aega, nii ma siis otsisin endale välja vabatahtliku juuksemodelli koha. Eelmise nädala kolmapäeval pidin 8.30ks Joico and Fudge’i hoones olema. Loomulikult jäin eelnevalt bussist maha ja kui lõpuks kohale jõudsin ei leidnud õiget maja üles, hoolimata, et see tänava kõige suurem hoone oli. Alla andes ja oma tagasisõidubussi oodates sain siiski kõne ja juhatati õigesse kohta. Eriti huvitav päev ol,i nalja ja uusi tutvusi jalaga segada, ainult et istuma pidi liiga palju. Nüüdsest olen punapea, suht palju lühemate juustega kui varem. Paar päeva hiljem sain uue kõne, samast kohast ja kutsuti esmaspäevaks(eilseks) tagasi väikest funki lisama, Käisin ära ja punastest juustest said veel punasemad. Juuksurite jutu järgi ei tohiks tee äärde liiga pikalt passima jääda kuna liiklus võib seiskuda. Sain kingituseks igasugust juuksenänni ja lubasin enam niipea tagasi mitte minna kuna niipea ei ole selle peaga küll midagi peale hakata. Õhtul saatsime meie juures Keijo külmale mäele tööle. Tegime sushit, või no tegelikult mina ja Rubens. Keijo tegi kooki (ülihead), Joel tuli veini ka kahe Uus Meremaa sõbraga.
Viimane nädal on mõnusalt päikeseline ja soe olnud, kuna täna on vaba ja Rubensil ka, kes on korterikaaslane muidu, siis äkki läheme väiksele matkale, kui ta ükskord otsustab üles ärgata.

Aga varsti on jaanipäev, nautige neid valgeid öid, meil on pool 6 kindlasti pime juba aga väikese grilli teeme ikka.

Musid paid

Läheb paremaks

Tegelikult teisiti ei saakski ju.
Võtab end nüüd kokku ja tuletab meelde mis siin vahepeal toimunud on.
Ikka pingutan aga kuidagi ei tule meelde midagi….
Ahjaa, kui me seal Eesti majas käisime kokkamas, siis saime otseloomulikult mõne eestlasega tuttavaks. Täpsemalt kahe Tomiga, kellest üks käis mul siin külas nüüdseks juba eelmine neljapäev (täna on pühapäev) käisime matkasime vähe Manly ümbruses ringi ja üldkokkuvõtte kujunes päris mõnusaks päevaks. Laupäeval käisime kõik suure õnnelikku korteriperena väljas pidutsemas. Minul oli lõbus. Esmaspäeval käisin ühel tööinterviul, mis oli siit omajagu kaugel. Tagasi sõites pidin busse vahetama ja otse loomulikult jäin maha ühest nendest. Okei, ootan siis seal oma 30min juba…klapid olid peas, kuulasin mussi. Näen silmanurgast, et keegi noormees tuleb ja räägib midagi. Võtsin siis klapid ära ja kuulasin mis tüübil öelda on. Vestlus nagu siin ikka kombeks on, algul küsid ära mis teed siin ja kust pärit oled ja siis ehk saad kutse välja või midagi, ainult, et see kord oli vastupidi. Suht lambika kohvile kutse sain paari lause vahetusest. Kuna aega oli vaja surnuks lüüa, siis sai kogu elulugu ja muud asjad ära räägitud. Kutt, kelle nimeks oli Cash, töötab pizza kohas ja oli oma uhke karbiga mul seal nina all, pakkus mullegi ja nii me seal siis jutustasime ja sõime bussiputkas imehead pizzat. Kohvile pole siinai jõudnud, võib-olla natuke minu süü tõttu….väldin:)
Kolmapäev oli järgmine töövestlus. Ennem seda sain Kiisikuga kokku, kes oli Gold Coastilt mõneks päevaks siia tulnud. Kell oli umbes 1 päeval kui tuli ettepanek klaas punast veini Sydney ooperimaja kaare all juua. Mõeldud tehtud….korda 2! Kiiresti jooksuga bussile, täiesti valele kusjuures…nii ma siis ekslesin ringi. Bussijuht juhatas ka valesse kohta aga lõppkokkuvõttes jõudsin kokkusaamisele, väikese hilinemisega küll. Nüüd tuleb oodata. Äkki saab normaalse töögraafiku endale. Hiljem tagasi kesklinna kus Kiisik juba ootas, et teha kohvi banaanileivaga ja hiljem lisaks klaas veini. Eriti tore oli näha ja vanu aegu meenutada:) Linnas oli too hetk Vivid Festival mis kujutab endast valgusshowd ooperimaja katusel ja muid kunstilisi väljapanekuid. Praamiga koju sest me oleme ju ikkagi nn maalapsed üle lahe. Kui mina koju jõudsin oli G meie korterikaaslase ja tema sõpradega linna läinud samale festivalile. Nii me siin siin elame, kahes vahetuses, kuigi suurem osa ajast oleme siiski sukk ja saabas. Mul oli üpris cozy õhtu kodus teise korterikaaslasega ja kuna ma talle vist üpris palju juba meeldin siis peab aeg-ajalt oma tuppa põgenema, Getter arvab, et ma ei peaks sealt üldse enam välja tulema. Neljapäev on tööpäev, koju jõudes oli G-l häid uudiseid, et ta sai tööle. Käisime tähistamas väljas ja tuli välja et neljap on siin brasiillaste peod. Sellest see siis tuli, valida oli kas vaatad maha või lakke, kellegagi silmsidet luua poleks olnud just kõige parem idee. Manly (tõlkes mehelik või midagi selle taolist) on oma nime hetkel vägagi teenitult saanud. Tüdrukuid on vähe ja natuke keeruline ja väsitav on väljas käia. Laupäeval jälle tööle. Töölt bussile kõndides sadas üpris kõvasti vihma kui üks mööduv meesterahvas mulle oma vihmavarju pakkus ja mind bussipeatusesse saatis. Lähikese ajaga sai kõik oma põhilised seiklused räägitud ning edasi hüppasin bussile. Kas pole mitte mõnus siin inimestega tuttavaks saada, mitte just kõige traditsioonilisemal viisil.
Täna on järjekordne kodus passimise päev. Vihma sajab, üks korterikaaslasest norskab mul külje all ja meie G-ga vaatame Tantsud Tähtedega.. Korteriga on vedanud, mitte just vaikuse poolest kuid kaaslased on üübermõnusad ja ma tegelikult tean, et nemad arvavad meie kohta sama:) Nina püsti, toas võib, väljas ei saaks, vihma sajab.

