Ei ole väga kaua kirjutanud ja tundub, et need kirjutamised jäävad nüüdsest väga harvaks või kaovad mingiks ajaks üldse. Põhjus selles, et meil ei ole siin ei telefonilevi, ega ka interneti levi, kui siis ainult üks väga kallis WIFI.
Aga, et siis Airlist veel nii palju, et viimane nädal seal oli ikka väga mõnus ja kurb samal ajal. Poleks arvanud, et nii koduks saab see koht meile.
Viimane tööpäev oli teisipäeval ja kolmapäeva lõunaks kutsuti meid töö juurde lõunale. Läksime siis kohale ja küsisime, et kus me kohvi ja kooki saame süüa. Ma nimelt küpsetasin porgandikooki ja mõtlesime, et sööb ära ja siis koju pakkima. Tuli välja, et meil oli boss mingi 7 erinevat magustoitu kodus valmistanud. Trevor, meie töökaaslane põhimõtteliselt, oli meile lillekimbud teinud ja kingituse lauale jätnud. Ta nimelt joonistab päris päris hästi.
Ühe sõnaga ilusad joonistused olid kingiks.UUUh nii armas oli, kõik olid koos, sõime kõhud punni ja jätsime kõigiga hüvasti ja finito.
Koju tagasi, veel kord üks porgandikook õhtuks. Meie ära saatmise peoks ja Kristiina sünnipäevaks. Sellel päeval saabus meile Perthi lähedalt veel 2 Kristiina sõpra, üks eestlane tüdruk ja tema inglasest kutt. Mõnus õhtu oli.
Hommikul siuh viimased asjad kokku. Teglikult mitte siuh sest mul on ikka üle mõistuse palju asju, napilt mahutasin ära. Billy (meie Belglane) viis meid lennujaama ära. Äge lennujaam oli, ooteruum oli väljas lageda taeva all:D. Kõige mõnusam oli see, et minu käsipagas kaalus 3 kilo rohkem kui
lubatud. Kas nägin vaeva, et kõik ära mahutada ja ümber tõsta lennujaamas. jõhker!
Kuna eelmine öö oli väga suure unevõlaga, siis magasime G-ga pead koos kogu lennu Brisbane. Brisbanes esimene asi kiirtoit ligi ja põrandale chillima.
Järgmise lennuni oli üle 5 tunni aega. Vaatasime siis 2 ja pool meest minu arvutist. Mingil ajal tuli mingi mees meie juurde kõrvale pikutama ja filmi vaatama. Nii me siis olime seal. Lend Perthi hilines umbes tund, olime juba oma starti ootamas lennukis, kui ühel naisel hakkas tervisega midagi tõsist,igaljuhul pidime me tagasi lennujaama sõitma ja aeg muudkui venis ja venis.
Lõpuks õhus olles mina muidugi kustusin jälle ja magasin peaaegu kogu 5 pool tundi, vahepeal üritasin mingit filmi ka vaadata aga uni sai siiski võitu.
Perthis: KÜLM KÜLM KÜLM. Ära hellitatud ida kalda kodanikud, kes pole pikki varrukaid ja pükse pool aastat kandud. NO ikka väga külm oli.
Kell oli muidugi 1 öösel ka. Ootasime siis sada aastat taksot ja saime jällegi teistega seal juttu aetud. Saime ühe tüdrukuga tuttavaks, kes juhuslikult tahtis samasse hostelisse kuhu meiegi. Vedas, jagasime taksot ja hoidsime raha kokku. Hostelisse ja magama.
Hommikul suhteliselt vara üles. Arvatavasti selle väikese ajavahe pärast. Meil on nüüd nimelt 5 tundi eestiga ainult vahe, mis oleks päris tore kui oleks levi ja saaks suhela ka kellegagi. Lühidalt Perth on mõnus koht. Tšekkisime linna üle esimesel päeval. Õhtul käsisime väljas. Väga väga veider oli näha ka naisi väljas, sest meil seal idakaldal olid ju ainult kutid:). Kaua me väljas polnud ja suht normaalsel ajal tuttu. Hommikul põrkasiem köögis 2 eestipoisiga kokku. Kas maailm on väike? Jah, on!
Päev möödus Kings Parkis ja palju kõndides. Õhtul käisime eestlastega Kasiinos, ilma naljata see kasiino oli staadioni suurune. Kihvt koht! Meie siiski ei mänginud.Sealt edasi kluppi ja siis hostelisse küllatki vara.
