KOLM päeva lendamist. 8. 30 hommikul läksime bussiga Citysse, sõit oli tunni asemel kaks vähemalt, hea oli et me varuga oma bussi võtsime. Guate-Atlanta lend oli sujuv. Atlanta- New Yorki lend aga hilines. Lennujaam oli nii külm. Lugesin minuteid et lennukisse sooja saada. Lennuk oli sada protsenti katki aga õhku tõusis siiski, pole kunagi oma lennuajaloo jooksul kuulnud, et lennuk sellist häält võiks teha. Vahepeal tundus, et mootorid ei tööta, siis olime tükk aega turbulentsis ja kõige lõpuks läksid exiti tuled ka põlema. Mõtlesime, et nüüd on vist siis kõik meiega. Siiski mitte. New Yorki jõudsime pool 2 öösel, silmad punased peas. Check-in’i ei saanud teha ning öö pidime veetma pagasi lintide vahel. Mängisime kaarte ja ootasime et kell saaks pool 5, siis saab minna väljuvatesse lendudesse ootama ja võib olla isegi natuke magada. Lennujaam oli soe ja paar tundi sai silma kinni panna. 14 h lennujaamas ja lõpuks lennukipeal, mis on täis eestlasi. Ma ikka väga ei oska kontrollida end eestlastega koos olles. Tuleb jälle harjuda. Terve lennujaamas oldud aja unistasin, et söön oma õhtusöögi ja magan kuni Helsinkini. Mida ei olnud, oli uni. Lihtsalt üleväsinud juba arvatavasti. Soomes veetsime 3 h ja siis sai buss-lennukiga Tallinna poole kimada, tervelt 20 minutit ja kohal.
Armo tuli vastu, Ta meil pidev vastas käija :P Thanks täiega!
Tallinn-Tartu bussipeale kiiresti, mille ma tervenisti nokkides maha magasin. Tartusse tuli Raido vastu. Kui head sõbrad on-Ülihead!
KODU!!!!!!!!!!! Soe kodu, ükskõik kui palju lund ja jõulutoit laual. Luksus!
Tänaseks on oma unevõlg kustutatud ja ootab ees 3 nädalat ilusat Eestimaad.
Varsti hakkan jälle kirjutama…U, S ja A-st
Thursday, December 16, 2010
Viimased päevad Guatemalas
Reede õhtul kui jõudsime olime väga väsinud, Kuigi ütlesime Alanile( majaperemehele) et me sööme õhtust, ei olnud meile aga midagi jäetud, lammutasime siis ise köögis ja tegime süüa ja siis otse teki alla ja magama. Laupäeval oli shopping ning õhtul pidime Alaniga välja minema, et meie ära minekut tähistada, just nimelt tähistada, sest ma ise arvan, et tal pole selliseid hulle ennem elanud seal, kes kamandavad ja korraldavad kõik ise mis vaja. Igal juhul kui küsima läksin, et mis toimub siis õhtul, tuli välja, et Alanil pole raha ja me tulime täitsa ilma asjata Salvadorist päev varem ära. Päeval supermarketis käies kohtusime ühe soliidse härraga Kanadast, kes kutsus meid õhtusöögile, leppisime siis pühapäeva õhtuks date’i endale kokku aga sellest kirjutan hiljem.
Laup läksime siis kahekesi välja. Jaurasime kõik legendaarsed kohad läbi ja läksime siis La Sala poole(meie salsa tantsu koht) Väljas ukse ees kohtusime 5 austraalia kuttiga, kes ilma küsimata juba olid meile piletid ostnud, no tore on, lähme siis sisse. Peol olime lõpuni. Hiljem läksime Afterpartyle, mis oli täiesti mõttetu. Mingi imelik tüüp käis ja jälitas mind terve pidu ja kutsus lõunale, et minust mingi artikkel kuhugile kirjutada. No thanks aga mul on juba kohtumine ühe vana härraga homme.
Kell oli juba Antiguale kohaselt päris hiline, pool 3 või nii, et ma otsustasin koju minna. G-le kohaselt jäi ta kauemaks välja. Meil kipub alati nii olema, et tema tuleb tund hiljem koju kui mina. Jõudsin turvaliselt oma saatjaga maja ette, kellest oli suhteliselt raske lahti saada aga siiski sain. Kodus tegin mitmekordse võiku ja tuttu ära. Ärkasin kui G aknale koputas ja tuppa tahtis saada.
Pühapäeval arvatavasti võtsime niisama vabalt, ei mäleta enam mida tegime, igal juhul kell 7 oli meil õhtusöök Hr John Peter Belliga. Ulme tegelane, töötas kanada suursaadikuna, on olnud Direkor igas firmas kus ta on töötanud, söönud Lennart Meriga õhtust ning kuninganna Elisabeth II-lt on mingi kuld ordeni ka saanud, see on muidugi ainult väike osa tema karjäärist ja tegemistest. Igal juhul oli meil temaga väga huvitav ja meeldejääv viimane õhtu Antiguas.
Laup läksime siis kahekesi välja. Jaurasime kõik legendaarsed kohad läbi ja läksime siis La Sala poole(meie salsa tantsu koht) Väljas ukse ees kohtusime 5 austraalia kuttiga, kes ilma küsimata juba olid meile piletid ostnud, no tore on, lähme siis sisse. Peol olime lõpuni. Hiljem läksime Afterpartyle, mis oli täiesti mõttetu. Mingi imelik tüüp käis ja jälitas mind terve pidu ja kutsus lõunale, et minust mingi artikkel kuhugile kirjutada. No thanks aga mul on juba kohtumine ühe vana härraga homme.
Kell oli juba Antiguale kohaselt päris hiline, pool 3 või nii, et ma otsustasin koju minna. G-le kohaselt jäi ta kauemaks välja. Meil kipub alati nii olema, et tema tuleb tund hiljem koju kui mina. Jõudsin turvaliselt oma saatjaga maja ette, kellest oli suhteliselt raske lahti saada aga siiski sain. Kodus tegin mitmekordse võiku ja tuttu ära. Ärkasin kui G aknale koputas ja tuppa tahtis saada.
Pühapäeval arvatavasti võtsime niisama vabalt, ei mäleta enam mida tegime, igal juhul kell 7 oli meil õhtusöök Hr John Peter Belliga. Ulme tegelane, töötas kanada suursaadikuna, on olnud Direkor igas firmas kus ta on töötanud, söönud Lennart Meriga õhtust ning kuninganna Elisabeth II-lt on mingi kuld ordeni ka saanud, see on muidugi ainult väike osa tema karjäärist ja tegemistest. Igal juhul oli meil temaga väga huvitav ja meeldejääv viimane õhtu Antiguas.
El Salvador
Homsest sai mitu päeva hiljem…
No nii, El Salvador. Meie Hispaania keelt ei räägi ja teised inglise keelt mitte. Selle tulemusena oleme vales bussijaamas kuhu meid umbkeelne taksojuht tõi ja pidime uude kohta sõitma, seekord õigesse.
El Tunco kuhu me plaanisime minna oli umbes tunni aja sõidu kaugusel. Väike Kesk-Ameerika parim Surfi place, pole siis ime, et just selle koha valisime, onju? Kohal! Nüüd peame ööbimiskoha leidma. Võtsime kõige kallima mis leidus…hea valik:). Õhtul käisime söömas, tegelikult teised sõid õhtust meie jõime õlut, mis on soojas kliimas ikkagi kõige parem jook. El tuncos oli meil paar tuttavat ka ees, Usa tüdruk ja Austraalia poiss. Nendega me väga hängida ei viitsinud, paarike nagu nad on(olid). Meil on kahekesi alati lõbusam:).
Järgmine hommik pidime La Liberdadi sõitma, et raha välja võtta, see asub umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Ootasime siis umbes minuti bussijaamas kui juba küsiti kas küüti tahame. Muidugi nõus! Tundub, et väga ei teadvusta endale kui sellises ilusas rannakohas viibid, et tegemist on siiski El Salvadoriga. Hüppasime auto peale ja linna me jõudsimegi. Raha välja võetud ja väiksed šhopingud tehtud ootasime jälle bussi. Auto kolme kutiga peab kinni. Sama küsimus , vastus El tunco. Hüppasime peale! USA-st olid nad kõik ja täitsa toredad, käisime nendega kalaturul ja lubasime õhtusöögil neid nende mereandide söömisel aidata. Ennem õhtusööki hängisime niisama ja kuna kuttidel oli oma hostel ostetud, siis seal me olimegi. Eelmine õhtu oli neil suuremat sorti ilutulestiku pidu olnud ja rakette oli veel üle, kokkuvõttes põrkas üks väiksemat sorti raketihakatis vastuseina ja G sai sellega pihta nii, et särk oli ära kõrbenud ja auk sees. Segased! Imemaitsev gurmee õhtusöök söödud ja edasi välja, avatud mikrofoni õhtu või midagi sellist oli tol õhtul. Päris „huvitavalt“ kõlasid need lood Me kolisime uude hotelli päeval, vähe odavamasse ja hea lähedal oli koju minna, G jäi nõks kauemaks välja. Järgmine päev hommikusöök ja rannas lebo . Kohtusime Burroga, mitte lihtsalt sixpackiga vaid rohkemaga,kelle päris nime ma ei mäleta enam. Igal juhul Mowgly välimusega kohalik kutt, kes kutsus meid koskesid vaatama kuhugi kaugemale mäe otsa. Bussi aga ei tulnud ja Mowgly tegi ettepaneku teise randa sõita. See kord buss tuli ja sõitsime El Zontesse. Kõik ilus, kaunis, kena. Tagasi tulles bussi kohe ei tulnud ja selle asemel, et seda oodata, hakkasime kõndima, et siis buss kinni püüda tee pealt. Mida aga ei olnud, oli buss. Hakkas juba pimedaks minema, kõnnime just ühe kurvi peal kui buss mööda kihutab. Tore! 2 valget tüdrukut Mowglyga ei –kusagil. 7 kilomeetrit oli vist kõnnitud ja umbes sama palju veel. Lõpuks peab meie ees kinni džiip. Meil oli kohe G-ga, et unustage ära, ennem kõnnin sada kiltsa , kui sinna peale lähen. Burro väitis, et ta teab neid ja nii me siis sinna auto peale ronisime….Gangsters!!!!!!! Ära ehitud suuremat kasvu tüübid, lärmava mussiga. Lendasime siis oma hotelli ette nendega ja lootsime, et sõbrad meid ei näe, ei viitsiks seletada lihtsalt. Õhtul mängisime oma hotelli kuttidega kaarte ja läksime siis kõik koos sõbralikult välja. Lõbus oli, ainult et liiga palju leidsime sõpru seal Tuncos ja raske on end iga erineva seltskonna vahel jagada, eriti kui nad koonduda ei taha. Igal juhul magama saime suhteliselt hilja. Järgmisel päeval veel mõned suplused ja tagasi Guatemala poole läbi seitsmesaja passikontrolli.
No nii, El Salvador. Meie Hispaania keelt ei räägi ja teised inglise keelt mitte. Selle tulemusena oleme vales bussijaamas kuhu meid umbkeelne taksojuht tõi ja pidime uude kohta sõitma, seekord õigesse.
El Tunco kuhu me plaanisime minna oli umbes tunni aja sõidu kaugusel. Väike Kesk-Ameerika parim Surfi place, pole siis ime, et just selle koha valisime, onju? Kohal! Nüüd peame ööbimiskoha leidma. Võtsime kõige kallima mis leidus…hea valik:). Õhtul käisime söömas, tegelikult teised sõid õhtust meie jõime õlut, mis on soojas kliimas ikkagi kõige parem jook. El tuncos oli meil paar tuttavat ka ees, Usa tüdruk ja Austraalia poiss. Nendega me väga hängida ei viitsinud, paarike nagu nad on(olid). Meil on kahekesi alati lõbusam:).
Järgmine hommik pidime La Liberdadi sõitma, et raha välja võtta, see asub umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Ootasime siis umbes minuti bussijaamas kui juba küsiti kas küüti tahame. Muidugi nõus! Tundub, et väga ei teadvusta endale kui sellises ilusas rannakohas viibid, et tegemist on siiski El Salvadoriga. Hüppasime auto peale ja linna me jõudsimegi. Raha välja võetud ja väiksed šhopingud tehtud ootasime jälle bussi. Auto kolme kutiga peab kinni. Sama küsimus , vastus El tunco. Hüppasime peale! USA-st olid nad kõik ja täitsa toredad, käisime nendega kalaturul ja lubasime õhtusöögil neid nende mereandide söömisel aidata. Ennem õhtusööki hängisime niisama ja kuna kuttidel oli oma hostel ostetud, siis seal me olimegi. Eelmine õhtu oli neil suuremat sorti ilutulestiku pidu olnud ja rakette oli veel üle, kokkuvõttes põrkas üks väiksemat sorti raketihakatis vastuseina ja G sai sellega pihta nii, et särk oli ära kõrbenud ja auk sees. Segased! Imemaitsev gurmee õhtusöök söödud ja edasi välja, avatud mikrofoni õhtu või midagi sellist oli tol õhtul. Päris „huvitavalt“ kõlasid need lood Me kolisime uude hotelli päeval, vähe odavamasse ja hea lähedal oli koju minna, G jäi nõks kauemaks välja. Järgmine päev hommikusöök ja rannas lebo . Kohtusime Burroga, mitte lihtsalt sixpackiga vaid rohkemaga,kelle päris nime ma ei mäleta enam. Igal juhul Mowgly välimusega kohalik kutt, kes kutsus meid koskesid vaatama kuhugi kaugemale mäe otsa. Bussi aga ei tulnud ja Mowgly tegi ettepaneku teise randa sõita. See kord buss tuli ja sõitsime El Zontesse. Kõik ilus, kaunis, kena. Tagasi tulles bussi kohe ei tulnud ja selle asemel, et seda oodata, hakkasime kõndima, et siis buss kinni püüda tee pealt. Mida aga ei olnud, oli buss. Hakkas juba pimedaks minema, kõnnime just ühe kurvi peal kui buss mööda kihutab. Tore! 2 valget tüdrukut Mowglyga ei –kusagil. 7 kilomeetrit oli vist kõnnitud ja umbes sama palju veel. Lõpuks peab meie ees kinni džiip. Meil oli kohe G-ga, et unustage ära, ennem kõnnin sada kiltsa , kui sinna peale lähen. Burro väitis, et ta teab neid ja nii me siis sinna auto peale ronisime….Gangsters!!!!!!! Ära ehitud suuremat kasvu tüübid, lärmava mussiga. Lendasime siis oma hotelli ette nendega ja lootsime, et sõbrad meid ei näe, ei viitsiks seletada lihtsalt. Õhtul mängisime oma hotelli kuttidega kaarte ja läksime siis kõik koos sõbralikult välja. Lõbus oli, ainult et liiga palju leidsime sõpru seal Tuncos ja raske on end iga erineva seltskonna vahel jagada, eriti kui nad koonduda ei taha. Igal juhul magama saime suhteliselt hilja. Järgmisel päeval veel mõned suplused ja tagasi Guatemala poole läbi seitsmesaja passikontrolli.
Sunday, December 12, 2010
Niisiis, Laupäeval tähistasime Jessica sünnipäeva üleval mäe otsas, ainult tüdrukud, palju snäkke ning veini. Tore oli. Hiljem läksime bubisse/baari/klubisse, kuidas iganes neid kohti siin nimetama peab. Kuigi lõbus ei olnud. Sünnipäevalaps kadus ise varakult ära ja ega me ka G-ga kauaks välja ei jäänud.
Pühapäeval arvatavasti pikutasime niisama. Esmaspäevaks plaanisime endale kohvituuri, sellises kohas olles peab ju ometi rohkem kohvi kohta teada saama. Võib öelda, et oleme nüüd targemad küll. Peale lõunat mõtlesime et läheme broneerime endale reisi Monterricosse ehk siis Antiguast paari tunni kaugusele jäävasse kuurostisse ookeani äärde. Getter läks lõunauinakut tegema ja mina otsin nii kaua netist mis seal Monterricos võiks peale hakata. Surfasin aga nii kaua, et lõpuks olid kõik plaanid sassis ja tervele kesk-ameerikale ring peale tehtud….tulemus plaanideta! Umbes tund oli aega veel midagi otsustada ja nii me siis mõtlesime et voilaa…miks mitte El Salvador. See ei ole küll üldse mitte Guatemala aga kindlasti on see kõige ohtlikum ja kõige kõrgema mõrvade arvuga riik maailmas. Miks mitte minna sinna, kõige paremaid otsuseid tegevad Merks ja Getter!