Olge sama muhedad nagu meie
Varsti jutustab siit poolt uudiseid jälle.

Manly

Minu kohta erakordselt pika vaheajaga blogipostitus tuleb siit.

Juba läheb vist neljas nädal siin, eksole? Nüüdseks on nii, et oleme lõpuks suutnud Taavi ja Kaisu elamisest välja kolida ja Arabellale ta toa tagasi anda, juba üle nädala oleme uues kohas uute inimestega. Viimane nädalavahetus nende juure elades käisime naistega väljas, täitsa esimest korda selle aja jooksul kui siin oleme olnud, Väga lõbus oli. Normaalsel ajal tuttu ja hommikul üles. Mainin ära, et kõik need 2 nädalat magasin ma kummimadratsil, kus ühel kenal ööl käis mul kummitus külas, alguses lämmatas ja teisel katsel sosistas ise kõrva „help!“…saa siis aru mida tahab:) Kuna Kaisu on ühel vanal eesti naisel guardian, ma ei tea kuidas seda eesti keeles öelda, ühe sõnaga hoolitseb ta eest ja tal on paari päeva nädalas puhkust vaja siis mina aitan teda nüüd.
Peaks vist pikemalt rääkima, miks me nii kaua teiste turjal elasime. Olime lollid ja maksime ühe väga hea korteri ettemaksu liiga kergekäeliselt ära. Korteri omanik või kes ta iganes oli ei lasknud meil ette nähtud ajal sisse kolida, hakkas mingit jama ajama nii, et lõpuks olime päris kurjad ja ähvardasime politseiga. Õnneks saime kuidagi siiski oma raha kätte ja nüüd elame õnnelikult koos kahe Brasiiliast pärit kutiga Manlys( Sydney äärelinn) Nemad ühes toas ja meie teises. Ookean on 50 meetri kaugusel, kahjuks pole seda saanud viimasel nädalal nautida. Sajab, sajab ja tuul on ükskõik kui tugev.
Eelmine teisipäev tulid eesti poisid Joel, Keijo ja Sam Manlysse ning plaanivad vist natuke kauemaks jääda. Mul on eriti hea meel, et nad siin on, käime teineteisel külas ja oleme üübermõnusad. Meie teeme neile süüa ja nemad teevad meile.
Neljapäeval käisime Eesti Majas süüa tegemas, saime vähe nutsu ka. Alkohol oli tasuta. Paha paha, viimasest praamist, bussist, rongist jäime maha ja koju ei jõudnudki. Mainin ära, et meil on kõige lihtsam kesklinna/koju saada praamiga, ainult 25 minutit ja voilaa.
Reedel käisime siinset elu tšekkimas ja laupäeval olin Kaisu asemel tööl. Pühapäeval käisime poistega matkamas, paarisajameetrisest jalutuskäigust kujunes 15 kilomeetrine matk. Mingid vanad kuulipildujate pesad ja onnid ja mida kõike veel sai üle vaadatud (isa kindlasti pahandaks, et ma ei oska neid õigesti nimetada). Eriti ilusa kohani jõudsime välja kui ainult ei oleks nii vihmane ja hall olnud, Ilmselgelt peab tagasi minema selge ilmaga.
Täna teisipäeval käisin tööl. Kord nädala löön ühe Holiday apartementi läikima. Selline elu siis, üritame püsivat tööd endiselt leida.
Praegu on mõnus. Arvutionu käis ja meil töötab nüüd WIFI siin, mis eelnevalt ei aktsepteerinud meie superarvuteid. Meie perepoisid läksid jäätist tooma kuna ma sellega iga päev neile ajudele käin, loodetavasti toovad ka, ei tahaks pettuda.

Tšeki biiti

Teretulemast tagasi!

Teine ring.