Pühapäeval oli Anzac Day, kui ma nüüd selle valesti kirjutasin siis on küll piinlik. Ühesõnaga II maailma sõja mingi lahingu mälestuspäev. Peaks netist rohkem selle kohta uurima, kui aega saab. Käisime siis paraadil ja olime nagu korralikud Austraalia kodanikud. Absoluutselt kõik poed ja söögikohad olid kinni, va üks koti pood, nagu meie jaoks. G ostis endale uue seljakoti sest tal vana lagunes ära ja mina uue kohvri et oma selga mitte pooleks murda.
Perthi kesklinnast sõitsime rongiga bussijaama, sellel ajal tuli üks onu juttu ajama minuga, küsis kus ma pärit olen, kui vastasin, siis ta ei kuulnud mind,pidin end mitu korda üha kõvema häälega kordama, lõpuks teadis kogu vagun, et ma olen eestis ja vanus on 24. Selle peale sain komplimendi ja vaguni täie pilkude osaliseks. Päris veider oli olla seal.
Kella 3 ajal läks buss Manjimupu poole. 6 tundi bussisõitu ja kohal me olimegi. Karl, mu eesti sõber, kes on seal olnud juba 2 kuud, tuli meile vastu.
Sealt edasi metsa sisse tööhostelisse. Kes ei tea, siis see on selline koht, kus sulle otsitakse töö ja ise põhimõtteliselt ei pea midagi tegema kui oma elamise eest maksma. Jõudsime siis sinna ja Karl hakkas meid tutvustama teistele. Ütlesin siis kõigile Hi! vastuseks tuli "tere" puhtas eesti keeles. Ma olin pisut segaduses aga tuli välja et meid on siin kokku 12 eestlast nüüd. Normaalne, eesti kommuun. Tegime siis oma olemise mõusaks ja tutvusime pisut teistega ka. Kell oli juba päris mitu, kui saime teada, et me peame järgmisel hommikul tööle minema kell 8. Ausalt, poleks seda oodanud. Mis siis ikka. Ega magama ikka sellepärast varem ei läinud.
Kuna meil hommikuks midagi süüa ei olnud ja lõunaks tööle polnud ka midagi kaasa teha, siis Karl oli nii armas et surus meile hommikul Lunchboxid kätte ja saatis tööle. Ma ei väsi kordamast kui head sõbrad mul on.
Tööge läks meil väga hästi, sest see on siin põhimõtteleiselt kõige kergem töö, Mitte just füüsiliselt aga selles mõttes, et me saame rahulikult võtta. Tunni mitte tükipalk,mis on hea.
Töönädal oli päris mõnus. Meie farmeri naine on eestlane ja siis tundub et see farmer hoiab meid päris palju selle pärast. Üks päev käis meile oma naist
tutvustamas isiklikult. Nalja saab ka tööl. Meie nagu ikka, lobisme ja itsitame pidevalt. Siiani meeldib mulle siin väga, kui aiult pilukad nii ajudele ei
käiks. Varem arvasin, et Austraallased on rumal rahvas aga tundub et asiaatidele ei ole üldse aju antud, ei tahaks kuri olla aga neid ei salli siin ikka mitte keegi.
Siin Manjimupus on täiesti sügis ju, puud on kollased, lehed on maas ja oleks nagu Eestis. Ei väsi kordamast et on KÜLM aga päeval on hästi soe.
Volbriööl tegime lõket ja kuulasime Hosteli omaniku isa jutte Austraaliast. Väga informatiivne. Meie töötasime laupäeval ka poolest päevast, samal ajal kui
enamikel oli vaba päev. Käisime kaltsukas shoppamas ja saime endale soojemaid riideid, sest G suutis juba siin haigeks jääda.
Õhtul käisime kusagil kohalikke juures grillimas. Väga omamoodi perekond oli aga hästi sõbralikud. 12 ajal koju tagasi ja veits veel jauramist ja siis magama.
Eile, ehk siis pühapäeval oli meil ainuke vaba päev. Kolisime enda toast kõrval olevasse ja nüüd on meil eestlaste tuba. Kolm poissi ja tüdrukut.
Selline elu meil siis siin ongi. Ma veel ei kujuta ette kui kauaks me siia metsa jääme aga kui keegi huvi tunneb ja soovib suhelda siis telefoniliinid on
siin ainult siis avatud kui ma tööl olen, levi on ja kõik toimib.
Metsaelanik,
Merks