Õhtul oli viimane salsatund-nuuks. Meil oli lihtsalt maailma lahedam õpetaja, kellele meeldis nii sügavalt silma vaadata, et kartma võis hakata. Salsad salsatatud ja koju magama.
Kell kolm öösel heliseb äratuskell, mida mida, mis toimub, ahjaa peab tõusma ja Guatemala Citysse sõitma, et El Salvadori bussi peale minna. Buss on täis ainult onusid ja nii külm, et haigus on saja protsendiliselt garanteeritud. Nii kui Guatemala piir ületatud, nii hakkas buss mitmeid peatusi tegema, kõik El Salvadori automaatidega onud tahtsid meie bussi kontrollida ja passe näha. Tore tore, ma siin püüan magada muidu. San Salvadori (pealinna) jõudsime umbes 5 tunni pärast ja bussi pealt maha tulles olime kes teab kus kohas, igal juhul mitte bussijaamas. Keeleoskajad nagu me oleme, ei teadnud kuhu minna ja mida teha.
Hetkel tuli G külla rummiga ja tundub, et läheme välja.
Kirjutan homme edasi meie seiklustest…..
Pühapäeval arvatavasti pikutasime niisama. Esmaspäevaks plaanisime endale kohvituuri, sellises kohas olles peab ju ometi rohkem kohvi kohta teada saama. Võib öelda, et oleme nüüd targemad küll. Peale lõunat mõtlesime et läheme broneerime endale reisi Monterricosse ehk siis Antiguast paari tunni kaugusele jäävasse kuurostisse ookeani äärde. Getter läks lõunauinakut tegema ja mina otsin nii kaua netist mis seal Monterricos võiks peale hakata. Surfasin aga nii kaua, et lõpuks olid kõik plaanid sassis ja tervele kesk-ameerikale ring peale tehtud….tulemus plaanideta! Umbes tund oli aega veel midagi otsustada ja nii me siis mõtlesime et voilaa…miks mitte El Salvador. See ei ole küll üldse mitte Guatemala aga kindlasti on see kõige ohtlikum ja kõige kõrgema mõrvade arvuga riik maailmas. Miks mitte minna sinna, kõige paremaid otsuseid tegevad Merks ja Getter!
Õhtul oli viimane salsatund-nuuks. Meil oli lihtsalt maailma lahedam õpetaja, kellele meeldis nii sügavalt silma vaadata, et kartma võis hakata. Salsad salsatatud ja koju magama.
Kell kolm öösel heliseb äratuskell, mida mida, mis toimub, ahjaa peab tõusma ja Guatemala Citysse sõitma, et El Salvadori bussi peale minna. Buss on täis ainult onusid ja nii külm, et haigus on saja protsendiliselt garanteeritud. Nii kui Guatemala piir ületatud, nii hakkas buss mitmeid peatusi tegema, kõik El Salvadori automaatidega onud tahtsid meie bussi kontrollida ja passe näha. Tore tore, ma siin püüan magada muidu. San Salvadori (pealinna) jõudsime umbes 5 tunni pärast ja bussi pealt maha tulles olime kes teab kus kohas, igal juhul mitte bussijaamas. Keeleoskajad nagu me oleme, ei teadnud kuhu minna ja mida teha.
Hetkel tuli G külla rummiga ja tundub, et läheme välja.
Kirjutan homme edasi meie seiklustest…..
Saturday, December 4, 2010
Kuhu see aeg küll kaob?
Põhimõtteliselt tiksub siin juba peaaegu viimane nädal. Tahaks kauemaks jääda, palju kauemaks, kui tagasisõidupileteid ei oleks ja uusi plaane ka juba ootamas, siis isegi kaaluks seda, Tööd meile juba pakuti, kõik toimiks! Aga noh, mis seal ikka…jõulud oma perega on ka ikka üle prahi.
Eile oli meil viimane päev San Mateos, nukker….võtaks kõik need lapsed endaga kaasa, täidega ja ilma täideta ning Juan ja Judith (projektijuhid) on ka lihtsalt nii armsad inimesed. Palju kallistusi ka natuke pisaraid- San Mateo.
Täna pärastlõunal läheme Jessica ( austraalia tüdruk)piknik-sünnipäevale, saab olema tore, ma olen kindel ja hiljem kusagile välja.
Rohkem pole lasknud oma asju varastada:P
Eile oli meil viimane päev San Mateos, nukker….võtaks kõik need lapsed endaga kaasa, täidega ja ilma täideta ning Juan ja Judith (projektijuhid) on ka lihtsalt nii armsad inimesed. Palju kallistusi ka natuke pisaraid- San Mateo.
Täna pärastlõunal läheme Jessica ( austraalia tüdruk)piknik-sünnipäevale, saab olema tore, ma olen kindel ja hiljem kusagile välja.
Rohkem pole lasknud oma asju varastada:P
Thursday, November 25, 2010
Juhtub!
Eelmise nädala Laupäeval käisime Pacaya vulkaani mäe otsa ronimas, ei saaks öelda , et see lihtne oli. Tegu on siiski 2552 meetrise mäega ja minu elu esimesega, kuhu ma tõesti ronin. Ilmaga läksime natukene alt, väga väga pilves oli ja seda ilusat vaadet mida ma teiste piltidelt olen vaadanud, meie kahjuks ei näinud, võimalik et tuleb uuesti minna. Üles jõudes läks päris sossuks, nii soojaks (kuumaks) et sai vahukomme grillida, lihtsalt kivide kohal.
Sama päeva õhtul oli meil kooli pidu, siuke vaiksemat sorti, vähemalt sai mõnegi uue tuttava, Hiljem nagu ikka jälle salsatama klubisse. Eestlastele oleks see vaatepilt mis klubis avaneb kindlasti päris huvitav.
Räägin natukene tänasest ka, mis minuga just paar tundi tagasi juhtus. Meil on siin üleval mäe otsas üks tõeliselt ilus turismimagnet, suur rist, kust vananeb kogu vaade meie linnale. Julged nagu me siin oleme onju. Ühe sõnaga ei ole soovitava sinna mäe otsa väga üksi ilma politsei julgestuseta minna. Mina läksin, küll mitte üksi vaid ühe sõbaraga. Teiseks ei ole seal rangelt soovitav jääda pimedani, mina jäin, sest linna vaade oli siis veel ilusam ju, ja no nii ma oma käekotist ilma jäingi. Kui ilus elu?! Mu tutikas ID-kaart ja pangakaart on nüüd varga käes ja ka mu koduvõti, mille eest ma pean miljoneid hakkama maksma, et sellest ilma jäin. Homme peaks vist kusagile teatama ka, kätte ma niikuinii oma asju ei saa aga tasub proovida ikkagi.
Täiega oleks unustanud, ma sain siin vahepeal ühe kohaliku tüübiga bussis tuttavaks. Eestis ma ei teeks kunagi midagi sellist aga üks päev istusin lihtsalt selle kuti kõrvale, tal olid just parasjagu klapid peas ja kuulas muusikat, ma siis müksasin teda ja ütlesin, et mul on gav no ja nüüd ta ongi mul jutukaaslane, Julio. Ühe sõnaga ta kutsus meid jalkat vaatama pähapäeval, ma ei olegi kunagi reaalselt niimoodi mängu vaadanud ja otsustasime G-ga minna. Niikui väljakule saime hakkas jähker vilistamine pihta, mille eest Julio just oli mind hoiatanud. Parasjagu oli seal ka kohalik uudistetoimetus oma mikri ja kaameraga, kes lendasid meie kõrvale istuma, õigemini G kärvale sest mina istusin keskel, ma tegelt oleks ka tahtnud naeru kätte ära surra, G andis viisaka intervjuu ja uudistes olime me ka vist, me ise ei näinud muidugi. Huumorit saab!
Uute juhtumisteni!
Sama päeva õhtul oli meil kooli pidu, siuke vaiksemat sorti, vähemalt sai mõnegi uue tuttava, Hiljem nagu ikka jälle salsatama klubisse. Eestlastele oleks see vaatepilt mis klubis avaneb kindlasti päris huvitav.
Räägin natukene tänasest ka, mis minuga just paar tundi tagasi juhtus. Meil on siin üleval mäe otsas üks tõeliselt ilus turismimagnet, suur rist, kust vananeb kogu vaade meie linnale. Julged nagu me siin oleme onju. Ühe sõnaga ei ole soovitava sinna mäe otsa väga üksi ilma politsei julgestuseta minna. Mina läksin, küll mitte üksi vaid ühe sõbaraga. Teiseks ei ole seal rangelt soovitav jääda pimedani, mina jäin, sest linna vaade oli siis veel ilusam ju, ja no nii ma oma käekotist ilma jäingi. Kui ilus elu?! Mu tutikas ID-kaart ja pangakaart on nüüd varga käes ja ka mu koduvõti, mille eest ma pean miljoneid hakkama maksma, et sellest ilma jäin. Homme peaks vist kusagile teatama ka, kätte ma niikuinii oma asju ei saa aga tasub proovida ikkagi.
Täiega oleks unustanud, ma sain siin vahepeal ühe kohaliku tüübiga bussis tuttavaks. Eestis ma ei teeks kunagi midagi sellist aga üks päev istusin lihtsalt selle kuti kõrvale, tal olid just parasjagu klapid peas ja kuulas muusikat, ma siis müksasin teda ja ütlesin, et mul on gav no ja nüüd ta ongi mul jutukaaslane, Julio. Ühe sõnaga ta kutsus meid jalkat vaatama pähapäeval, ma ei olegi kunagi reaalselt niimoodi mängu vaadanud ja otsustasime G-ga minna. Niikui väljakule saime hakkas jähker vilistamine pihta, mille eest Julio just oli mind hoiatanud. Parasjagu oli seal ka kohalik uudistetoimetus oma mikri ja kaameraga, kes lendasid meie kõrvale istuma, õigemini G kärvale sest mina istusin keskel, ma tegelt oleks ka tahtnud naeru kätte ära surra, G andis viisaka intervjuu ja uudistes olime me ka vist, me ise ei näinud muidugi. Huumorit saab!
Uute juhtumisteni!
Thursday, November 18, 2010
¡Que buena vida!
Lõpuks ometi on vist ajavahega maadlemistega ühele poole saadud ja täitsa inimese tunna hakkab tekkima. Isegi väljas oleme käinud, ilma et oleks silmad kinni vajunud. Hästi tore on olnud. Sõbrad on uued ja meeldivad. Töötame koos kahe uue vabatahtlikuga, kutt on Isrealist ja tüdruk Usast. Nendega olemegi suurem osa ajast hänginud.
Nädalavahetusel käisime Atitlani järve ääres , umbes kolme tunnis õit siit Antiguast pluss üle järve sõit teisele poole San Pedrosse. Väike hipiküla, kuhu oleks tahtnud veel palju kauemaks jääda. Teel sinna saime tuttavaks ühe tüdrukuga iirimaalt ja otsustasime kõik koos oma hosteli tuba jagada, ikkagi odavam. Õhtul läksime välja, lihtsalt suvalisse baari, kus kokkuvõttes oli maailma parem muusika. Tantsupõrandale naelutatud , kuni lõpuni. Tahaks siia järele hüüumärki panna aga see ei tööta, nii ka küsimärk. See selleks. Kuna hipikülale omane, siis seal tõmmatakse kanepit suhteliselt palju ja sellega seoses tuli peale pidu või tegelikult juba peo ajal üks vanamammi oma kõige ahvatlevate šokolaadi kookidega sinna ringi hängama, Suus sulavad, pidin ka ostma. Järgmine päev väikesed poe ja turu tiirud ja siis jälle paadile ja teisele poole kallast. Sõime lõunat ning kell 4 läks buss tagasi Antiguasse. Kuidagi eriti venis see sõit ja palju palju politseid oli teel. Oli ka laip teel, polnud kuigi ilus aga mis seal ikka. Kuna politsei on siin riigis ülimalt korrupteerunud siis tulebki vist neist kõige enam eemale hoida.
Nende laste kodudest keda me õpetame olen näinud päris šokeerivaid pilte, tahaksin neid päris elus ka näha, meil siin kõib mingi teema, et iga päev käib keegi neid kodusid üle vaatamas ja kontrollimas kas eelmise korraga võrreldes on midagi paremaks läinud, Kui need pildid endale saan siis jagan hea meelega teiega. Pered kes saavad 300 quetzalest kuus, ma ei tea mis see kroondes teeb, umbes 10 krooni päev siis ja kui peres on 5 last, on natuke pehmelt öeldes nigel see nende kodune olukord.
Eile võtsime hispaania keele tundidest end natukeseks vabaks. Täiesti õigel ajal kuna ma tõmbasin endale kõhugripi kusagilt ligi ja eilne öö oli väga väga halb. Täna on juba tunduvalt parem.
Musid paid.
Nädalavahetusel käisime Atitlani järve ääres , umbes kolme tunnis õit siit Antiguast pluss üle järve sõit teisele poole San Pedrosse. Väike hipiküla, kuhu oleks tahtnud veel palju kauemaks jääda. Teel sinna saime tuttavaks ühe tüdrukuga iirimaalt ja otsustasime kõik koos oma hosteli tuba jagada, ikkagi odavam. Õhtul läksime välja, lihtsalt suvalisse baari, kus kokkuvõttes oli maailma parem muusika. Tantsupõrandale naelutatud , kuni lõpuni. Tahaks siia järele hüüumärki panna aga see ei tööta, nii ka küsimärk. See selleks. Kuna hipikülale omane, siis seal tõmmatakse kanepit suhteliselt palju ja sellega seoses tuli peale pidu või tegelikult juba peo ajal üks vanamammi oma kõige ahvatlevate šokolaadi kookidega sinna ringi hängama, Suus sulavad, pidin ka ostma. Järgmine päev väikesed poe ja turu tiirud ja siis jälle paadile ja teisele poole kallast. Sõime lõunat ning kell 4 läks buss tagasi Antiguasse. Kuidagi eriti venis see sõit ja palju palju politseid oli teel. Oli ka laip teel, polnud kuigi ilus aga mis seal ikka. Kuna politsei on siin riigis ülimalt korrupteerunud siis tulebki vist neist kõige enam eemale hoida.
Nende laste kodudest keda me õpetame olen näinud päris šokeerivaid pilte, tahaksin neid päris elus ka näha, meil siin kõib mingi teema, et iga päev käib keegi neid kodusid üle vaatamas ja kontrollimas kas eelmise korraga võrreldes on midagi paremaks läinud, Kui need pildid endale saan siis jagan hea meelega teiega. Pered kes saavad 300 quetzalest kuus, ma ei tea mis see kroondes teeb, umbes 10 krooni päev siis ja kui peres on 5 last, on natuke pehmelt öeldes nigel see nende kodune olukord.
Eile võtsime hispaania keele tundidest end natukeseks vabaks. Täiesti õigel ajal kuna ma tõmbasin endale kõhugripi kusagilt ligi ja eilne öö oli väga väga halb. Täna on juba tunduvalt parem.
Musid paid.
Tuesday, November 9, 2010
Heleroosa esmaspäev!
Täna oli kohe kõik nii mõnus….. Eile õhtul läbi ime jõudsin silmi lahti hoida kuni veerand 12-ni, ise ka ei uskunud. Tundub, et hakkab sisse elame sellesse aega vähe haaval. Hommikul oli eriti ilus ilm, tavaliselt on pilved ümberkaudsed mäed enda taha pooleldi matnud aga täna olid kõik selgesti näha, suitsevad ja mitte suitsevad, ise arutasime oma vahel, et ei tea kuidas see evakueerumine siin välja näeb, kas kõik toimib ikka õigel ajal. Samas ega tundub, et see üks suurem mägi ainult suitseb ja ei hakka veel tuld purskama.
Hispaania keele tund, nagu ikka hommikuti ja nagu ikka paneme me ainult segast seal. Kolme keelt korraga üheaegselt rääkida…suhteliselt segadust tekitav. Pärast kooli väiksed postkaardi šhopingud ning raha vahetus pangas, mis on ulmeline. Pärast tunnikest linnas koju riideid vahetama ja meie kõigi lemmiku chicken bussiga San Mateosse. Meie G-ga teeme ka heategevuse müügiks ehteid kohviubadest ja lihtsalt ubadest, kui aega üle jääb, mis on omamoodi relaxing tegevus. Täna andsime 9-11 aastastele arvuti tundi, üksi ilma kõrvalise abita. Tore tore….ma ei saa aru nendest ju ja nemad minust. See keelebarriäär (kindlasti valesti kirjutatud) teeb vähe närviliseks aga muidu on okei. Lastele tehti täna täikontrolli ja üllatus üllatus 30st lapsest polnud täiu 2-l. Positiivne! Nii kui seda kuulsime hakkas pea kohe meeletult sügelema, veendumaks ja lootes, et see on vaid psühholoogiline, tegime täikontrolli ka iseendale. Veel oleme puhtad, kuid kauaks, ei tea. Uus grupp vabatahtlike käis meid ka külastamas ja homme on meid seal juba rohkem.