Esiteks mu vana number töötab siin endiselt ja ei pea uut pähe õppima +61406601874. Võib helistada, luban.
Teiseks tulid Kaisu ja Taavi meile lennujaama vastu, ei pidanud ise seiklema, kuigi olgem ausad, see seljakott ei tundugi enam nii raske kui eelnevad reisimised. Nende juurde jõudes tõmbasime kohe une majja ja oli piisavalt hea küll, et kella 7 -ni õhtul vastu pidada, reaalselt ei jõudnud enam silmi lahti hoida.
Nüüdseks on ajavahega lihtsamaks läinud. Üldse on kuidagi väga hea. Arvuti sai korda, kes teab kui auaks aga töötab vähemalt, pangaga sain asjad korda ja ei pidanud varga väljavõetud rahasid riigile tagasi maksma, Hetkel küll tehinguid ei saa teha aga küll saab korda. Tööd pole saanud aga ega ei ole otsinud ka väga. CV-d tegime ära ja iga päev luban sellega tõsisemalt tegelema hakata. Ahjaa mis peamine, meil oli 110%-ne plaan et me reisime Sydneyst üles, siin on talv ja siia kindlasti ei jää. Nüüd on aga nii, et me käisime juba üht korterit vaatamas ja maksime sissemaksu ära nii, et peaks varsti saama sisse kolida, kuigi tädi ajab siukest mulli koguaeg, et vaikselt ajab närvi juba. Korter on ületee ookeanist, kui suur laine tuleb, siis on natuke pahasti. Hoiab pöidlad pihus ja loodab, et ei pea enam kaua Kaisu ja Taavi kukil elama.
Mis me siis veel selle esimese nädala jooksul siin teinud oleme. Kodus ja Võõrsil filmimise koha oleme ära vaadanud. Sydney ooperomaja on igast küljest ära nähtud, üle silla on kõnnitud, ookeani laineid on juba nauditud. Paari tuttavaga oleme ka kokku saanud ja nii ongi olnud. Eestlaste majas käisime neljapäeval, siis saab seal midagi eestlaslikku süüa ja eestlaslikult õlut juua. Äkki läheb veel kunagi sinna ja kuulab vanade inimeste seiklusi maalt ja merelt, vastasel juhul pole seal midagi huvitavat teha.
Täna on esimene päev kus ma olen suutnud kauem üleval olla kui 10-ni (14.05) Tegime kooki ja hoiame last. Lasime noorpaaril välja minna ja end veits vabamalt tunda. Aga eks jutustab, kui midagi püsivat on toimunud. Hetkel siuke sisseelamise aeg veel.
Ilus elu!

Viimane nädal

Oli tore, natuke kurb aga tore. Kuna mul siin arvuti oli tuksis vahepeal, siis võib mälu alt vedada ja mingid asjad jäävad kohe kindlasti mainimata. Viimased trennid, viimased sushid Jaana ja Dagnega, viimased tööpäevad lastega, kes viimasel päeval tundusid veel eriti toredad. Mõnus aeg jäi seljataha ja hea tunne oli Jaanale ta tuba tagasi loovutada ja Dagnele kogu ta korras ja filigraanne korter. Pakkisime nagu ikka, viimastel tundidel, et saaks võimalikult vähe magada ja lennukis puhata.

Hommikul viimased kohvid tüdrukutega ja pisarates hüvastijätt. ARMASTAN neid!

Lebanonist Bostonisse bussiga kolm tundi, edasi Boston-Dallas lend 4 midagi tundi ning Dallas-LA lend sama palju otsa. Kuna ma olin kuu aega üle oma aja siin, siis oli natuke sabin sees aga täiesti ilma põhjuseta, kellelgi polnud vähimatki tahtmist mult midagi küsida ega midagi. Ilusasti lennukile, kahekordsele selle peab ka ära mainima, õhtusöök ja tuttu ära. LA-Fiji lend oli 11 tundi sellest seitse vist sai kohe päris korralikult magatud ja ülejäänud oli siuke pool suikumine no ja varsti olimegi kohal. Fiji lämbe õhk lõi sahmakaga näkku nagu ennemuiste Malaysiasse maandudes. Ilus tundus, isegi lennujaamast ja inimesed on seal suurt kasvu, kõik on suured, naised ka. Mehed kannavad seelikuid ning lennujaamas mängib elav muusika. Pole paha. Austraalia lend kestis vist 5 tundi umbes ja kohal me olimegi- sujuvalt teisele poole maakera.

The last US mail

Trillallaatrallalaa, esiteks meil on suvi, mis on eriti m6nus. Teiseks mul pole t2pit2hti, nagu on vist aru saada.
Aeg lendab, pole kahtlustki. Paar p2eva tagasi hakkas n6ks kurb, kui toolt koju s6itsin, nyyd kui lumi on l2inud, on eriti m6nusaks l2inud. V6ib-olla ei tahagi lahkuda:)
Arvuti, vana hea, mis pole yldse vana tegelikult, on mingiks ajaks j2lle oma tookohustustest k6rvale hiilinud, sellest ka eestikeele t2htede puuduj22k, kasutan Dagne arvutit. Peab 2ra mainime, et hea ost oli.
A kas seda vanas6na teate, kes palju kukub, see kaua elab. Ja t2navuse aasta laureaadid on Merilin Saul ja Merilin Saul "n2dala jooksul trepist alla ning kyynarnukk jooksurajal puruks" kukkumises. Aga muidu t2nan kysimast, minuga on k6ik korras.