Kell 6 olime tagasi Antiguas ja pidime jooksma meie esimesse salsa tundi. Esimene tund ja juba me jääme hiljaks. Hea esmamulje- alati! Salsa oli ülicool, õpetaja oli cool ja no olgem ausad ma olen ikka salsaks loodud :D! Ootan järgmist tundi juba! Kiita saime kaaa
Nädalavahetusel olime laisad ja laisklesime, ise ma olen arvamusel, et seda meile just vaja oligi. Laupäeval käisime arvatavasti lihtsalt linnas. Aii, kuidas ma sain unustada, meie esimene turupäev siin ja esimene ost. Purssisime oma imeliselt kõlavat keelt taaskord ja saime oma asjad aetud. Eile (meie pühapäev)käisime hommikul kõige suuremas kirikus jumalateenistusel. Aru ei saanud suurt midagi aga huvitav oli sellegi poolest. Missa lõpusirgel pidi oma lähedal inimestel kätt suruma ja midagi soovima, teadmata mida see tähendab, nii tegime ka meie. Eks ma kunagi uurin välja, mida ma siis soovisin. Hiljem hängisime niisama ringi ja sattusime mingile paraadile, mis oli imelik, samas ka huvitav. Mehed pärit nagu Ku Klux Klanist, tagumas elusuurt trummi ja tassimas seljas maja suurust Jeesuse mingit asja.
Mis ma oskan öelda, huvitav on see elu siin. Kell on saamas pool 11 õhtul ja mul on kõik kodused tööd tegemata. Nüüd hakkas kiire.
tsauplauh
Friday, November 5, 2010
Guatemalan soap opera
Guatemala Citysse ehk siis pealinna jõudes, oli segadus suur juba lennujaamas. PALUN PAAR SÕNA INGLISE KEELES! Oleks hea, mingid omad süsteemid ja aru midagi ei saa. Saime hakkama, muidugi saime!
Lennujaama ees ootas meid Carlos meie nime siltidega, ma olen alati tahtnud nii lennujaama ustest välja kõndida, et keegi ootab sildiga vastas. Autos ootasid meid kaustad igasuguse info ja paberitega…et oleme nõus narkootikume Euroopasse transportima, viskasime allkirjad alla ja andsime passid ära. Nüüd oleks õige aeg mu suurepärase huumorisoone peale naerda?
Antiguasse sõidab Citist ca 45 min. Teel olles sõitis meile kõrvale üks tuus maastur. Kas peaks muretsema? Tundub, et jah, sest meie draiver võttis hoo maha ja muutus ettevaatlikuks. Igaljuhul jõudsime tervelt oma uude kodulinna, mis on lihtsalt ime…line! Esimene peatus oli koolis, kus asuvad meie programmiga seonduvad isikud. Meile anti aega end pisut värskendada ja oma uut kodu näha.
Pere on hästi tore ja maja on kena ja (h)ubane. Ubane sõna otseses mõttes sest me sööme siin tihti ube. Tagasi kooli minnes saime aimu mis hakkab toimuma ja väikese linna ekskursiooni saime ka. Tagasi koju õhtusöögile ja kell 8 olime juba unede maal (eesti aja järgi kell 4 hommikul).
Natukene meie päevadest siin:
Hommikul ärkame natukene enne kella 7-t. Kell 7 on nimelt hommikusöök. See järel kooli. Meie kool on Maximo Nivel’i nimeline, kui kedagi huvitab, võib vaadata millega see tegeleb. Kell 8 algab hispaania keele tund ja kestab 10-ni. Praegu on meid ainult 3 klassis, meie G-ga ning Raj(dž). Nalja saab pidevalt ja mingit kui sellist kooli pinget ei ole. Peale kooli on väike vaba aeg kuni 12-ni, see järel on lõuna ja juba peabki bussi peale jooksma. Bussideks on vanad USA koolibussid (chicken buses). Buss viib mööda kitsaid kaljuteid üles mäkke, väikesesse külla mille nimi on San Mateo. Seal me siis tegelemegi lastega, kes on lihtsalt üliarmsad. Eile oli meil esimene päev. Arvutitund ja Inglise keel ning mingit laadi tööõpetus, kus me õpetasime neile kuidas kingipakke pakkida. Täna oli Inglise keel ja mingi toidutegemine. Lapsed suurte nugadega porgandeid ja kapsaid lõikudes..oleks tahtnud mujal olla. Tegelikult on väga raske siin olla kuna keele barjäär on lihtsalt tohutu suur. Nii väga tahaks nendega jutustada aga ei saa. Lapsed on vanuses 5- 13 (kõige vanem, mis ma olen kuulnud). Pärit üksikvanematega perest või siis üldse vanemateta. Suhteliselt sõnakuulelikud väikesed murjamid.
Nendest bussidest, millega ma iga päev pean 2 korda sõitma nii palju, et täna( neljapäeval) läheb San Mateosse ainult üks buss, mis oli puupüsti täis. Arvasin kohe et see meid küll sinna üles mäkke ei jõua vedada ja nii oligi. Suri kõige järsema tõusukurvi peal välja ning pidi siis vaba hooga tagurdama, et bussi käima saada. Mul käis elu silme eest läbi, ilma naljata…ma kartsin väga. Pealegi siin lastakse bussijuhte pidevalt maha, mis on ka üpris ekstreemne, kui seda nii saab nimetada.
Ahjaa, kella 5, poole kuueni oleme San Mateos ja see järel tagasi super disko bussiga, tümm on põhjas, mingi värvimuusika on ka ning laes ripuvad Disney’st tuntud tegelased. Koju saame umbes kell 6 ja kell 7 on õhtusöögi aeg. Kuna hilineda ei tohi (see oleks ülim solvang) siis nii me istumegi iga päev kõik koos laua taga….vaikuses. Väga ebamugav, ma polegi veel täpselt aru saanud mis värk on, meil on siin majas veel 3 vabatahtliku töötajat, kuid kõik on kuidagi väga vaiksed, nii vaiksed et midagi ei ole rääkida, minu jaoks veider.
Praegu kui seda blogi kirjutan on meil kell pool 9 õhtul ja ma lihtsalt ei jõua enam silmi lahti hoida. Kuidagi peab veel mingi tunnike venitama. Hipaania keeleks on vaja numbrid selgeks õppida. Milline pea neid meelde jätab, seda ma küll ei oska öelda.
TAHAN MAGADA TAHAN MAGADA!!!!!!!
Ema,isa, kui te seda loete ja minuga mingil põhjusel ühendust tahate võtta, siis ma jätan siiski oma eesti numbri siin olles avatuks ja kohalikku ei tee, tundub et ei ole nii suurt vajadust.
PS! meil on majas Wifi, kui moodne on antiikne Antigua? Väga!
Muide seebiooper on see koht selle tõttu, et naised lippavad oma kirjude seelikutega tänavatel ringi, pea peale asetatud tohutud korvid ja pakid ning tissi otsas laps rippumas. Mehed on nagu ikka Miguelid ja Josed.
Buenas noches mis amigos.
Lennujaama ees ootas meid Carlos meie nime siltidega, ma olen alati tahtnud nii lennujaama ustest välja kõndida, et keegi ootab sildiga vastas. Autos ootasid meid kaustad igasuguse info ja paberitega…et oleme nõus narkootikume Euroopasse transportima, viskasime allkirjad alla ja andsime passid ära. Nüüd oleks õige aeg mu suurepärase huumorisoone peale naerda?
Antiguasse sõidab Citist ca 45 min. Teel olles sõitis meile kõrvale üks tuus maastur. Kas peaks muretsema? Tundub, et jah, sest meie draiver võttis hoo maha ja muutus ettevaatlikuks. Igaljuhul jõudsime tervelt oma uude kodulinna, mis on lihtsalt ime…line! Esimene peatus oli koolis, kus asuvad meie programmiga seonduvad isikud. Meile anti aega end pisut värskendada ja oma uut kodu näha.
Pere on hästi tore ja maja on kena ja (h)ubane. Ubane sõna otseses mõttes sest me sööme siin tihti ube. Tagasi kooli minnes saime aimu mis hakkab toimuma ja väikese linna ekskursiooni saime ka. Tagasi koju õhtusöögile ja kell 8 olime juba unede maal (eesti aja järgi kell 4 hommikul).
Natukene meie päevadest siin:
Hommikul ärkame natukene enne kella 7-t. Kell 7 on nimelt hommikusöök. See järel kooli. Meie kool on Maximo Nivel’i nimeline, kui kedagi huvitab, võib vaadata millega see tegeleb. Kell 8 algab hispaania keele tund ja kestab 10-ni. Praegu on meid ainult 3 klassis, meie G-ga ning Raj(dž). Nalja saab pidevalt ja mingit kui sellist kooli pinget ei ole. Peale kooli on väike vaba aeg kuni 12-ni, see järel on lõuna ja juba peabki bussi peale jooksma. Bussideks on vanad USA koolibussid (chicken buses). Buss viib mööda kitsaid kaljuteid üles mäkke, väikesesse külla mille nimi on San Mateo. Seal me siis tegelemegi lastega, kes on lihtsalt üliarmsad. Eile oli meil esimene päev. Arvutitund ja Inglise keel ning mingit laadi tööõpetus, kus me õpetasime neile kuidas kingipakke pakkida. Täna oli Inglise keel ja mingi toidutegemine. Lapsed suurte nugadega porgandeid ja kapsaid lõikudes..oleks tahtnud mujal olla. Tegelikult on väga raske siin olla kuna keele barjäär on lihtsalt tohutu suur. Nii väga tahaks nendega jutustada aga ei saa. Lapsed on vanuses 5- 13 (kõige vanem, mis ma olen kuulnud). Pärit üksikvanematega perest või siis üldse vanemateta. Suhteliselt sõnakuulelikud väikesed murjamid.
Nendest bussidest, millega ma iga päev pean 2 korda sõitma nii palju, et täna( neljapäeval) läheb San Mateosse ainult üks buss, mis oli puupüsti täis. Arvasin kohe et see meid küll sinna üles mäkke ei jõua vedada ja nii oligi. Suri kõige järsema tõusukurvi peal välja ning pidi siis vaba hooga tagurdama, et bussi käima saada. Mul käis elu silme eest läbi, ilma naljata…ma kartsin väga. Pealegi siin lastakse bussijuhte pidevalt maha, mis on ka üpris ekstreemne, kui seda nii saab nimetada.
Ahjaa, kella 5, poole kuueni oleme San Mateos ja see järel tagasi super disko bussiga, tümm on põhjas, mingi värvimuusika on ka ning laes ripuvad Disney’st tuntud tegelased. Koju saame umbes kell 6 ja kell 7 on õhtusöögi aeg. Kuna hilineda ei tohi (see oleks ülim solvang) siis nii me istumegi iga päev kõik koos laua taga….vaikuses. Väga ebamugav, ma polegi veel täpselt aru saanud mis värk on, meil on siin majas veel 3 vabatahtliku töötajat, kuid kõik on kuidagi väga vaiksed, nii vaiksed et midagi ei ole rääkida, minu jaoks veider.
Praegu kui seda blogi kirjutan on meil kell pool 9 õhtul ja ma lihtsalt ei jõua enam silmi lahti hoida. Kuidagi peab veel mingi tunnike venitama. Hipaania keeleks on vaja numbrid selgeks õppida. Milline pea neid meelde jätab, seda ma küll ei oska öelda.
TAHAN MAGADA TAHAN MAGADA!!!!!!!
Ema,isa, kui te seda loete ja minuga mingil põhjusel ühendust tahate võtta, siis ma jätan siiski oma eesti numbri siin olles avatuks ja kohalikku ei tee, tundub et ei ole nii suurt vajadust.
PS! meil on majas Wifi, kui moodne on antiikne Antigua? Väga!
Muide seebiooper on see koht selle tõttu, et naised lippavad oma kirjude seelikutega tänavatel ringi, pea peale asetatud tohutud korvid ja pakid ning tissi otsas laps rippumas. Mehed on nagu ikka Miguelid ja Josed.
Buenas noches mis amigos.
Aga kui meeldib reisida?
…..Siis tuleb jälle asjad pakkida ja minna!
Piletid ostsime vist ainult umbes nädal, kaks ennem ära sõitu ja kiiruga, sellest tulenevalt juhtus nii, et Helsinkisse pidi Getter lendama umbes 4 tundi varem kui mina, mis seal ikka siis. Lennuk oli ime väike, nagu liinibuss. Vahekäik ja kahel pool 2 istet, rõhutaks ära, et lennuk oli propelleritega, värises ja kolises aga kohale viis, mis on siiski peamine. Helsinkis ööbisime G tädi juures, sõime head ja paremat ning veini ka peale ja siis tuttu. Hommikul rändasime siis lennujaama tagasi ja New Yorki. Lennukis sai neljakäigulise lõuna ja veini, mida kiirem olid, seda rohkem sai, meie seda süsteemi ei teadnud, küll aga proovime end tagasi tulles parandada. Pidasime plaani, et viimased lennu tunnid võiks magada, et järgnev öö vastu pidada, sest muidu tuleks unetuid tunde kokku ükskõik kui mitu, lõppkokkuvõttes me muidugi ei maganudki. Ees istmel istus mul üks eesti mees kellele meeldis kangesti jutustada no ja ega ma ise ka just kõige vaiksem tüdruk ei ole, et siis oligi nii, et ei maganud.
New Yorki jõudes olid J ja Dagne meil vastas. ÜLITORE!!!!!!! Thanks neile, et viitsisid vastu tulla 5 sõidutunni kauguselt, mis pole tegelikult üldse väike maa. MUAHH!!!!
Edasi sõitsime ühte New Yorki äärelinna, nimeks Yorkers…vist? Seal oli Jaanal kõik korraldatud, popp hotell ja jutud. Kuna me jõudsime Halloweeni õhtuks Ussa siis niisama ikka ei vahi ja läksime linna peole karvaste ja sulelistega. Kvaliteet aeg sõpradega. Järgmine päev hommikusöök, väike värskendav tunnine uinak vahele ja siis asjad kokku ning minekut. Väike linna tiir ning lennujaama. Paari tunni lennu kaugusel olime Atlantas, minu elu kõige suuremas ja uhkemas lennujaamas, kohe kindlasti! Öö tuli meeldivalt veeta lennujaama külmas hallis. Ajavahega mitte just kõige sina-sõbramad olles, saime aru, et lend Guatemalasse kestab paar tundi maksimaalselt, tuli aga välja et hoopis peaaegu 4, nüüd ei saanud enam midagi aru aga vahet ei olegi tegelikult.
Siit me tuleme Guatemala!
….järgneb
Piletid ostsime vist ainult umbes nädal, kaks ennem ära sõitu ja kiiruga, sellest tulenevalt juhtus nii, et Helsinkisse pidi Getter lendama umbes 4 tundi varem kui mina, mis seal ikka siis. Lennuk oli ime väike, nagu liinibuss. Vahekäik ja kahel pool 2 istet, rõhutaks ära, et lennuk oli propelleritega, värises ja kolises aga kohale viis, mis on siiski peamine. Helsinkis ööbisime G tädi juures, sõime head ja paremat ning veini ka peale ja siis tuttu. Hommikul rändasime siis lennujaama tagasi ja New Yorki. Lennukis sai neljakäigulise lõuna ja veini, mida kiirem olid, seda rohkem sai, meie seda süsteemi ei teadnud, küll aga proovime end tagasi tulles parandada. Pidasime plaani, et viimased lennu tunnid võiks magada, et järgnev öö vastu pidada, sest muidu tuleks unetuid tunde kokku ükskõik kui mitu, lõppkokkuvõttes me muidugi ei maganudki. Ees istmel istus mul üks eesti mees kellele meeldis kangesti jutustada no ja ega ma ise ka just kõige vaiksem tüdruk ei ole, et siis oligi nii, et ei maganud.
New Yorki jõudes olid J ja Dagne meil vastas. ÜLITORE!!!!!!! Thanks neile, et viitsisid vastu tulla 5 sõidutunni kauguselt, mis pole tegelikult üldse väike maa. MUAHH!!!!
Edasi sõitsime ühte New Yorki äärelinna, nimeks Yorkers…vist? Seal oli Jaanal kõik korraldatud, popp hotell ja jutud. Kuna me jõudsime Halloweeni õhtuks Ussa siis niisama ikka ei vahi ja läksime linna peole karvaste ja sulelistega. Kvaliteet aeg sõpradega. Järgmine päev hommikusöök, väike värskendav tunnine uinak vahele ja siis asjad kokku ning minekut. Väike linna tiir ning lennujaama. Paari tunni lennu kaugusel olime Atlantas, minu elu kõige suuremas ja uhkemas lennujaamas, kohe kindlasti! Öö tuli meeldivalt veeta lennujaama külmas hallis. Ajavahega mitte just kõige sina-sõbramad olles, saime aru, et lend Guatemalasse kestab paar tundi maksimaalselt, tuli aga välja et hoopis peaaegu 4, nüüd ei saanud enam midagi aru aga vahet ei olegi tegelikult.
Siit me tuleme Guatemala!
….järgneb
Tuesday, November 2, 2010
Mis kell on?
Tahaks hullult kirjutada juba meie seiklustest aga väsimus on nii suur ja värin on sees, saa siis aru kas see tuleb külmast , magamatusest või vaprusest, reaalne oleks, et kõigist kolmest. Hetkel oleme Atlanta lennujaamas, mis on kindlasti minu elu suurim, laiem ja kõrgem. Istume massaažitoolides ja ootame millal saaks check-in’i teha. Eeldatavasti juhtub see lähima tunni sees. Kell on vist umbes südaöö, kahjuks kindlalt ei saa midagi väita, sest segadus on rohkem kui suur, kõik mis seostub kellaaegade ja nädalapäevadega. Seda tean, et Eestis on kell 6 hommikul ja minu öö-päev on totaalselt segamini. Otsin kusagil nurgas endale magamiskoha ja kui pea selgem annan teada ja kirjutan kuidas läinud on.
-M-
-M-
Sunday, October 3, 2010
Saturday, September 4, 2010
Welcome to my Bali!
Meeldib, meeldib, meeldib
kolm nädalat oldud, 2 veel. Kolm nädalat on teinud meist peaaegu et kolhalikud, vähemalt ise tahaks nii mõelda.
Ükskõik kui palju uusi tuttavaid ( m illegi pärast meisse ära armunud tuttavad:P).hehee:D
Hotelli elu, süüa ei tee, pliiti, potte, panne pole ammu näinud. Esimese rahavahetusega saime mitmekordseteks miljonärideks kohe ja esimese surfitunniga sain invaliidiks, esimese nädala jooksul jäin haigeks, millest pole siiani terveks
saanud aga muidu on kõik ilus ja lilleline. Kohalike ja mitte kohalike poistega oleme mõõda saart rolleritel ringi kimanud,algul siia tulles oli plaan ise roller rentida aga nähes seda hullupöörast liiklust siin on hakanud see plaan kaduma.
uusi sihtkohta ja plaane siin päikese saarel veel jätkub ja kui ma mingit segast siia kirjutan ja laused imelikult kõlavad, siis palun vabandust ma pole viimasel ajal palju magada saanud. Täna võtsin rannas massaaži ja nautisin mittemidagi tegemist.
Kell pole veel 9-gi aga silmad enam lahti ei püsi, homme hommikul tahaks vara tõusta ja randa jooksma minna.
Võib-olla kui nii laisk ei ole siis kirjutan siia veel midagi, ennem kui koju tulen, kui ei siis näeb Eestis.
musid kallid!!!!
kolm nädalat oldud, 2 veel. Kolm nädalat on teinud meist peaaegu et kolhalikud, vähemalt ise tahaks nii mõelda.
Ükskõik kui palju uusi tuttavaid ( m illegi pärast meisse ära armunud tuttavad:P).hehee:D
Hotelli elu, süüa ei tee, pliiti, potte, panne pole ammu näinud. Esimese rahavahetusega saime mitmekordseteks miljonärideks kohe ja esimese surfitunniga sain invaliidiks, esimese nädala jooksul jäin haigeks, millest pole siiani terveks
saanud aga muidu on kõik ilus ja lilleline. Kohalike ja mitte kohalike poistega oleme mõõda saart rolleritel ringi kimanud,algul siia tulles oli plaan ise roller rentida aga nähes seda hullupöörast liiklust siin on hakanud see plaan kaduma.
uusi sihtkohta ja plaane siin päikese saarel veel jätkub ja kui ma mingit segast siia kirjutan ja laused imelikult kõlavad, siis palun vabandust ma pole viimasel ajal palju magada saanud. Täna võtsin rannas massaaži ja nautisin mittemidagi tegemist.
Kell pole veel 9-gi aga silmad enam lahti ei püsi, homme hommikul tahaks vara tõusta ja randa jooksma minna.
Võib-olla kui nii laisk ei ole siis kirjutan siia veel midagi, ennem kui koju tulen, kui ei siis näeb Eestis.
musid kallid!!!!
Thursday, August 19, 2010
Kes teab, kust alustada?
Viimati kui Kirjutasin, olin vist veel Perthis, või siis hoopis Manjimupus. Jep, kindel Manjimup või siiski Perth!?
Nagu juba teada, siis võtsime ette hääletamistripi. Natuke Väriseva jalaga astusime rongile ja sõitsime Perthi äärelinna, et alustada oma 5000 km-se seiklusega. Tegelikult jalg ei värisenud, ainult natukene ärev oli, sest tegu on ju ikkagi meie viimase kuuga Austraalia maal.
Põhimõtteliselt oma esimese hääletamise päeval sai kohe nii palju valesti sõidetud, et tagant järele ajab siiani naerma, nimelt võttis meid üks vanaonu peale ja viis meid kohta, kus tema arvates oleks superhea hääletada edasi. Teel sinna pidime ka tema ookenai ääres asuvat tulevast maalappi minema vaatama. Okei tehtud, mis siis nüüd? tundub, et "heast" hääletamispaigast on asi ikka väga kaugel. Tuulepead nagu me oleme G-ga, kaarti me ei vaadanud, Onu lubas siis meile bussipiletid osta, et me edasi hääletama ei peaks ja kui lõpuks talle raidusime, et seda siiski vaja ei ole ja saame ise hakkama siis viis meid "maanteele", mis jäi meie päris maanteest umbes 100 km kaugusele. Otasime siis onuga koos, kuni üks auto peatus. Noor kutt oli sees ja onu luges talle sellised sõnad peale, et oioi. Tüüp oli arvatavasti väga ehmunud.
Kell muudkui tiksus kuni lõpuks avastasime end väga ilusast kohast, nimega Lancelin, kus olime kõvasti oma esimese päeva sihtkohaga mõõda pannud. Uuesti hääletama! Koolibuss võttis peale ja saime lõpuks ometigi enda suurele maanteele.
Edasi oli ikka väga lihtne, tore mees võttis peale ja sai jälle 400-500 km edasi sõidetud. Esimene päev: lõpp hea, kõik hea- Geralton- tehtud!
Järgmise päeva sihtkoht oli Turistimagnet Shark Bay. Peale võtsid 3 kutti, kahe autoga, nii et G kott läks ühte autosse ja meie hoopis teise. Ägedad ja sõbralikud kutid olid, kes vahelduva eduga tegid kanepi peatusi, mis seal ikka, Võtke oma aeg,
peaaesi et meie kohale jõuaksime. Naljakas oli see, et kuna meil olid mõlemal pipragaasid aga mitte kunagi meie läheduses, ütlen ausalt, ma lihtsalt unustasin selle ära. Mitte miski ei pannud kordagi muretsema, et nüüd vist võiks vaja minna.
300 Km pärast pandi meid bensuka juures maha ja edasi pidime ise vaatama, kuidas saame. Kõige pikem ootamine üldse, 2 h kulus aega. Taaskord peatasid 2 poissi oma Van-i. Kitsas oli ja väike buss ei tahtnud kuidagi edasi liikuda meie suurde
seljakoti kiloda all.Kohale me siiski saime, mitte just oma sihtkohta, vaid ühte teise väike linna, Denhami. Mis siis ikka.
Homme proovime uuesti. Proovisime ja kohal olimegi. Igavuste tipp! delfiinid, ilus ookean ja palju vanureid. Tuttavaks saime seekord USA kutiga, kes öö läbi meie toas oksendas. Lahe! Sellest olenemata, viskas ta meid hommikul tagasi Denhami,
kus on kergem hääletamist alustada. Meie, kui kiired tüdrukud, jõudsime oma sihtkohtadesse palju varem kui need inimesed,kes meid peale ei saanud võtta millegi tõttu ja hiljem imestasid kuidas me juba enne neid kohale jõudsime.
Järgmine sihtkoht Coral Bay, mis tõotas olla veidike huvitavam, kui Shark Bay. 600 km Robi nimelise mehega ja tema koera Oscariga.
Väikesed vaatamisväärsused vahepeal ja kohal me olimegi jällegi. Rob, kellel eelmine päev oli sünnipeöv olnud, pidi ju kuidagi pead parandama, Nii siis G segaski talle taga istmel kokteile. Polnud hullu midagi, sest Austraalias on 0,5 promilli
rooli taga lubatud. Terved ja õnnelikult kohal. Ma isegi enam ei mäleta kui kaua me Coral Bays viibisime, võiks arvata, et paar ööd. Uued tuttavad jällegi. 3 kutti, kellega me tuba jagasime, ühele neist meeldis unes rääkida ja kõndida. Kõndimise
jättis ta õnneks tookord vahele aga jutustas küll üpris palju, isegi läbi troppide oli kuulda. Kui jääb mulje, et me ainult meessoost inimestega tuttavaks saime, siis põhimõtteliselt nii oligi. Järgmine hommik jällegi poiste auto peale, et suurele maanteeele jõuda kuna enamasti jõid need turistimagnetid kõik veidike eemale.
Kuumust on juba päris mitu ja kärbse parv tiirutab häirivalt pea ümber. Asukoht: täiesti kolgas ja küüdi saamise võimalus suhteliselt väike.Sihtkoht: Exmouth. 45 minutit meie jaoks ja autos me jälle istumegi, Seekord tehti ekstra meie joaks 30 km pikem sõit, et meid ilusti ikka hosteli ette sõidutada. Ilus ja lihtne elu!
Bookisime endale siis 2 ööks toa ja plaanisime järgmine päev vaalu vaatama minna. Sinnani me aga kahjuks ei jõudnudki.
Nagu ikka tuleb vooluga kaasa minna, Vooluks oli seekord kunstnik Peter, kes arvas, et me võiks temaga mõni aeg reisida ja ehk meid isegi oma aktimaali modelliks palgata. Väga ahvatlev pakkumine:) aga võib olla siiski teine kord. Nii me
siis järgmine vara hommik Peter'i autosse istusimegi. Ees ootasid rahvuspargid, ajalooline linn Cossack, Karratha, kunstinäitus koos Peteri töödega ja aborigeenidega üritused ja esitlused. Eriti palju targemaks saime. Jällegi!
3 päeva hiljem viskas Peter meid järgmisesse linna Port Hedlandi kus tuli suund võtta Broomi poole. 606 km täpsemalt.
Hääletama seekord ei pidanud. Tore Scott tuli ja küsis ise meilt, ennem kui me polnud veel teele jõudnudki, kas me Broomi tahame minna? Jah tahame! Sellega siis jällegi korras!
Ahjaa, nüüd siis Broome!!!! ma võikski sellest kohast rääkima jääda ja et kui palju mulle seal meeldis aga selleks olen ma liiga laisk. Esimsesel päeval saime kohe oma hostelis tuttavaks eestlase Hardiga, Oliveriga UK-st ja .....prantslasega.
Tore õhtu uute sõpradega. Järgmine päev läksime Broomi avastama ja ookeani äärde, Kuna maailm on imepisike ja järjest väiksemaks jääb, siis kohtusin ma oma ühe ammuse tuttavaga keda ma esialgu kohe ära ei tundnud,10 aastat teeb imesid.
Järgmmiseks päevaks oli meid juba kutsutud eestlaste ranna peole, Kokku 15 eestlast ja ilmselgelt vähemuses austraallastega.
Pidu oli juba täies hoos kui meie seltskonnaga ühines mu klassivend,keda ma praktiliselt peale kooli lõpetamist polnud näinudki. Magasime kõik koos sõbarlikult rannas. Järgmine hommik pidime Jaanika ja Harry juurde kolima, Tuttavad
eestlased Airlie Beachi aegadest. Pakkisime end siis jälle kokku ja minek. Nii meie Broome mõõdus, Rannas sai veel magatud ning Broome ümbrust avastatud. Nädal läks sekundiga ja oligi vaja jälel edasi sõita. Saime ime odavast kohast endale džiibi
koos kõigi reisiks vajaliku varustusega. Oma tutikad arvutid saabusid meile ka Broome, nii popid olemegi!ja võis sõiduga alata,sest 2000 km oli vaja veel minna.
Sõitsime Getteriga kordamõõda, pean ära mainima, et ei olnud automaat käigukastiga auto ja aeg ajalt sai nende suunatulede ning käigu vahetustega ikka nalja. Neli päeva oli aega, et darwinisse jõuda, meie sõitsime rahulikult 3 päevaga. 3 päeva
Darwinis ja Rahvuspargis koskede all ujumist ning hüvasti.... Austraalia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
KURB KURB KURB!!!!
(aga me tuleme ju tagasi)
Nagu juba teada, siis võtsime ette hääletamistripi. Natuke Väriseva jalaga astusime rongile ja sõitsime Perthi äärelinna, et alustada oma 5000 km-se seiklusega. Tegelikult jalg ei värisenud, ainult natukene ärev oli, sest tegu on ju ikkagi meie viimase kuuga Austraalia maal.
Põhimõtteliselt oma esimese hääletamise päeval sai kohe nii palju valesti sõidetud, et tagant järele ajab siiani naerma, nimelt võttis meid üks vanaonu peale ja viis meid kohta, kus tema arvates oleks superhea hääletada edasi. Teel sinna pidime ka tema ookenai ääres asuvat tulevast maalappi minema vaatama. Okei tehtud, mis siis nüüd? tundub, et "heast" hääletamispaigast on asi ikka väga kaugel. Tuulepead nagu me oleme G-ga, kaarti me ei vaadanud, Onu lubas siis meile bussipiletid osta, et me edasi hääletama ei peaks ja kui lõpuks talle raidusime, et seda siiski vaja ei ole ja saame ise hakkama siis viis meid "maanteele", mis jäi meie päris maanteest umbes 100 km kaugusele. Otasime siis onuga koos, kuni üks auto peatus. Noor kutt oli sees ja onu luges talle sellised sõnad peale, et oioi. Tüüp oli arvatavasti väga ehmunud.
Kell muudkui tiksus kuni lõpuks avastasime end väga ilusast kohast, nimega Lancelin, kus olime kõvasti oma esimese päeva sihtkohaga mõõda pannud. Uuesti hääletama! Koolibuss võttis peale ja saime lõpuks ometigi enda suurele maanteele.
Edasi oli ikka väga lihtne, tore mees võttis peale ja sai jälle 400-500 km edasi sõidetud. Esimene päev: lõpp hea, kõik hea- Geralton- tehtud!
Järgmise päeva sihtkoht oli Turistimagnet Shark Bay. Peale võtsid 3 kutti, kahe autoga, nii et G kott läks ühte autosse ja meie hoopis teise. Ägedad ja sõbralikud kutid olid, kes vahelduva eduga tegid kanepi peatusi, mis seal ikka, Võtke oma aeg,
peaaesi et meie kohale jõuaksime. Naljakas oli see, et kuna meil olid mõlemal pipragaasid aga mitte kunagi meie läheduses, ütlen ausalt, ma lihtsalt unustasin selle ära. Mitte miski ei pannud kordagi muretsema, et nüüd vist võiks vaja minna.
300 Km pärast pandi meid bensuka juures maha ja edasi pidime ise vaatama, kuidas saame. Kõige pikem ootamine üldse, 2 h kulus aega. Taaskord peatasid 2 poissi oma Van-i. Kitsas oli ja väike buss ei tahtnud kuidagi edasi liikuda meie suurde
seljakoti kiloda all.Kohale me siiski saime, mitte just oma sihtkohta, vaid ühte teise väike linna, Denhami. Mis siis ikka.