Eks suhtleb.
Tsauh

Paar nädalat tagasi Portlandis

Meie armas Viiking

Driftides kevades

Me siin plaanisime viimane kuu aega Jaanale sünnipäevaüllatust korraldada. Mitmeid kordi oleks end vahele rääkinud. Plaan oli, et läheme sõidame reedel, mis on tegelikult nädal aega enne J reaalset sünnipäeva Portlandi, Maine. Jaanal oli suhteliselt tuju nullis, et me kõik peame töötama ja temaga midagi koos ette ei saa võtta. Neljapäeva õhtul siis küsisime muu seas, et kas asjad on pakitud. Jaana kallis ei saanud tükk aega aru mis me ajame ja kui aru sai siis arvas, et see on üks suur aprilli nali, kuigi tegelt oli märtsi viimane päev. Meie plaan toimis igal juhul.

Päev ennem, ehk siis kolmapäeval, vaatasin suht lambikalt mingeid andmeid oma austraalia pangakontolt. Superhalvad uudised kohe hommikul vara. Peale seda kui mul Guatemalas kaart ära varastati ja ma sealt pealt oma raha mujale kandsin ning selle kinni panin, mis ilmselgelt tegelikult kinni ei läinud, on nüüdseks mu kaart veidike üle 1000 dollari miinuses. Suured tänud sellele vargale! Homme võtan end kokku ja helistan panka, äkki saab selle kuidagi lahendatud. Väga sooviks, et saaks! Kui ei, siis on tegemist suuremat sorti karmavõlaga. Luban, et nüüdsest annan igale kerjusele peatäie münte ja hakkan paremaks inimseks.

Siis kui mina ütlen Austraalia, siis sina küsid kas piletid on olemas ja mina ütlen: On olemas!. Jehuu.
Getter leidis eelmise nädala alguses suht lambikalt 430 .- piletid Ausi. Eriti odavad, kui arvestada, et mis me siiani vaadanud oleme, ei paistnud lootust olevat, et alla 1000 enam midagi saaks. Kohe samal päeval ei saanud ära osta, pidime paar päeva ootama, et raha oleks arvel ja muud jutud ja siis kui lõpuks ostma hakkasime olid need veel 100 odavamad. Milline ilus elu. Nüüd on vaja ainult veel Boston LA ots saada ja siis ongi kõik korras. Lend on 5. Mai alles aga ei ole hullu, loodetavasti on siis soe kevad juba ja tuju pole ka enam nii hall. Otsustasime , et lendame Sydneysse ja peatume mu sõprade juures ja mingi aeg ühe Balil tuttavaks saadud kuti juures. Eks mul tuleb lennujaamas jälle seletamist, et miks ma kuu aega olen üle oma aja Usas viibinud. Ega need lihtsad piiriületused ei olegi minu jaoks kunagi olnud. Igal juhul mina ootan juba, mis arvatavasti ei ole enam kellelegi uudis:)

Ahjaa meie nädalavahetusest nüüd siis. Peale tööpäeva nagu meil ikka kombeks juba on saanud, asjad kokku, autosse…muusika käima ja let’s drive! Portlandi jõudsime kell 8 õhtul või midagi, siis kähku ilusaks ja välja. Läksime esialgu õlleaeda. Meie, kui kõik jõhkrad õllejoojad. Okei, meie jah G-ga tegelt olemegi, Jaana ja Dagne mitte just väga. Veetsime siis seal natuke aega ja siis edasi teise kohta. Usas on ju kõik kohad ainult 1ni öösel lahti, nii et tuleb kiire tempoga pubid/klubid läbi käia. Teises kohas oli laiv muss ja mõnus olemine. Järgmine päev tegime linna tuuri. Eriti armas väike sadamalinn. Tuurid tehtud ja oma hotelli tagasi. Dagne jäi meil aga haigeks ja nii haigeks et Laupäeval pidime ilma temata välja minema. Kõik kohad läbi vaadatud, tantsitud ja koju tagasi. Ega rohkem vist väga ei toimunudki. Ah mis ei toimunud, napilt hakkasin enne peole minekut otsi andma. Oleme siis hästi mõnusad oma toas ja sööme joome täiesti mingeid regular asju ja siis G äkki märkab et mul on jõhker lööve seljal. Minu elu esimene allergia. Selg, õlad ja käed olid punaseid laike täis, põhimõtteliselt kogu ülakeha teelt ja lõpuks tundus et hingamisteed hakkavad ka üles paistetama. Võtsin suht rahulikult teelt. Vahetasin Jaana maika ära, mis võis selle põhjustada , ootasime veits ja läksime siis välja. Varsti oligi kõik jälle tip-topp.
Pühapäeval käisime Portlandi ühes põhilises vaatamisväärsust vaatamas (majakat) ja väike lõuna, väike shopping ja tagasi me Lebanonis jälle olemegi.

Täna- Lumetorm, või mida iganes, enam ei taha isegi teada mis jama sealt taevast alla tuleb. Esialgu ei tundunudki teed väga hullud aga no tegelikult käis paar korda elu silme eest läbi kui saad aru, et nüüd siis sõidangi kraavi või driftid külg ees kusagilt mäest alla. Olin veerand teed sõitnud kui pöörasin otsa ringi ja otsustasin mitte tööle sõita. Eriti kopp on ees sellest ilmast. Need, kes Eestis elavad, teavad millest ma ilmselt räägin.
Eks varsti jälle kirjutab.