Homme proovime uuesti. Proovisime ja kohal olimegi. Igavuste tipp! delfiinid, ilus ookean ja palju vanureid. Tuttavaks saime seekord USA kutiga, kes öö läbi meie toas oksendas. Lahe! Sellest olenemata, viskas ta meid hommikul tagasi Denhami,
kus on kergem hääletamist alustada. Meie, kui kiired tüdrukud, jõudsime oma sihtkohtadesse palju varem kui need inimesed,kes meid peale ei saanud võtta millegi tõttu ja hiljem imestasid kuidas me juba enne neid kohale jõudsime.
Järgmine sihtkoht Coral Bay, mis tõotas olla veidike huvitavam, kui Shark Bay. 600 km Robi nimelise mehega ja tema koera Oscariga.
Väikesed vaatamisväärsused vahepeal ja kohal me olimegi jällegi. Rob, kellel eelmine päev oli sünnipeöv olnud, pidi ju kuidagi pead parandama, Nii siis G segaski talle taga istmel kokteile. Polnud hullu midagi, sest Austraalias on 0,5 promilli
rooli taga lubatud. Terved ja õnnelikult kohal. Ma isegi enam ei mäleta kui kaua me Coral Bays viibisime, võiks arvata, et paar ööd. Uued tuttavad jällegi. 3 kutti, kellega me tuba jagasime, ühele neist meeldis unes rääkida ja kõndida. Kõndimise
jättis ta õnneks tookord vahele aga jutustas küll üpris palju, isegi läbi troppide oli kuulda. Kui jääb mulje, et me ainult meessoost inimestega tuttavaks saime, siis põhimõtteliselt nii oligi. Järgmine hommik jällegi poiste auto peale, et suurele maanteeele jõuda kuna enamasti jõid need turistimagnetid kõik veidike eemale.
Kuumust on juba päris mitu ja kärbse parv tiirutab häirivalt pea ümber. Asukoht: täiesti kolgas ja küüdi saamise võimalus suhteliselt väike.Sihtkoht: Exmouth. 45 minutit meie jaoks ja autos me jälle istumegi, Seekord tehti ekstra meie joaks 30 km pikem sõit, et meid ilusti ikka hosteli ette sõidutada. Ilus ja lihtne elu!
Bookisime endale siis 2 ööks toa ja plaanisime järgmine päev vaalu vaatama minna. Sinnani me aga kahjuks ei jõudnudki.
Nagu ikka tuleb vooluga kaasa minna, Vooluks oli seekord kunstnik Peter, kes arvas, et me võiks temaga mõni aeg reisida ja ehk meid isegi oma aktimaali modelliks palgata. Väga ahvatlev pakkumine:) aga võib olla siiski teine kord. Nii me
siis järgmine vara hommik Peter'i autosse istusimegi. Ees ootasid rahvuspargid, ajalooline linn Cossack, Karratha, kunstinäitus koos Peteri töödega ja aborigeenidega üritused ja esitlused. Eriti palju targemaks saime. Jällegi!
3 päeva hiljem viskas Peter meid järgmisesse linna Port Hedlandi kus tuli suund võtta Broomi poole. 606 km täpsemalt.
Hääletama seekord ei pidanud. Tore Scott tuli ja küsis ise meilt, ennem kui me polnud veel teele jõudnudki, kas me Broomi tahame minna? Jah tahame! Sellega siis jällegi korras!
Ahjaa, nüüd siis Broome!!!! ma võikski sellest kohast rääkima jääda ja et kui palju mulle seal meeldis aga selleks olen ma liiga laisk. Esimsesel päeval saime kohe oma hostelis tuttavaks eestlase Hardiga, Oliveriga UK-st ja .....prantslasega.
Tore õhtu uute sõpradega. Järgmine päev läksime Broomi avastama ja ookeani äärde, Kuna maailm on imepisike ja järjest väiksemaks jääb, siis kohtusin ma oma ühe ammuse tuttavaga keda ma esialgu kohe ära ei tundnud,10 aastat teeb imesid.
Järgmmiseks päevaks oli meid juba kutsutud eestlaste ranna peole, Kokku 15 eestlast ja ilmselgelt vähemuses austraallastega.
Pidu oli juba täies hoos kui meie seltskonnaga ühines mu klassivend,keda ma praktiliselt peale kooli lõpetamist polnud näinudki. Magasime kõik koos sõbarlikult rannas. Järgmine hommik pidime Jaanika ja Harry juurde kolima, Tuttavad
eestlased Airlie Beachi aegadest. Pakkisime end siis jälle kokku ja minek. Nii meie Broome mõõdus, Rannas sai veel magatud ning Broome ümbrust avastatud. Nädal läks sekundiga ja oligi vaja jälel edasi sõita. Saime ime odavast kohast endale džiibi
koos kõigi reisiks vajaliku varustusega. Oma tutikad arvutid saabusid meile ka Broome, nii popid olemegi!ja võis sõiduga alata,sest 2000 km oli vaja veel minna.
Sõitsime Getteriga kordamõõda, pean ära mainima, et ei olnud automaat käigukastiga auto ja aeg ajalt sai nende suunatulede ning käigu vahetustega ikka nalja. Neli päeva oli aega, et darwinisse jõuda, meie sõitsime rahulikult 3 päevaga. 3 päeva
Darwinis ja Rahvuspargis koskede all ujumist ning hüvasti.... Austraalia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
KURB KURB KURB!!!!
(aga me tuleme ju tagasi)
Tuesday, July 20, 2010
täitsa ilma tööta
Aitab Austraalias töötamisest ja aitab rahest, mida ma poleks osanud siin mandril kunagi oodata. Nüüd on aeg puhata.
Reedel oli meil viimane tööpäev, ilm oli sitemast sitem, vihma sadas terve päev ja külm oli ka. Õnneks siiski haigeks ei jäänud. Olemas on meie 88 farmipäeva,täpsemalt 92 isegi ja saab hakata teise aasta viisat taotlema.
Peale tööd tegin porgandikooki ja Getter pakkis asju, mina nagu ikka jätsin kõik viimasele minutile, ehk siis järgmisele hommikule.
Esialgu oli meil plaan hääletades Perthi sõita aga kuna vihma sadas, siis otsustasime siiski bussi kasuks. SÕber Dan viskas meid bussi peale. Hüvastijätud ja värgid ning head aega.
Perthi jõudes läksime kohe Eesti majja "koosviibimisele",ilmselegelt liiga palju eestlasi ühe suure austraalia jaoks aga noh lõbus oli ikkagi, getter oli kaine rool ja umbes 1-ks olime juba kodus ja teki all.
Preagu elame poiste juures, loodetavasti ainult neljapäevani, siis saame oma Bali viisad kätte ja võib hakata soojema austraalia poole liikuma.
praeguseks kõik jutud:
tsutsufrei
Reedel oli meil viimane tööpäev, ilm oli sitemast sitem, vihma sadas terve päev ja külm oli ka. Õnneks siiski haigeks ei jäänud. Olemas on meie 88 farmipäeva,täpsemalt 92 isegi ja saab hakata teise aasta viisat taotlema.
Peale tööd tegin porgandikooki ja Getter pakkis asju, mina nagu ikka jätsin kõik viimasele minutile, ehk siis järgmisele hommikule.
Esialgu oli meil plaan hääletades Perthi sõita aga kuna vihma sadas, siis otsustasime siiski bussi kasuks. SÕber Dan viskas meid bussi peale. Hüvastijätud ja värgid ning head aega.
Perthi jõudes läksime kohe Eesti majja "koosviibimisele",ilmselegelt liiga palju eestlasi ühe suure austraalia jaoks aga noh lõbus oli ikkagi, getter oli kaine rool ja umbes 1-ks olime juba kodus ja teki all.
Preagu elame poiste juures, loodetavasti ainult neljapäevani, siis saame oma Bali viisad kätte ja võib hakata soojema austraalia poole liikuma.
praeguseks kõik jutud:
tsutsufrei
Saturday, July 3, 2010
loen päevi
Kui pahandada ei saaks, siis ei kirjutaks siia lehele vist enam üldse midagi. Aga tuleb tubli olla ja end kokku võtta.
Meil tiksub siin väikeses maakolkas nüüd viimased 2 nädalat....mitte, et siin midagi viga oleks, täitsa omamoodi tore koht aga lihtsalt kõik sõbrad ja niisama kalliks saanud inimesed on lahkunud ja veidike igav ja rutiinne on.
Eelmine nädal, täpsemalt neljapäeval otsustasime, et nüüd on väikest puhkust vaja ja otsustasime et läheme mõneks päevaks Perthi lõbusalt aega veetma.
Ütlesime siis oma hosteli omanikule, et kas ta viiks meid hommikul maantee äärde, et me saaksime hääletama minna. Vastus oli küll selline, "et mida, segi olete või." Eelmine aasta saadi nimelt kätte üks sarimõrtsukas, kes oli 17 hääletajat ära tapnud ja nii edasi. Meid see siiski väga ei huvitanud.
Oleme siis tee ääres...tuleb politsei, Tervist tervist!!! Keegi teatas neile et 2 koolitüdrukut hääletavad, hea huumor. Me suht 25 lähedal siin:). Paar ülekuulavat küsimust ja korras. Teine auto vist võttis juba peale. Kutt, kelle naine on eestlane/soomlane. Kihvt! Kolm tundi jutustamist ja Perthis me olimegi.
Kvaliteetaeg!
Kvaliteetaja sisse kuulus ka meie kojusõidu piletite ostmine.
NB! Koju, või noh, Tallinnasse saabume 16 september....natuke nagu ootaks. Enne seda veedame üle kuu Balil ja naudime kõike, mida annab nautida.
Ma räägin, elu on ilus!
Koju sõidupiletitega oli meil mõnusalt jamamist. Udupead, nagu me aegajalt oleme, unustasime kõige pikema lennu ostmata. Alguses ei suutnud oma silmi uskuda, kui avastasime, et üht kõige olulisemat lennuotsa lihtaslt ei ole. Väga normaalne, lihtalt jäi kuidagi kinnitama. Nüüd on siiski kõik korda aetudja peaks klappima.
Kui meil siin nüüd 2 nädalat täis saab, siis on nii, et meil on aega 2,5 nädalat et 4000 kilomeetrit üles poole sõita, keegi ei tea veel kuidas aga hääletades ilmselt. Ei jõua ära oodata, et tagasi sooja kliimasse minna. Aitab sellest külmast pakasest siin.
Sooja päikest ja mõnusat suve Teile sinna....
Meil tiksub siin väikeses maakolkas nüüd viimased 2 nädalat....mitte, et siin midagi viga oleks, täitsa omamoodi tore koht aga lihtsalt kõik sõbrad ja niisama kalliks saanud inimesed on lahkunud ja veidike igav ja rutiinne on.
Eelmine nädal, täpsemalt neljapäeval otsustasime, et nüüd on väikest puhkust vaja ja otsustasime et läheme mõneks päevaks Perthi lõbusalt aega veetma.
Ütlesime siis oma hosteli omanikule, et kas ta viiks meid hommikul maantee äärde, et me saaksime hääletama minna. Vastus oli küll selline, "et mida, segi olete või." Eelmine aasta saadi nimelt kätte üks sarimõrtsukas, kes oli 17 hääletajat ära tapnud ja nii edasi. Meid see siiski väga ei huvitanud.
Oleme siis tee ääres...tuleb politsei, Tervist tervist!!! Keegi teatas neile et 2 koolitüdrukut hääletavad, hea huumor. Me suht 25 lähedal siin:). Paar ülekuulavat küsimust ja korras. Teine auto vist võttis juba peale. Kutt, kelle naine on eestlane/soomlane. Kihvt! Kolm tundi jutustamist ja Perthis me olimegi.
Kvaliteetaeg!
Kvaliteetaja sisse kuulus ka meie kojusõidu piletite ostmine.
NB! Koju, või noh, Tallinnasse saabume 16 september....natuke nagu ootaks. Enne seda veedame üle kuu Balil ja naudime kõike, mida annab nautida.
Ma räägin, elu on ilus!
Koju sõidupiletitega oli meil mõnusalt jamamist. Udupead, nagu me aegajalt oleme, unustasime kõige pikema lennu ostmata. Alguses ei suutnud oma silmi uskuda, kui avastasime, et üht kõige olulisemat lennuotsa lihtaslt ei ole. Väga normaalne, lihtalt jäi kuidagi kinnitama. Nüüd on siiski kõik korda aetudja peaks klappima.
Kui meil siin nüüd 2 nädalat täis saab, siis on nii, et meil on aega 2,5 nädalat et 4000 kilomeetrit üles poole sõita, keegi ei tea veel kuidas aga hääletades ilmselt. Ei jõua ära oodata, et tagasi sooja kliimasse minna. Aitab sellest külmast pakasest siin.
Sooja päikest ja mõnusat suve Teile sinna....
Wednesday, June 16, 2010
Manjimupi Nautimus
Pikalt ei ole vist mõtet kirjutada, sest lihtsalt nii palju on vahe peal juhtunud. Lühidalt on nii, et 12-st eestlasest on meid järel nüüd 8. Palju nalja ja SUUR väsimus on pidevalt peal. Viimased päevad oleme G-ga hurmaasid korjanud,õunapuid püganud, traktoritega ringi kihutanud ja treileriga purustusi tekitanud (mina).
Kui kellelgi on Autraaliast arusaam, kui soojast ja ilusast kohast, siis ilus ta on, aga mitte soe. Meil oli nimelt neljapäeva hommikul siin -4 kraadi. Küsige kui jääs olime, no ikka väga!
Kuu aega peab veel siin passime, siis on loodetavasti teise aasta viisa jaoks kõik vajalik tehtud ja võib koju sõidu pileteid hakata vaatama:P
Musidkallid
-m-
Kui kellelgi on Autraaliast arusaam, kui soojast ja ilusast kohast, siis ilus ta on, aga mitte soe. Meil oli nimelt neljapäeva hommikul siin -4 kraadi. Küsige kui jääs olime, no ikka väga!
Kuu aega peab veel siin passime, siis on loodetavasti teise aasta viisa jaoks kõik vajalik tehtud ja võib koju sõidu pileteid hakata vaatama:P
Musidkallid
-m-
Monday, May 3, 2010
Lääne kallas
Ei ole väga kaua kirjutanud ja tundub, et need kirjutamised jäävad nüüdsest väga harvaks või kaovad mingiks ajaks üldse. Põhjus selles, et meil ei ole siin ei telefonilevi, ega ka interneti levi, kui siis ainult üks väga kallis WIFI.
Aga, et siis Airlist veel nii palju, et viimane nädal seal oli ikka väga mõnus ja kurb samal ajal. Poleks arvanud, et nii koduks saab see koht meile.
Viimane tööpäev oli teisipäeval ja kolmapäeva lõunaks kutsuti meid töö juurde lõunale. Läksime siis kohale ja küsisime, et kus me kohvi ja kooki saame süüa. Ma nimelt küpsetasin porgandikooki ja mõtlesime, et sööb ära ja siis koju pakkima. Tuli välja, et meil oli boss mingi 7 erinevat magustoitu kodus valmistanud. Trevor, meie töökaaslane põhimõtteliselt, oli meile lillekimbud teinud ja kingituse lauale jätnud. Ta nimelt joonistab päris päris hästi.
Ühe sõnaga ilusad joonistused olid kingiks.UUUh nii armas oli, kõik olid koos, sõime kõhud punni ja jätsime kõigiga hüvasti ja finito.
Koju tagasi, veel kord üks porgandikook õhtuks. Meie ära saatmise peoks ja Kristiina sünnipäevaks. Sellel päeval saabus meile Perthi lähedalt veel 2 Kristiina sõpra, üks eestlane tüdruk ja tema inglasest kutt. Mõnus õhtu oli.
Hommikul siuh viimased asjad kokku. Teglikult mitte siuh sest mul on ikka üle mõistuse palju asju, napilt mahutasin ära. Billy (meie Belglane) viis meid lennujaama ära. Äge lennujaam oli, ooteruum oli väljas lageda taeva all:D. Kõige mõnusam oli see, et minu käsipagas kaalus 3 kilo rohkem kui
lubatud. Kas nägin vaeva, et kõik ära mahutada ja ümber tõsta lennujaamas. jõhker!
Kuna eelmine öö oli väga suure unevõlaga, siis magasime G-ga pead koos kogu lennu Brisbane. Brisbanes esimene asi kiirtoit ligi ja põrandale chillima.
Järgmise lennuni oli üle 5 tunni aega. Vaatasime siis 2 ja pool meest minu arvutist. Mingil ajal tuli mingi mees meie juurde kõrvale pikutama ja filmi vaatama. Nii me siis olime seal. Lend Perthi hilines umbes tund, olime juba oma starti ootamas lennukis, kui ühel naisel hakkas tervisega midagi tõsist,igaljuhul pidime me tagasi lennujaama sõitma ja aeg muudkui venis ja venis.
Lõpuks õhus olles mina muidugi kustusin jälle ja magasin peaaegu kogu 5 pool tundi, vahepeal üritasin mingit filmi ka vaadata aga uni sai siiski võitu.
Perthis: KÜLM KÜLM KÜLM. Ära hellitatud ida kalda kodanikud, kes pole pikki varrukaid ja pükse pool aastat kandud. NO ikka väga külm oli.
Kell oli muidugi 1 öösel ka. Ootasime siis sada aastat taksot ja saime jällegi teistega seal juttu aetud. Saime ühe tüdrukuga tuttavaks, kes juhuslikult tahtis samasse hostelisse kuhu meiegi. Vedas, jagasime taksot ja hoidsime raha kokku. Hostelisse ja magama.
Hommikul suhteliselt vara üles. Arvatavasti selle väikese ajavahe pärast. Meil on nüüd nimelt 5 tundi eestiga ainult vahe, mis oleks päris tore kui oleks levi ja saaks suhela ka kellegagi. Lühidalt Perth on mõnus koht. Tšekkisime linna üle esimesel päeval. Õhtul käsisime väljas. Väga väga veider oli näha ka naisi väljas, sest meil seal idakaldal olid ju ainult kutid:). Kaua me väljas polnud ja suht normaalsel ajal tuttu. Hommikul põrkasiem köögis 2 eestipoisiga kokku. Kas maailm on väike? Jah, on!
Päev möödus Kings Parkis ja palju kõndides. Õhtul käisime eestlastega Kasiinos, ilma naljata see kasiino oli staadioni suurune. Kihvt koht! Meie siiski ei mänginud.Sealt edasi kluppi ja siis hostelisse küllatki vara.
Pühapäeval oli Anzac Day, kui ma nüüd selle valesti kirjutasin siis on küll piinlik. Ühesõnaga II maailma sõja mingi lahingu mälestuspäev. Peaks netist rohkem selle kohta uurima, kui aega saab. Käisime siis paraadil ja olime nagu korralikud Austraalia kodanikud. Absoluutselt kõik poed ja söögikohad olid kinni, va üks koti pood, nagu meie jaoks. G ostis endale uue seljakoti sest tal vana lagunes ära ja mina uue kohvri et oma selga mitte pooleks murda.
Perthi kesklinnast sõitsime rongiga bussijaama, sellel ajal tuli üks onu juttu ajama minuga, küsis kus ma pärit olen, kui vastasin, siis ta ei kuulnud mind,pidin end mitu korda üha kõvema häälega kordama, lõpuks teadis kogu vagun, et ma olen eestis ja vanus on 24. Selle peale sain komplimendi ja vaguni täie pilkude osaliseks. Päris veider oli olla seal.
Kella 3 ajal läks buss Manjimupu poole. 6 tundi bussisõitu ja kohal me olimegi. Karl, mu eesti sõber, kes on seal olnud juba 2 kuud, tuli meile vastu.
Sealt edasi metsa sisse tööhostelisse. Kes ei tea, siis see on selline koht, kus sulle otsitakse töö ja ise põhimõtteliselt ei pea midagi tegema kui oma elamise eest maksma. Jõudsime siis sinna ja Karl hakkas meid tutvustama teistele. Ütlesin siis kõigile Hi! vastuseks tuli "tere" puhtas eesti keeles. Ma olin pisut segaduses aga tuli välja et meid on siin kokku 12 eestlast nüüd. Normaalne, eesti kommuun. Tegime siis oma olemise mõusaks ja tutvusime pisut teistega ka. Kell oli juba päris mitu, kui saime teada, et me peame järgmisel hommikul tööle minema kell 8. Ausalt, poleks seda oodanud. Mis siis ikka. Ega magama ikka sellepärast varem ei läinud.
Kuna meil hommikuks midagi süüa ei olnud ja lõunaks tööle polnud ka midagi kaasa teha, siis Karl oli nii armas et surus meile hommikul Lunchboxid kätte ja saatis tööle. Ma ei väsi kordamast kui head sõbrad mul on.
Tööge läks meil väga hästi, sest see on siin põhimõtteleiselt kõige kergem töö, Mitte just füüsiliselt aga selles mõttes, et me saame rahulikult võtta. Tunni mitte tükipalk,mis on hea.
Töönädal oli päris mõnus. Meie farmeri naine on eestlane ja siis tundub et see farmer hoiab meid päris palju selle pärast. Üks päev käis meile oma naist
tutvustamas isiklikult. Nalja saab ka tööl. Meie nagu ikka, lobisme ja itsitame pidevalt. Siiani meeldib mulle siin väga, kui aiult pilukad nii ajudele ei
käiks. Varem arvasin, et Austraallased on rumal rahvas aga tundub et asiaatidele ei ole üldse aju antud, ei tahaks kuri olla aga neid ei salli siin ikka mitte keegi.
Siin Manjimupus on täiesti sügis ju, puud on kollased, lehed on maas ja oleks nagu Eestis. Ei väsi kordamast et on KÜLM aga päeval on hästi soe.
Volbriööl tegime lõket ja kuulasime Hosteli omaniku isa jutte Austraaliast. Väga informatiivne. Meie töötasime laupäeval ka poolest päevast, samal ajal kui
enamikel oli vaba päev. Käisime kaltsukas shoppamas ja saime endale soojemaid riideid, sest G suutis juba siin haigeks jääda.
Õhtul käisime kusagil kohalikke juures grillimas. Väga omamoodi perekond oli aga hästi sõbralikud. 12 ajal koju tagasi ja veits veel jauramist ja siis magama.
Eile, ehk siis pühapäeval oli meil ainuke vaba päev. Kolisime enda toast kõrval olevasse ja nüüd on meil eestlaste tuba. Kolm poissi ja tüdrukut.
Selline elu meil siis siin ongi. Ma veel ei kujuta ette kui kauaks me siia metsa jääme aga kui keegi huvi tunneb ja soovib suhelda siis telefoniliinid on
siin ainult siis avatud kui ma tööl olen, levi on ja kõik toimib.
Metsaelanik,
Merks
Aga, et siis Airlist veel nii palju, et viimane nädal seal oli ikka väga mõnus ja kurb samal ajal. Poleks arvanud, et nii koduks saab see koht meile.
Viimane tööpäev oli teisipäeval ja kolmapäeva lõunaks kutsuti meid töö juurde lõunale. Läksime siis kohale ja küsisime, et kus me kohvi ja kooki saame süüa. Ma nimelt küpsetasin porgandikooki ja mõtlesime, et sööb ära ja siis koju pakkima. Tuli välja, et meil oli boss mingi 7 erinevat magustoitu kodus valmistanud. Trevor, meie töökaaslane põhimõtteliselt, oli meile lillekimbud teinud ja kingituse lauale jätnud. Ta nimelt joonistab päris päris hästi.
Ühe sõnaga ilusad joonistused olid kingiks.UUUh nii armas oli, kõik olid koos, sõime kõhud punni ja jätsime kõigiga hüvasti ja finito.
Koju tagasi, veel kord üks porgandikook õhtuks. Meie ära saatmise peoks ja Kristiina sünnipäevaks. Sellel päeval saabus meile Perthi lähedalt veel 2 Kristiina sõpra, üks eestlane tüdruk ja tema inglasest kutt. Mõnus õhtu oli.
Hommikul siuh viimased asjad kokku. Teglikult mitte siuh sest mul on ikka üle mõistuse palju asju, napilt mahutasin ära. Billy (meie Belglane) viis meid lennujaama ära. Äge lennujaam oli, ooteruum oli väljas lageda taeva all:D. Kõige mõnusam oli see, et minu käsipagas kaalus 3 kilo rohkem kui
lubatud. Kas nägin vaeva, et kõik ära mahutada ja ümber tõsta lennujaamas. jõhker!
Kuna eelmine öö oli väga suure unevõlaga, siis magasime G-ga pead koos kogu lennu Brisbane. Brisbanes esimene asi kiirtoit ligi ja põrandale chillima.
Järgmise lennuni oli üle 5 tunni aega. Vaatasime siis 2 ja pool meest minu arvutist. Mingil ajal tuli mingi mees meie juurde kõrvale pikutama ja filmi vaatama. Nii me siis olime seal. Lend Perthi hilines umbes tund, olime juba oma starti ootamas lennukis, kui ühel naisel hakkas tervisega midagi tõsist,igaljuhul pidime me tagasi lennujaama sõitma ja aeg muudkui venis ja venis.
Lõpuks õhus olles mina muidugi kustusin jälle ja magasin peaaegu kogu 5 pool tundi, vahepeal üritasin mingit filmi ka vaadata aga uni sai siiski võitu.
Perthis: KÜLM KÜLM KÜLM. Ära hellitatud ida kalda kodanikud, kes pole pikki varrukaid ja pükse pool aastat kandud. NO ikka väga külm oli.
Kell oli muidugi 1 öösel ka. Ootasime siis sada aastat taksot ja saime jällegi teistega seal juttu aetud. Saime ühe tüdrukuga tuttavaks, kes juhuslikult tahtis samasse hostelisse kuhu meiegi. Vedas, jagasime taksot ja hoidsime raha kokku. Hostelisse ja magama.
Hommikul suhteliselt vara üles. Arvatavasti selle väikese ajavahe pärast. Meil on nüüd nimelt 5 tundi eestiga ainult vahe, mis oleks päris tore kui oleks levi ja saaks suhela ka kellegagi. Lühidalt Perth on mõnus koht. Tšekkisime linna üle esimesel päeval. Õhtul käsisime väljas. Väga väga veider oli näha ka naisi väljas, sest meil seal idakaldal olid ju ainult kutid:). Kaua me väljas polnud ja suht normaalsel ajal tuttu. Hommikul põrkasiem köögis 2 eestipoisiga kokku. Kas maailm on väike? Jah, on!
Päev möödus Kings Parkis ja palju kõndides. Õhtul käisime eestlastega Kasiinos, ilma naljata see kasiino oli staadioni suurune. Kihvt koht! Meie siiski ei mänginud.Sealt edasi kluppi ja siis hostelisse küllatki vara.
Pühapäeval oli Anzac Day, kui ma nüüd selle valesti kirjutasin siis on küll piinlik. Ühesõnaga II maailma sõja mingi lahingu mälestuspäev. Peaks netist rohkem selle kohta uurima, kui aega saab. Käisime siis paraadil ja olime nagu korralikud Austraalia kodanikud. Absoluutselt kõik poed ja söögikohad olid kinni, va üks koti pood, nagu meie jaoks. G ostis endale uue seljakoti sest tal vana lagunes ära ja mina uue kohvri et oma selga mitte pooleks murda.
Perthi kesklinnast sõitsime rongiga bussijaama, sellel ajal tuli üks onu juttu ajama minuga, küsis kus ma pärit olen, kui vastasin, siis ta ei kuulnud mind,pidin end mitu korda üha kõvema häälega kordama, lõpuks teadis kogu vagun, et ma olen eestis ja vanus on 24. Selle peale sain komplimendi ja vaguni täie pilkude osaliseks. Päris veider oli olla seal.
Kella 3 ajal läks buss Manjimupu poole. 6 tundi bussisõitu ja kohal me olimegi. Karl, mu eesti sõber, kes on seal olnud juba 2 kuud, tuli meile vastu.
Sealt edasi metsa sisse tööhostelisse. Kes ei tea, siis see on selline koht, kus sulle otsitakse töö ja ise põhimõtteliselt ei pea midagi tegema kui oma elamise eest maksma. Jõudsime siis sinna ja Karl hakkas meid tutvustama teistele. Ütlesin siis kõigile Hi! vastuseks tuli "tere" puhtas eesti keeles. Ma olin pisut segaduses aga tuli välja et meid on siin kokku 12 eestlast nüüd. Normaalne, eesti kommuun. Tegime siis oma olemise mõusaks ja tutvusime pisut teistega ka. Kell oli juba päris mitu, kui saime teada, et me peame järgmisel hommikul tööle minema kell 8. Ausalt, poleks seda oodanud. Mis siis ikka. Ega magama ikka sellepärast varem ei läinud.
Kuna meil hommikuks midagi süüa ei olnud ja lõunaks tööle polnud ka midagi kaasa teha, siis Karl oli nii armas et surus meile hommikul Lunchboxid kätte ja saatis tööle. Ma ei väsi kordamast kui head sõbrad mul on.
Tööge läks meil väga hästi, sest see on siin põhimõtteleiselt kõige kergem töö, Mitte just füüsiliselt aga selles mõttes, et me saame rahulikult võtta. Tunni mitte tükipalk,mis on hea.
Töönädal oli päris mõnus. Meie farmeri naine on eestlane ja siis tundub et see farmer hoiab meid päris palju selle pärast. Üks päev käis meile oma naist
tutvustamas isiklikult. Nalja saab ka tööl. Meie nagu ikka, lobisme ja itsitame pidevalt. Siiani meeldib mulle siin väga, kui aiult pilukad nii ajudele ei
käiks. Varem arvasin, et Austraallased on rumal rahvas aga tundub et asiaatidele ei ole üldse aju antud, ei tahaks kuri olla aga neid ei salli siin ikka mitte keegi.
Siin Manjimupus on täiesti sügis ju, puud on kollased, lehed on maas ja oleks nagu Eestis. Ei väsi kordamast et on KÜLM aga päeval on hästi soe.
Volbriööl tegime lõket ja kuulasime Hosteli omaniku isa jutte Austraaliast. Väga informatiivne. Meie töötasime laupäeval ka poolest päevast, samal ajal kui
enamikel oli vaba päev. Käisime kaltsukas shoppamas ja saime endale soojemaid riideid, sest G suutis juba siin haigeks jääda.
Õhtul käisime kusagil kohalikke juures grillimas. Väga omamoodi perekond oli aga hästi sõbralikud. 12 ajal koju tagasi ja veits veel jauramist ja siis magama.
Eile, ehk siis pühapäeval oli meil ainuke vaba päev. Kolisime enda toast kõrval olevasse ja nüüd on meil eestlaste tuba. Kolm poissi ja tüdrukut.
Selline elu meil siis siin ongi. Ma veel ei kujuta ette kui kauaks me siia metsa jääme aga kui keegi huvi tunneb ja soovib suhelda siis telefoniliinid on
siin ainult siis avatud kui ma tööl olen, levi on ja kõik toimib.
Metsaelanik,
Merks
Thursday, April 15, 2010
Üks kuni mitu uudist
pikema jututa...nüüd on nii, et me sõidame siit täpselt nädala pärast ära- Perthi. lennukiga Brisbane ja siis sealt edasi. Kedagi me oma korterisse ei leidnud, jama lugu ja peame oma tagtisrahast loobuma nüüd. Kahjuks tuleb millegist loobuda, kui teise aasta viisat tahame. Perthist läheme edasi Manjimupu, kus on meil paar sõpra juba ees, õunu korjama.....uhuhuuuuu. Meie praegune boss naeris meid selle plaaniga kohe välja- Mis mõttes nagu!
Me saame hakkama küll:D
See ka veel, et meil on alates eilsest uus üüriline jälle. See kord täitse eesti tüdruk, Kristiina. Elab meiega seni kuni me ära sõidame. Saame talle
meie "suurlinna" elu näidata.
Kui me sinna Manjimuppu jääme, oleme me muust maailmast suht ära lõigatud jälle, sest seal levi ei ole. Jess!!!
Täna õhtul lähme kahe Belgia kuti juurde õhtusöögile. Ainult sööks pidevalt!:)
aga okeika,
rääkimiseni!
Me saame hakkama küll:D
See ka veel, et meil on alates eilsest uus üüriline jälle. See kord täitse eesti tüdruk, Kristiina. Elab meiega seni kuni me ära sõidame. Saame talle
meie "suurlinna" elu näidata.
Kui me sinna Manjimuppu jääme, oleme me muust maailmast suht ära lõigatud jälle, sest seal levi ei ole. Jess!!!
Täna õhtul lähme kahe Belgia kuti juurde õhtusöögile. Ainult sööks pidevalt!:)
aga okeika,
rääkimiseni!
Friday, April 9, 2010
Siiru-viiruline
Kuna mu väsinud ja vana arvuti andis siin mõni aeg tagasi otsad, siis pole saand kellegagi suhelda. Kõik lihtsalt ei saa perfektselt korras olla,kas ei ole elektrit, asjad on katki või oled ise katki.