Living the dream,
Merks

Boston

Zoe ja Jaanaga

Hea nädalavahetus

Kuna mina ei olnud veel Bostonis käinud, siis otsustasime minna, no kas just minu pärast, sest me kõik ju vajama väiksemat või suuremat vaheldust New Hampshirest. Oleks tahtnud kohe reedel siit sääred teha aga mina töötasin 23.45 ja G oli ka umbes sama kaua tööl, nii et koju jõudsime alles pool 1 öösel. Hommikul üles asjad kokku ja minekut.

Bostonis elab meil üks sõbranna Zoe, kellega me Guatemalas koos töötasime, ta oli nii lahke ja lubas meil enda juures peatuda. Hullult lahedas kohas töötab ja elab veel kihvtimas kohas. Töökohaks on Sweet and Nasty adult bakery (kes teab, see teab) ja elukohaks on pm kunstistuudio. Viskasime oma kotid talle koju ära ja läksime shoppingu-jalutus tuurile. Mulle Boston meeldib, väga meeldib.

Õhtul jaurasime Zoe juures ja läksime välja. Tundub, et G-le mõjus eilne superkuu liialt halvasti ja me pidime ta varakult koju tooma. Dagne jäi ka koju. Mina J ja Z läksime tagasi. Saime umbes pool tundi võib-olla klubis olla kui tuleb turva ja ütleb, et kuule su sõbranna peab lahkuma. Jutt oli J-st, kes oli märkamatult liialt švipsi jäänud. Puhas huumor. Kolmas kord vist enam ei viitsi tagasi ka tulla Zoega ja nii me siis olimegi pool 2 juba kodus arvatavasti ja tuttu ära.

Järgmine päev, ehk siis täna oli minul ilus ja kirgastes värvides, teistel mitte nii võrd. Chillisime niisama väljas ja nüüd tundub, et see jahe tuul on mulle liiga teinud. Kurk on meeletult valus ja nagu oleks haige tunne.

Hetkel tagasi kodus. Minul on homme ainukesena vaba päev. Loodetavasti ei pea seda haigena voodis veetma.

Ema, kui sa seda loed, siis ma pean ütlema, et me oleme sinu sõnavara siin kasutanud ja igakord puruks naernud. Fraas on; „Mitte ilmtingimata“. Igakord on lihtsalt nii naljakas.

Sutsu veel paremaid uudiseid ka. Mul on nüüd Austraalia II aasta viisa olemas.

Õnnelik!

postitab. postitab, üliharva postitab

Tean küll, et üldse ei kirjuta.... Annan lihtsalt teada, et ma pole kusagile kadunud ja kõik on korras.
See nädal pole väga tööd teinud G-ga. võiks muidugi rohkem. Eelmine nädal selle eest olime kõik päris töökad.
Meil oli eile eriti ilus kevad, käisin jooksmas ja täna on jalad täiega valusad ja väljas sajab mingit nõmedat lörtsi. Kole! Hiljem lähme G-ga siia kohalikku kinno igavust tapma. Õhtul on salsa, äkki isegi läheb ja keerutab veits end.
Paar nädalavahetust oleme siin väljas käinud ja mina olen tüdrukutele kaine rool olnud, ise ka ei usu:)
Pähapäeval sõitsime siit veits välja, käisime shoppamas ja kinos. Kuna meil olid erinevad filmivaatamissoovid siis jagunes grupp kaheks. Me G-ga käisime Punamütsiksest vaatamas. Päris hea oli.
See nädalavahetus sõidame Bostonisse Zo-le külla, tüdruk kellega me Guatemalas koos töötasime. Loodetavasti saab lõbus olema, sest mina tahan tantsida tantsida tantsida.

saadan postiga

Kallistused isale,
kallistused vanaemale ja
kõige suuremad kallid emale
ning kui jõudu üle jääks kallistaks veel...

Kui oleks Eestis, siis teeks just nii.

Valguskiirusel

….aeg lendab!

Kui alguses olin mina ikka väga väga kindel, et siia kauemaks ma ei jää kui paariks kuuks, siis nüüd tundub, et kuna need 2 kuud saavad kohe kohe läbi, siis tuleb ka kolmandaks jääda.

Kui väga igavaks läheb, siis ilmast on alati meeletult põnev rääkida. Ühel õhtul tööl olles, kui seda nii saab nimetada, sest lapsed juba magasid ja J oli mulle seltsiks teleka vaatamisel, oli meil keset talve jõhker talve äikesetorm- Meeldib meeldib, väga meeldib. Mis aga ei meeldi, et ilmad on meil siin peaaegu sama „jahedad“ kui Eestiski. Miinuskraade tiksub ikka kõvasti peale ja see talveigatsus mis mind vahepeal taga ajas, on nüüdseks lõplikult kadunud…..mitme(kümne)ks aastaks.

Ma ei mäleta enam, millal ma viimati kirjutasin, arvatavasti oli see sajandeid tagasi. Elu nagu joonlauaga mõõdetud, töö, kodu, kool ainult, et kooli vahetame trenni vastu ja voilaa, ongi minu elu.