Igal juhul on asjad nüüd siin Airlies nii, et oleme meie ainult kahekesi G-ga siin, enam eestlasest tuttavaid ei ole. Kõik on läinud! Ilmselgelt on mõni päev natuke igavam kui ülejäänud igavad päevad:D. Tantsupidusid ikka toimub, neist ju loobuda ei saa ja ei tahagi, aga see on ka suuremas osas kõik.
Millegi pärast ei suuda oma mõtteid täna väga hästi koondada, püüan mitte väga ühelt teemalt teisele hüpata ja kui seda siiski teen , siis palun vabandust.
Eelmine teisip...uuh, kas tõesti juba nii mitu aega tagasi? Jah! Saatsime Jaanika ja Harry teisele poole Austraaliat ära. Korralikult! Nagu siin kombeks on.
Üks veidike kurb uudis meile ka, peale selle, et meil eestlasi enam ei ole, sõitis meie kallis korterikaaslane Ethan eile tagasi koju, Uus-Meremaale.
Poiss, kellest võib vabal ajal anekdoote jutustada. Just hakkas omaks saama ja juba ta läinud ongi. Nii, et jälle korter meie päralt ja võib pool paljalt ringi jalutada:D
Seoses selle orkaani ja pikkade Easteritega, on meil tööl totaalselt vaikne olnud, vähe haaval hakkab ununema, mis tunne on üle 4-5 tunni päevas tööd teha:D. Eelmine nädal olime nii vähe tunde tööl, et võiks öelda....sügispuhkus!
Munapühad veetsime ilma munadeta, tegin hommikuks pannkooke mustikatega, Limps!
Peaaegu oleks unustanud....See on muidugi Sikule ja Kiisikule rohkem mõeldud... Neiu Jaanika ja Noormees Harry on nüüd kihlatud. Väga kihvt! Whitehaven Beach ja muud romantilised jutud noh:)! Ühesõnaga kõik toimis;)
PALJU ÕNNE neile veel kord!
Oma Austraalia troopiliste haiguste hulka saab nüüd kahjuks või õnneks taas kord lisada ühe. Jess..ja kes on see õnnelik, kes sai mingi supernakkava naha-haiguse? MINA! Infektsioon, nimega Tinea, keset nägu. Väga lõbus! Eile oli viimane ravipäev ja nüüd vist võib juba öelda, et olen korras jälle. Sellised asjad toovad tunde, et tahaks lihtsalt mõni hommik kodus ärgata, empsiga kohvitada ja toast mitte välja minna. Mulle need haigused siin väga ei meeldi ja võib juhtuda, et suur koduigatsus tuleb peale.
Mu arvuti parandusega sai veits nalja ka. Udupead,nagu need ozid on, kaotasid mu arvuti akulaadija ära. Arvutionul oli nutt kurgus, ilma naljata, et ta peab mulle nüüd tutika juhtme andma, vana paranduse hinnaga. Vedas see kord või jah?
Kes veel ei tea, arvatavasti kõik siiski teavad aga ütlen siiski, et Sigrid Ingi jalad on taaskord Eestimaa pinnal. Have fun siku!
Joelile peab suure tähhi ütlema mõnuse kirja eest ja nende teepakkide eest. Olid küll nii head!
A vist on kõik jutud nüüd räägitud. Mul on täna vaba päev. Hea on puhata, peale rasket ja väsitavat töönädalat!:)
Hästi ilus sügisilm on täna, nagu ka kõik eelnevad ja järgnevad. Sooja on 27 ja pilvi ei ole.
Lähen arvatavasti basseini äärde vedelema ja raamatut lugema. Ilus elu!
Musid sinna poole!
Merks
Igal juhul on asjad nüüd siin Airlies nii, et oleme meie ainult kahekesi G-ga siin, enam eestlasest tuttavaid ei ole. Kõik on läinud! Ilmselgelt on mõni päev natuke igavam kui ülejäänud igavad päevad:D. Tantsupidusid ikka toimub, neist ju loobuda ei saa ja ei tahagi, aga see on ka suuremas osas kõik.
Millegi pärast ei suuda oma mõtteid täna väga hästi koondada, püüan mitte väga ühelt teemalt teisele hüpata ja kui seda siiski teen , siis palun vabandust.
Eelmine teisip...uuh, kas tõesti juba nii mitu aega tagasi? Jah! Saatsime Jaanika ja Harry teisele poole Austraaliat ära. Korralikult! Nagu siin kombeks on.
Üks veidike kurb uudis meile ka, peale selle, et meil eestlasi enam ei ole, sõitis meie kallis korterikaaslane Ethan eile tagasi koju, Uus-Meremaale.
Poiss, kellest võib vabal ajal anekdoote jutustada. Just hakkas omaks saama ja juba ta läinud ongi. Nii, et jälle korter meie päralt ja võib pool paljalt ringi jalutada:D
Seoses selle orkaani ja pikkade Easteritega, on meil tööl totaalselt vaikne olnud, vähe haaval hakkab ununema, mis tunne on üle 4-5 tunni päevas tööd teha:D. Eelmine nädal olime nii vähe tunde tööl, et võiks öelda....sügispuhkus!
Munapühad veetsime ilma munadeta, tegin hommikuks pannkooke mustikatega, Limps!
Peaaegu oleks unustanud....See on muidugi Sikule ja Kiisikule rohkem mõeldud... Neiu Jaanika ja Noormees Harry on nüüd kihlatud. Väga kihvt! Whitehaven Beach ja muud romantilised jutud noh:)! Ühesõnaga kõik toimis;)
PALJU ÕNNE neile veel kord!
Oma Austraalia troopiliste haiguste hulka saab nüüd kahjuks või õnneks taas kord lisada ühe. Jess..ja kes on see õnnelik, kes sai mingi supernakkava naha-haiguse? MINA! Infektsioon, nimega Tinea, keset nägu. Väga lõbus! Eile oli viimane ravipäev ja nüüd vist võib juba öelda, et olen korras jälle. Sellised asjad toovad tunde, et tahaks lihtsalt mõni hommik kodus ärgata, empsiga kohvitada ja toast mitte välja minna. Mulle need haigused siin väga ei meeldi ja võib juhtuda, et suur koduigatsus tuleb peale.
Mu arvuti parandusega sai veits nalja ka. Udupead,nagu need ozid on, kaotasid mu arvuti akulaadija ära. Arvutionul oli nutt kurgus, ilma naljata, et ta peab mulle nüüd tutika juhtme andma, vana paranduse hinnaga. Vedas see kord või jah?
Kes veel ei tea, arvatavasti kõik siiski teavad aga ütlen siiski, et Sigrid Ingi jalad on taaskord Eestimaa pinnal. Have fun siku!
Joelile peab suure tähhi ütlema mõnuse kirja eest ja nende teepakkide eest. Olid küll nii head!
A vist on kõik jutud nüüd räägitud. Mul on täna vaba päev. Hea on puhata, peale rasket ja väsitavat töönädalat!:)
Hästi ilus sügisilm on täna, nagu ka kõik eelnevad ja järgnevad. Sooja on 27 ja pilvi ei ole.
Lähen arvatavasti basseini äärde vedelema ja raamatut lugema. Ilus elu!
Musid sinna poole!
Merks
Friday, March 26, 2010
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Wednesday, March 24, 2010
Tagasi tsivilisatsioonis
Uuuh....Üks Orkaan Ului ja 4 ööpäeva hiljem oleme me tagasi tsivilistatsioonis. Milline hea tunne. Paar tundi tagasi saabus elekter taaskord meie majja.
Viimati kui kirjutasin, oli laupäeva õhtu ja tuul tõstis vaikselt oma kiirust. Olime siis ilusti kõik kodus, mängisime kaarte, jõime paar veini, mängisime
veel kaarte ja ootasime millal aknad eest lendavad sest olgem ausad korraks tundus, et nii lähebki. Üks hetk läks elekter ära ja siis ei jäänud muud üle
kui oma madratsid suurde tuppa vedada ja kerra tõmmata.
Kell veerand 2 vaatasime viimati kui kaugel orkaan oma südamega meist on ja tulemus oli see:
Ei tundunud nii hull ja jäime magama. Kell 3 ärkasin üles ja väljas oli täiseti tuulevaikne....hmm....orkaani keskmes! Jess...Huvitav!
Ajasin vist G ka üles aga ta jäi uuesti magama. Mina ootasin millal see vaikus läbi sai ja uuesti tormiks läks, siis jäin ka magama. Hommikul oli päris
põnev ärgata. Läksime suhteliselt varakult välja kahjusid vaatama. Natukene oli ikka vaadata, kuigi tundub et meie linnal läks ikka vähe paremini kui
teistel. Bossi uhiuuel majal näiteks aknaid enam ees ei ole.
Hästi "tore" on olnud see elektrita ja telefoni levita elu alates laupäevast. Vaikselt hakkas hulluks ajama juba. Tööd me ka teha ei saanud. Eile olime
4 tundi tööl aga lift ei töötanud nii, et pikka pidu ei olnud.
Et päris kell 8 jälle magama ei läheks, otsutasime peole minna. Täiesti vale päev. Kuhugi poole ei saanud vaadata, tundus, et süüakse ära. Pidi põge-
nema ja peitu pugema pidevalt, et keegi jälle tüütama ei tuleks. Kell kahe aeg koju ja hommikul Harry ja Jaanika juurde hommikusööki valmistama kuna neil
õnnelikel on gaasipliit.
Nüüd on jälle kõik endine.
Elus ja terved ning mis põhilne külmkapp töötab:P
Baiiiih
Viimati kui kirjutasin, oli laupäeva õhtu ja tuul tõstis vaikselt oma kiirust. Olime siis ilusti kõik kodus, mängisime kaarte, jõime paar veini, mängisime
veel kaarte ja ootasime millal aknad eest lendavad sest olgem ausad korraks tundus, et nii lähebki. Üks hetk läks elekter ära ja siis ei jäänud muud üle
kui oma madratsid suurde tuppa vedada ja kerra tõmmata.
Kell veerand 2 vaatasime viimati kui kaugel orkaan oma südamega meist on ja tulemus oli see:
Ei tundunud nii hull ja jäime magama. Kell 3 ärkasin üles ja väljas oli täiseti tuulevaikne....hmm....orkaani keskmes! Jess...Huvitav!
Ajasin vist G ka üles aga ta jäi uuesti magama. Mina ootasin millal see vaikus läbi sai ja uuesti tormiks läks, siis jäin ka magama. Hommikul oli päris
põnev ärgata. Läksime suhteliselt varakult välja kahjusid vaatama. Natukene oli ikka vaadata, kuigi tundub et meie linnal läks ikka vähe paremini kui
teistel. Bossi uhiuuel majal näiteks aknaid enam ees ei ole.
Hästi "tore" on olnud see elektrita ja telefoni levita elu alates laupäevast. Vaikselt hakkas hulluks ajama juba. Tööd me ka teha ei saanud. Eile olime
4 tundi tööl aga lift ei töötanud nii, et pikka pidu ei olnud.
Et päris kell 8 jälle magama ei läheks, otsutasime peole minna. Täiesti vale päev. Kuhugi poole ei saanud vaadata, tundus, et süüakse ära. Pidi põge-
nema ja peitu pugema pidevalt, et keegi jälle tüütama ei tuleks. Kell kahe aeg koju ja hommikul Harry ja Jaanika juurde hommikusööki valmistama kuna neil
õnnelikel on gaasipliit.
Nüüd on jälle kõik endine.
Elus ja terved ning mis põhilne külmkapp töötab:P
Baiiiih
Saturday, March 20, 2010
Ului ja pool aastat Austraalia elu
Mis tunne on?
Tunne on nagu oleks siin 6 kuud elanud, täpselt nii ongi ja eriti kiiresti on aeg läinud!
Natukene ärev on siin hetkel, sest tsüklon nimega Ului kogub võimu, meie mõistes orkaan, mis peaks meie juurde jõudma pühapäeva vara hommikul umbes kell 4. Kõigest 170 km/h kiirussega tuul. OOtame ja vaatame siis, mis saama hakkab. Kõigil on aknad teibitud ja linn on inimtühi. tegime pilte ka. Homme riputan üles, kui meil veel katus peakohal on ja koht, kus netis passida.
Nii palju veel, et meie jääme selle orkaani liikumisradari keskele:)
Edu meile ja rääkimiseni,
-M-
Tunne on nagu oleks siin 6 kuud elanud, täpselt nii ongi ja eriti kiiresti on aeg läinud!
Natukene ärev on siin hetkel, sest tsüklon nimega Ului kogub võimu, meie mõistes orkaan, mis peaks meie juurde jõudma pühapäeva vara hommikul umbes kell 4. Kõigest 170 km/h kiirussega tuul. OOtame ja vaatame siis, mis saama hakkab. Kõigil on aknad teibitud ja linn on inimtühi. tegime pilte ka. Homme riputan üles, kui meil veel katus peakohal on ja koht, kus netis passida.
Nii palju veel, et meie jääme selle orkaani liikumisradari keskele:)
Edu meile ja rääkimiseni,
-M-
Wednesday, March 17, 2010
Oooo stormy weather
Meil lubab siin suurt tormi nii, et inimesed ostavad toidupoed tühjaks ja jäävad koju teki alla värisema. Mina näiteks ootan! Võimalik, et see on ainult siinne paanika, ilma põhjuseta aga kui ei, siis loodan, et meile jääb katus pea kohale.
Homme on mul vaba päev...mida küll teha kui väljas sajab ja tuule kiirus on ükskõik kui suur. Kas minna poodi tühjade riiulite vahele jalutama või vaadata kodus filme?
Vist jääb teine variant.
Täna oli ka vaba päev. Passisime G-ga kodus ja ma otsustasin end kokku võtta ja juukseid värvida hommikul, siis kui aeg täis tiksus ja oli aeg värv maha pesta, avastasin et vett ei ole...kui tore! õnneks ma nägin ennem, et torumees läks naabrite juurde midagi tegema. Kõndisin siis läbi õue, värv peas ja magamisriided seljas naabrite juurde ja ütlesin et mul on vaja pesema minna. Torumees oli muidugi üks noor kutt,keda ma tean. PIINLIK!
Homme on mul vaba päev...mida küll teha kui väljas sajab ja tuule kiirus on ükskõik kui suur. Kas minna poodi tühjade riiulite vahele jalutama või vaadata kodus filme?
Vist jääb teine variant.
Täna oli ka vaba päev. Passisime G-ga kodus ja ma otsustasin end kokku võtta ja juukseid värvida hommikul, siis kui aeg täis tiksus ja oli aeg värv maha pesta, avastasin et vett ei ole...kui tore! õnneks ma nägin ennem, et torumees läks naabrite juurde midagi tegema. Kõndisin siis läbi õue, värv peas ja magamisriided seljas naabrite juurde ja ütlesin et mul on vaja pesema minna. Torumees oli muidugi üks noor kutt,keda ma tean. PIINLIK!
Sunday, March 14, 2010
Feel it in my bones
Sügis- suursuur tuul,mis lennutab rõdul meie plastik toole, paduvihmad ning külm. Võimalik, et päeval näitab soojakraade kõigest 26 kraadi. Uuh, veider
kui kiiresti sooja kliimaga võib ära harjuda.
Need meie sügis ilmad on kuidagi väga tuimaks teinud meid. Ei saa aru...mulli sees tunne on, mõtted on laiali ja väsimus pressib peale. Trenni olen üritanud
ikka teha aga kui sajab ja tuul ei lase liikuda siis on natukene raske, peale selle on veel Getter ühe varbaga siin juba hauas. Vaikselt mädaneb, või
miskit ( mitte just kõige ilusam). Käisime siis täna ujumas ja lootsime, et nahkhiired pähe ei pissiks, sest nad võivad seda vabalt teha. Õnneks pole mind
veel see õnn tabanud, jääb loota ka mitte tabamusele.
Mis siis veel? õppisin pokkerit mängima:), polegi nii igav kui ma olen arvanud, täitsa meeldis! Võimalik, et ka selle tõttu et algaja õnn pole mind veel
maha jätnud ja vist läks enam-vähem isegi hästi?!