Kogusin end, et midagi huvitavamat toimuma hakkaks, et oleks mida jagada. Ma ei mäleta, kas ma eelmine kord mainisin aga me plaanisime väikest nädalajalist puhkust lõunas, Floridal kui täpsem olla. See plaan aga läks metsa, põhjusel, et me ei saanud endale öömaja. Tegime siis väikesed plaanimuutused ning otsustasime, et sõidame nädalaks Atlantasse sõpradele külla. Dagne otsustas koju jääda nii, et läksime ainult kolmekesi. Eelmine reede peale tööd võtsime selle 19 tunnise teekonna ette. Sõitsime vahetustega, ilma unepeatusi tegemata Atlantasse. Uskumatu mis mõtted väsinuna tulevad ja kui nalja võib saada.
Laupäeva lõunaks olime kohal---KEVAD!!!!! Uuuh, kui hea, kui soe! Väga nautida ei jõudnud, sest unevõlg oli vaja likvideerida. Sõbrad,,,Nic, Blake ja JP, võtsid meid eriti hästi vastu, oma super mõnusas metsamajas. Nädal lendas suhteliselt ülepäeva väljas käies, kevadet nautides, muusikat kuulatas. Esmaspäev oli mõnus sõbrapäev, poisid esinesid paari looga ja üldse oli chill. Kolmapäeval käisime Aquariumis, nüüd on kõik suuremat sorti kalad nähtud ja natuke targemaks saadud. Koju(poistekoju) tagasi tulles,polnud neid muidugi kodus ja meie G-ga ronisime rõdult sisse. Nic arvas, et me oleme täiesti napakad. Küsib, kas üllatas? Hiljem tegime bändiproovi, basskitarr ja trummid on nüüd ära proovitud ja tuleb aus olla, et kuradi raske oli. Neljapäev oli lihtsalt super ilm, pluss 20 ja mõnus päike, just see, mida vaja oli.
Reede hommikul tagasisõit…jäkk, tegelikult polnud nii hullu, sest me otsustasime New Yorki ööseks jääda. Viis tundi vähem sõitu ja elu on kohe palju ilusam.
New Yorkis oli fun, täielik turistijämm. Poed, fotod, veel fotosid ja J imeilus uus tattoo. Väga meeldib!
Eile õhtul jõudsime tagasi koju……Külm, nii külm. Tahan tagasi kevadesse. Homme tööle ja nii edasi, tagasi, kuhu iganes.
Praegu on tegelt väga hea. Neli punast veiniklaasi on laual, kõige ajuvabam tv show ja tundub, et varsti saab D imehead lasagnet. Ootan!

Kolmapäev

Teisipäeval istusime kõik kodus, Tegelikult vaevalt et me kõik, aga igal juhul oli teada, et Kolmapäeval G ja Jaana töötama ei pea, kui siis ainult mina. Õhtul sain meili, et ka minul on kolmapäev vaba. Väike mõte oli eelnevalt peast läbi käinud, et äkki saab New Yorki sõita Holidays in London kontserdile taas kord, mis siin niisama ikka passida:). No ja nii me siis tegimegi. Hakkasime lõuna ajal sõitma ning kõigest 4,5 tunni pärast olimegi kohal. Parkisime end ära ja siis J helistas Nicile, et mis värk on. Nic (bändi solist ja J silmade sära), ütles, et nad jätavad kontserdi ära kuna lubab suurt lumetormi. Me olime ka muidugi sellest napilt kuulnud kuid ei arvanud, et midagi väga suurt tuleb, ameeriklastele meeldib ikka aeg ajalt asju üle dramatiseerida. Tundub, et mingit kontsertit siiski ei tule. Sõitsime siis New Jerseysse jälle ja saime Nici ja teistega kokku, käisime sushit söömas, mingis pubis drinke tegemas ja olime niisama lõbusad. Ilm läks järjest hullemaks ja hullemaks, esialgu oli meil plaan hakata öösel tagasi koju sõitma, sest kõik peavad järgmine päev tööl ja koolis olema, kes kus. See tundus, muidugi iga minutiga üha rohkem võimatu. Otsustasime siis Jerseysse ööseks jääda ja, et hakkame hommikul vara liikuma. Hommikul paistis auto napilt lume alt välja ja kuna sahk polnud veel tulnud, oli selge, et me ei saa veel kusagile liikuda, ootasime siis natuke ja kui teed enam vähem läbitavad hakkasime liikuma. Getter tööle ei jõudnud, mina saatsin meili et tulen paar tundi hiljem. Paar tundi hiljem istusime ummikus ja liikusime 50 meetrit 2,5 tunniga. Väga okei. 4tunni asemel sõitsime koju 7,5 tundi. Ah, kes neid tunde tegelikult ikka luges:)

Dagne, Jaana ja Getteriga New Jerseys

New Jersey nädalavahetus

Peale tööd paar kiiremat liigutust, asjad kokku ja autosse. Aga kus teised on? Pole veel valmis, oleks pidanud vist rahulikumalt võtma.
Okei, lõpuks on teised ka autos ja 4,5 h sõitu võis alata. Jaana, meie super autojuht teeb teel olles ainult paar vale exiti pööret aga seda viga annab lihtsalt parandada, tuleb ringiga tagasi kiirteele sõita.
Tegime ühe peatuse ja siis edasi. Esimene öö olime Yonkersis, seal kus me eelmine kordki peatusime kui Halloweeni ajal Ameerika maal käisime. Jõudsime päris hilja kohale, nii et ega muud teha ei olnudki kui, et magama ära. Hommikul hommikusöök ja siis oli hea plaan, et lähme tšillime väljas ringi, mis sest, et kohutav pakane on. Asjad koos ja valmis edasi minema, mida aga ei ole, on Dagne rahakott, tema dokumentide ja muuga. Otsisime igast nurgast, autost ja auto alt. Heliseb telefon. Ojee Dagne rahakott on leitud, kohast kus me eelmine õhtu peatuse tegime, poole teise tunni tee kaugusel, Selge see, et täna ei vaata me midagi kusagil ringi ja toome rahakoti ära. Onu, kes rahakoti oli leidnud, tegi sellist taustauuringut, et kas annab ikka õigele inimesele koti ja siis ei tahtnud isegi leiutasu. Mul on ikka hea meel et nii häid inimesi veel leidub. Kõigil tuju rõõmsam ja nüüd on jäänud kõigest 3 tundi sõitu meie sihtkohta.
Miks me üldse sinna läksime, oli see et Jaana ja Dagne tuttav bändiga mängib ja kuna me pole üldse saanud korralikult väljas käia siis miks mitte. Onju. Kell seitse jõudsime hotelli ja 9 plaanisime klubisse minna. Pole vist kunagi näinud sellist konveierliini tegevust ühes väikeses hotelli toas. Ilusad ja natuke tipsised ja täitsa valmis minema. Taksojuht tahtis meid eksikombel rongijaama viia,me panime talle muidugi korralikult segast, et polnud ka ime. Kontsert oli hea, tantsida sai palju ja lõbus oli loomulikult ka. Pärast võtsime ka takso, arvates et taksojuht on sama, kes ennem kuigi tegelikult lähemal vaatamisel polnud sarnasusest märkigi, võib olla ainult nahavärv. Igaljuhul arvatavasti ei saanud ta meist midagi aru, sest me olime kindlad et me võime oma juttu taksojuhiga sealt alustada kus eelnevalt pooleli jäime. Tüdrukud võtke end kokku, arvas taksojuht?!
Kuna meie hotellis oli geyklubi siis pidime otse loomulikult kõik ka sinna minema. Liiga palju samasoo armastajaid, nii et pikalt ma sinna ei jäänud. Hotellituppa jõudes oli tuba rahvast täis. J silmarõõm ja ülejäänud bändi liikmed. Lõppkokkuvõttes ma ei tea kui kaua me üleval püsisime aga mina lihtsalt kustusin oma voodisse mingi hetk.
Hommikul (loe 12 päeval) pakkisime oma sada asja jälle kokku, ausalt ka nagu elama oleks tulnud ja läksime Holidays in London-ga ja nende kogu suguvõsaga hommikust sööma, Tore pühapäeva brunch. Dagne oli terve päev näost roheline ja arvasime et tal on lihtsalt tuumapohmell aga selgus et see pohmell kestab ka veel täna ja on hoopis kõhugripp, Siin on see kõigil praegu. Loodetavasti läheb minust kuidagi mööda.
Täna hommikul oli -32 kraadi ja mina ainukesena pidin tööle sõitma, täiega oleks tahtnud teki alla jääda. Eks kui midagi huvitavat hakkab toimuma, annan jälle teada, Igal juhul on hetkeseisuga kõik hästi ja tore tore tore nädalavahetus oli.

Uus aasta, uued tuuled

Asukoht: Lebanon, New Hampshire, USA
Alates eelmisest nädalast kui siia jõudsime ja põhimõtteliselt kellegagi rääkida ei tahtnud, on asjad nüüdseks muutunud. See esimene nädalavahetus me tõenäoliselt midagi jahmatama panevat korda ei saatnud. Veetsime oma õhtuid teleka taga veiniklaasiga, Laupäev käisime kelgutamas ja pühapäeva õhtul tähistasime eesti aja järgi Getteri sünnipäeva. Esmaspäeval visati mind pea ees tundmatusse ja pidin juba tööle minema. Õnneks saime asjad niimoodi paika loksutada, et ma üksi ei pidanud olema, töötasime lihtsalt kõik õnneliku perena koos. Tegelikult oli ainult minul ja Dagnel tööpäev. Kui keegi veel ei tea kes Dagne on, siis ta on Jaana õde (eelkõige ei tea teda minu pere). Kõige armsam meie kommuuni pealik, natuke hirmutavalt korraarmastaja aga eks meil kõigil tuleb kasuks kui keegi nn vitsaga järel käib. Kingitused saime ka G-ga, kui siia jõudsime, pesukoti ja roosad soojad sokid, ei ole üldse paha elu. Dagnel on omad reeglid siin, vetsus peab lahtise uksega käima, ma ei ole veel kahjuks nii sisse sulandunud ja eelistan siiski uksi sulgeda. Eks hiljem vaatab edasi.
Peaksin vist tööst ka rääkima, mida teeme. Hoiame lapsi. Tean tean….mina ja lapsed? Kõik, kes mind tunnevad saavad aru, et see on suht ebatavaline kooslus ja teeme nii, et Guatemala ei loe sest see oli hoopis oma ette teema eraldi valdkonnast. Hoian hetkel kahe pere lapsi. Ühes neist on kolm tüdrukut, 5;4 ja 2 aastane ja teises on peaaegu 3 aastana poiss, Siiani on nendega täitsa lõbus olnud.
Kolmapäeval oli meil siin eeeriti jõhker lumesadu ja kui siin lund sajab, siis seda sajab ikka nii, et mitu osariiki on suletud või noh esialgu suletakse siiski ainult koolid ja a la sellised asutused. Nii me siis istusime kolmapäev kõik rõõmsalt kodus, napilt lamatisi diivanil saades ja telekast kõige totramaid saateid jälgides. Jaana on meil terve nädal meist eemal elanud, kõige hullemas betooneramus, noh ma saan aru, et minimalism ja värk võib eriti kihvt olla vahel, mulle ka meeldib aga see maja on ikka veits too much, või siis on lihtsalt rikaste värk, Igal juhul me oleme seal vahetustega kõik ööbimas käinud ja J-l seltsiks olnud sest need lapsed ei ole just kõige normaalsema kasvatusega (loe, ilma kasvatuseta)kellega üksi hängida viitsiks. Mina olin eile seal, tegime trenni, sest mis on üks õige maja ilma jõusaalita, täna tegime trenni ja homme hommikul läheme Dagnega jõusaali ja kolmapäeval G-ga salsasse. KEVADEKS VORMI: jajah, mida iganes.
Mul lagunes arvuti ära siin nädala alguses ja täna tegi Jaana selle lihtsalt vana hea Google otsingu abiga korda, küll on tore kui lihtsad asjad õnnelikuks teevad nagu seda on töötav arvuti. Eile kirjutasime koos Iceland Air’i natuke kurjema poolse kirja ka selle nende või kelle iganes informatsiooni puudumise kohta, et kes kurat on mulle öelnud, et peab tagasisõidu pilet ka olema, seda muide kusagil kirjas ei olegi, nii et ma loodan mingit moodi sellele mõttetule raha raiskamisele mingit kompensatsiooni saada..
Noh ja nii ongi.
Homme varakult trenni ja siis tööle ja eks siis vaatab edasi. Reede õhtul sõidame New Jerseysse kontserdile, loodetavasti tuleb lõbus üritus. Eks kirjutan peale seda.
Natuke nagu tuleks uni, samas on juba täitsa aeg ka. Hea on see, et ajavahe oli suht olematu, siit poolt tänaks Guatemalat.

Kallistused ja head ööd

Dsiiiiiisus !

Mõni päev lihtsalt ei ole reisimiseks, eile oli kohe kindlasti üks nendest!
Okei, Tallinnas olles oli veel kõik hea, natuke nukker tunne südames, et nüüd ju ei teagi päris täpselt millal tagasi ja nii edasi. Väsimus oli nii suur, et mina nokkisin nii Tallinnasse sõites autos kui ka sadamas. Lõpuks laeval olles, ei pidanud enam vastu, viskasime end kuhugile trepi alla pikali ja magasime põhimõtteliselt kogu reisi. Helsinkis jäime oma ainukesest bussist maha, millega pidime Vantaasse (lennujaama) sõitma. Mõtlesime, et kõnnime siis kesklinna ja püüame sealt bussi, eksisime ära! Ah no vahet ei ole, onju, saime ikkagi lennujaama. Selgus, et meie lend hilineb 30 minutit. Check-in’i tädi ütles lohutuseks, et ei ole hullu, kuna meil on Islandil ainult tund aega teisele lennule jõuda, nüüdseks juba ainult 30 minutit, siis ei ole hullu kui me ei jõua. Saame järgmine päev ehk uue lennuga. Suurepärane! Läks veits paremini ja jõudsime siiski 40 minutit ennem järgmist lendu Reykjaviki, piisavalt aega……Et Merilin Saul saaks turvakontrolli minna. Pisteline kontroll! Tädi ütles, et ära muretse. Lennuk ootab sind ära! Okay, tehke see kontroll kiirelt ära. Ma olen väsinud ja tahan siit ära. Tehtud ning lennu peal suunaga Bostonisse.
Boston. Onu:“ Palun näidake oma tagasisõidupiletit?“ eem, mul ei ole, kas peaks!?
Sweet, teile tuleb eskort, oodake ära. Mul oli, et wtf?
Lõppude lõpuks istusin peaaegu 3 tundi koos tšurkade ja umbkeelsetega kusagil ruumis ja ootasin enda nime, et saaks küsida, mis keiss siis on, keegi midagi teada ju ei anna. Sain siis lõpuks ühe leti juurde, kõige kurjema tädiga vestlema. Miljon küsimust ja lõpuks lause, et kui mul on ainult ühe otsa pilet, siis mul on valida, kas ma lahkun kohe järgmise lennuga tagasi sinna kust ma tulin, või ostan tagasi pileti Helsinkisse. Täiesti ajuvaba. Raha nii palju arvel ei ole, kui tore. Kui isa raha kannaks, siis seda nii kiirelt kätte ei saaks. Põhimõtteliselt nägin end juba tagasi sõidu lennukil silmi peast nutmas ja tagasi eestisse sõites. Miljontriljon mõtet oli peas. Lõppkokkuvõttes laenasin Jaanalt ja Dagnelt sularaha ja nüüd on mul tagasisõidupilet 8ndaks veebruariks tagasi koju. Üritan selle piletiga midagi ette võtta ja täna kirjutame Islandair’i kaebekirja, sest tegelikult see on nende viga, kuna keegi ei küsinud, et miks mul ainult ühe otsa pilet on, peab Usa-st välja ka olema. Mul on sajaga kopp ees, kõigest sellest jamast. Vahel on ikka hea oma Eesti kodus olla.
Kirjutan edasi, loodetavasti ainult positiivsest kui mul tuju väheke parem on?!