Meil on hetkel siin Airlies suhteliselt vaikne ja sellest tulenevalt ka tööd vähem. Nii, et meil oli reedel vaba päev kuigi ei oleks pidanud ja mis ikka
muud teha kui bäkersi pubisse laiv-muusikat kuulama minna. No läksime....ja olime, ajani mil kolm Sydneyst pärit politseid meie lauda hüppasid. Ühel neist
oli sünnipäev ja seoses sellega või siis ka mitte seoses sellega mängisime mingeid naljakaid mänge, millest ma polnud kunagi kuulnud. Igal juhul käisid
sinna juurde liigutused ja häälitsused, nii et pubi ülejäänud rahvas vaatas küll, et kus kohast need inimesed pärit on. Aga muidu oli jällegi lõbus nagu
alati.
Isegi kui võib juhtuda, et mõni päev ei ole nii hea tuju siis hea söök ja shoppamine mõjub kindlasti positiivselt. Nii igaks juhuks mainin siia vahepeale:)
täna kui töölt koju tulime, vaatas meile naabri rõdult üks blond neiu vastu ja ütles " tere". Meil oli korraks G-ga nii, et mis asja? Eee... "tereee"
Tšikk oli eriti jutukas ja energiline, kolis meie rõdule ja rääkis oma seiklusest ja elust. Täitsa kihvt, poleks eestlast meie naabrite juurest igaljuhul
oodanud. Lubas külla kutsuda. Jääme ootama!
Nüüd kui aknad kinni saab magada ja isegi kahe linaga, siis tahaks juba voodisse kerra tõmmata. Seda ma lähen ja teengi nüüd.
Olge musid!
Tervitan oma Vantsi, kes mu blogi loeb ja millest ma ei teadnud:)
Ja Jaanat ning Pirrut, nende ettevõtmistes:)
Bauuuuvauuuu.
kui kiiresti sooja kliimaga võib ära harjuda.
Need meie sügis ilmad on kuidagi väga tuimaks teinud meid. Ei saa aru...mulli sees tunne on, mõtted on laiali ja väsimus pressib peale. Trenni olen üritanud
ikka teha aga kui sajab ja tuul ei lase liikuda siis on natukene raske, peale selle on veel Getter ühe varbaga siin juba hauas. Vaikselt mädaneb, või
miskit ( mitte just kõige ilusam). Käisime siis täna ujumas ja lootsime, et nahkhiired pähe ei pissiks, sest nad võivad seda vabalt teha. Õnneks pole mind
veel see õnn tabanud, jääb loota ka mitte tabamusele.
Mis siis veel? õppisin pokkerit mängima:), polegi nii igav kui ma olen arvanud, täitsa meeldis! Võimalik, et ka selle tõttu et algaja õnn pole mind veel
maha jätnud ja vist läks enam-vähem isegi hästi?!
Meil on hetkel siin Airlies suhteliselt vaikne ja sellest tulenevalt ka tööd vähem. Nii, et meil oli reedel vaba päev kuigi ei oleks pidanud ja mis ikka
muud teha kui bäkersi pubisse laiv-muusikat kuulama minna. No läksime....ja olime, ajani mil kolm Sydneyst pärit politseid meie lauda hüppasid. Ühel neist
oli sünnipäev ja seoses sellega või siis ka mitte seoses sellega mängisime mingeid naljakaid mänge, millest ma polnud kunagi kuulnud. Igal juhul käisid
sinna juurde liigutused ja häälitsused, nii et pubi ülejäänud rahvas vaatas küll, et kus kohast need inimesed pärit on. Aga muidu oli jällegi lõbus nagu
alati.
Isegi kui võib juhtuda, et mõni päev ei ole nii hea tuju siis hea söök ja shoppamine mõjub kindlasti positiivselt. Nii igaks juhuks mainin siia vahepeale:)
täna kui töölt koju tulime, vaatas meile naabri rõdult üks blond neiu vastu ja ütles " tere". Meil oli korraks G-ga nii, et mis asja? Eee... "tereee"
Tšikk oli eriti jutukas ja energiline, kolis meie rõdule ja rääkis oma seiklusest ja elust. Täitsa kihvt, poleks eestlast meie naabrite juurest igaljuhul
oodanud. Lubas külla kutsuda. Jääme ootama!
Nüüd kui aknad kinni saab magada ja isegi kahe linaga, siis tahaks juba voodisse kerra tõmmata. Seda ma lähen ja teengi nüüd.
Olge musid!
Tervitan oma Vantsi, kes mu blogi loeb ja millest ma ei teadnud:)
Ja Jaanat ning Pirrut, nende ettevõtmistes:)
Bauuuuvauuuu.
Thursday, March 4, 2010
04.03.2010
Tahaks meie uuest üürilisest natukene jutustada:
Eathan, pärit Uus-Meremaalt.
Milleks tahta üldse tüdrukutega elada, kui on olemas poisid, kes koristavad ja pesevad hommikul bokserites nõusid, pole üldse paha:D Ta meenutab meile ühte sõpra otepää lähedalt;)
Põhimõtteliselt saime endale noorema venna, Ta on 19 ja jube asjalik, loodetavasti see ka nii jääb, mitte ei taha ainult alguses end heast küljest näidata.
kõik on chill ja mulle endiselt meeldib Austraalia ükskõik kui palju.
Peale seda kui Kiisu ja Miisu lahkusid, on meil päris vaikne olnud. Paar sushi õhtut oleme ainult korraldanud. Ühe neist Harry ja Jaanikaga, teise Eathaniga. Ja nii ongi, teeme sporti ja püüame korralikud olla mingi aeg:P.
Kerlil ja Sikul on ka päris fun olnud, nii palju kui me oleme rääkinud.
Ma lihtsalt pean ühe sõnumi siia ka edastama: (kiisikult)
"Aga meie hakkame Byronisse minema:)Tglt tahtsin mainida, et kui varem
sattusime kuivikutega ühe tuppa, siis nüüd oli 2 usklikku, kes vaibal palvetasid
ja Siku sai täna öösel olla tüdrukute seksi tunnistajaks. Hahaa:)"
Sellised lood on siis seal pool.
ahjaa, MUL on telefon ja arvuti surnud nüüd peaaegu. palju õnne neile!
Eathan, pärit Uus-Meremaalt.
Milleks tahta üldse tüdrukutega elada, kui on olemas poisid, kes koristavad ja pesevad hommikul bokserites nõusid, pole üldse paha:D Ta meenutab meile ühte sõpra otepää lähedalt;)
Põhimõtteliselt saime endale noorema venna, Ta on 19 ja jube asjalik, loodetavasti see ka nii jääb, mitte ei taha ainult alguses end heast küljest näidata.
kõik on chill ja mulle endiselt meeldib Austraalia ükskõik kui palju.
Peale seda kui Kiisu ja Miisu lahkusid, on meil päris vaikne olnud. Paar sushi õhtut oleme ainult korraldanud. Ühe neist Harry ja Jaanikaga, teise Eathaniga. Ja nii ongi, teeme sporti ja püüame korralikud olla mingi aeg:P.
Kerlil ja Sikul on ka päris fun olnud, nii palju kui me oleme rääkinud.
Ma lihtsalt pean ühe sõnumi siia ka edastama: (kiisikult)
"Aga meie hakkame Byronisse minema:)Tglt tahtsin mainida, et kui varem
sattusime kuivikutega ühe tuppa, siis nüüd oli 2 usklikku, kes vaibal palvetasid
ja Siku sai täna öösel olla tüdrukute seksi tunnistajaks. Hahaa:)"
Sellised lood on siis seal pool.
ahjaa, MUL on telefon ja arvuti surnud nüüd peaaegu. palju õnne neile!
Saturday, February 27, 2010
Kassid läinud, hiirtel pidu
Mis siis nüüd jutustada... ah muidugi, sõbrapäev oli ju, oli lõbus ja koos sõpradega, nagu ikka.
Päev ennem sõbrapäeva läksime G-ga korraks päeval poodi, teate küll...nagu korraks minnakse prügi välja viima ja tullakse järgmisel päeval. Pikema jututa
leidsime endale 3 kutti või no mitte päris endale, lihtsalt uued tuttavad taaskord. Viimasel ajal neid ikka leiab siin:) No ja siis nii oligi. Jälle üks
õhtu kuttidega, kellest sai napilt lahti alles paar päeva tagasi, millegi pärast hakkavad kõik maru pealetükkivaks ja õhtisöökidele kutsuma ja kõik jutud.
Muidu läheb siin tasapisi siiski Töölt koju, kodust tööle nii see rikkus majja toodi.
Nii palju Sikust, et ta jõuab märtsi lõpus tagasi Eestisse, pange siis tordid ja kingitused valmis, sest Ta ootab neid väga;. Kiisik jääb esialgu Gold
Coasti ja eks siis vaatab edasi, keegi ei tea, plaanitud nagu me siin kõik oleme.
Nüüd kolmapäeval tähistasime viimast õhtut, tegelikult küll eelviimast Kiisu ja Miisuga. Kahju, et Siku sellest väga suurt osa ei saanud, teinekord
proovime uuesti:), kusagil mujal! Meie G-ga saime aga väga huvitavate inimestega tuttavaks, üks neist oli täpselt Marki koopia, ainult ta oli paar aastat noorem ja ta nimi oli Joel:D,eriti hästi mängis kitarri ja laulis ka. Teine oli veel huvitavam, põhimõtteliselt oma tööga seoses. Nii me siis tegime tantsu -laulu ja basseinipidu hommikuni ja olime niisama lahedad.
Saatsime siis lõpuks nagu kord ja kohus Kiisu( Kerli) ja Miisu (Siku) ilusasti bussi peale. Võib täitsa ausalt öelda, et väga veider on olla kodus kui kedagi
teist ei ole, vaid ainult meie Getteriga. Pole pesemata nõusid ka! Meie nagu põlised austraalia elanikud, ainult et targemad ja ilusamad, otsustasime veel siia Beachi jääda. MItte just kõige vabatahtlikumalt aga no keegi ju peab see õnnelik olema, kes peab korterist lahti saama. Nii me siis otsime endale uusi korteri
kaaslasi hetkel või kui eriti good luck peaks olema, siis ka uusi rentnikke, tänu kellele saaks ka meie siit jalga lasta. Kui ei, siis final date on 25 mai.
ja ausalt siis on ainult chill, ei mingit tööd enam, Aitab! (vähemalt sellel mandril).
Siku ja Kiisik läinud, otsustasime et teeme endale mõnusa õhtusöögi
jutustame tarrassil vähe ja läheme varakult magama, olgem ausad unevõlg on päris suureks kasvanud...sellest ei tulnud aga midagi välja, pole raske arvata,et
heade mõtete linnas kolm aastat elanud Merks tahtis välja minna ja Getter on ka alati käpp, nii et polnud probleemi, välja arvatud hommik, mis oli üks suur
probleem. Tööl oli lihtsalt kõige kiirem ja pikem päev üldse ja enesetunne oli kerelt öeldes halb. Õudukas!
Nii palju siis veel uudiseid siit poolt, et ühe päeva me ainult saimegi siin korteris kahekesi veeta. Nüüd on meil uus kaaslane, kelleks on Kutt
Uus- Meremaalt, eks siis vaatab kuidas see elu-olu hakkab siin välja nägema. Põnev!
Päev ennem sõbrapäeva läksime G-ga korraks päeval poodi, teate küll...nagu korraks minnakse prügi välja viima ja tullakse järgmisel päeval. Pikema jututa
leidsime endale 3 kutti või no mitte päris endale, lihtsalt uued tuttavad taaskord. Viimasel ajal neid ikka leiab siin:) No ja siis nii oligi. Jälle üks
õhtu kuttidega, kellest sai napilt lahti alles paar päeva tagasi, millegi pärast hakkavad kõik maru pealetükkivaks ja õhtisöökidele kutsuma ja kõik jutud.
Muidu läheb siin tasapisi siiski Töölt koju, kodust tööle nii see rikkus majja toodi.
Nii palju Sikust, et ta jõuab märtsi lõpus tagasi Eestisse, pange siis tordid ja kingitused valmis, sest Ta ootab neid väga;. Kiisik jääb esialgu Gold
Coasti ja eks siis vaatab edasi, keegi ei tea, plaanitud nagu me siin kõik oleme.
Nüüd kolmapäeval tähistasime viimast õhtut, tegelikult küll eelviimast Kiisu ja Miisuga. Kahju, et Siku sellest väga suurt osa ei saanud, teinekord
proovime uuesti:), kusagil mujal! Meie G-ga saime aga väga huvitavate inimestega tuttavaks, üks neist oli täpselt Marki koopia, ainult ta oli paar aastat noorem ja ta nimi oli Joel:D,eriti hästi mängis kitarri ja laulis ka. Teine oli veel huvitavam, põhimõtteliselt oma tööga seoses. Nii me siis tegime tantsu -laulu ja basseinipidu hommikuni ja olime niisama lahedad.
Saatsime siis lõpuks nagu kord ja kohus Kiisu( Kerli) ja Miisu (Siku) ilusasti bussi peale. Võib täitsa ausalt öelda, et väga veider on olla kodus kui kedagi
teist ei ole, vaid ainult meie Getteriga. Pole pesemata nõusid ka! Meie nagu põlised austraalia elanikud, ainult et targemad ja ilusamad, otsustasime veel siia Beachi jääda. MItte just kõige vabatahtlikumalt aga no keegi ju peab see õnnelik olema, kes peab korterist lahti saama. Nii me siis otsime endale uusi korteri
kaaslasi hetkel või kui eriti good luck peaks olema, siis ka uusi rentnikke, tänu kellele saaks ka meie siit jalga lasta. Kui ei, siis final date on 25 mai.
ja ausalt siis on ainult chill, ei mingit tööd enam, Aitab! (vähemalt sellel mandril).
Siku ja Kiisik läinud, otsustasime et teeme endale mõnusa õhtusöögi
jutustame tarrassil vähe ja läheme varakult magama, olgem ausad unevõlg on päris suureks kasvanud...sellest ei tulnud aga midagi välja, pole raske arvata,et
heade mõtete linnas kolm aastat elanud Merks tahtis välja minna ja Getter on ka alati käpp, nii et polnud probleemi, välja arvatud hommik, mis oli üks suur
probleem. Tööl oli lihtsalt kõige kiirem ja pikem päev üldse ja enesetunne oli kerelt öeldes halb. Õudukas!
Nii palju siis veel uudiseid siit poolt, et ühe päeva me ainult saimegi siin korteris kahekesi veeta. Nüüd on meil uus kaaslane, kelleks on Kutt
Uus- Meremaalt, eks siis vaatab kuidas see elu-olu hakkab siin välja nägema. Põnev!
Friday, February 12, 2010
Vaikus
Kui ei toimu midagi põnevat, siis pole midagi kirjutada ka eksole. Natuke igav on va see, et me kuuleme mõnel ööl hiilivaid samme meie elutoas aga muidu on kõik okei, kui kedagi peaks huvitama:)
A ja kui kellelgi on ettepanekuid, kes võiks järgmisena meie korteri rentnikuks hakata siis oleme ühed suured kõrvad- aitäh!
Omalt poolt tervitaksin kõiki kes ära tundsid,
Tsutsufrei!
A ja kui kellelgi on ettepanekuid, kes võiks järgmisena meie korteri rentnikuks hakata siis oleme ühed suured kõrvad- aitäh!
Omalt poolt tervitaksin kõiki kes ära tundsid,
Tsutsufrei!
Friday, January 29, 2010
Vihmast viidud.
Vihmutab, vihmutab.....meil on nüüd totaalne vihma hooaeg siin ja üldse ei meeldi....!
Eelmine nädal pidasime Jaanika sünnipäeva (uus eesti tüdruk, kes hästi enam ei mäleta). Meie juures oli väike pidu kuna Jaanikal ja Harryl ei ole päris oma pleissi ning meie juures on niikuinii mõnusam:)
Lükkasime peo-tuutumütsid pähe ja olime lahedad. Laulsime ka, seekord tuli isegi välja, mitte nagu G sünnipäeval. Eriti palju sai süüa (sushit), ennast omas kodus külalisena tunda ja unosid mängida.
Oli tore!
Ühel õhtu poolikul käisime rannas veini joomas Kiisiku ja G-ga, pärast tuli Siku ka. Juhtus nii, et ma ei olnud väga midagi peale tööd söönud ja jäin ülemeeldivalt švipsi. Kella poole üheteistkümneks õhtul olid mäluaugud,
pubis keerutamised keerutatud ja mäest üles koju "roomatud". Me elame nimelt mäe peal, eriti raske on töölt koju tulla või siis peolt kui jalad enam kanda ei taha, mitte et ma mingi nõrgana tahaks välja paista, võib-olla lihtsalt olengi aga ei jõua noh.. Peale veini oli otse loomulikult hommikul väga halb olla. Kui praegu võib tunduda, et ma joon palju siis tegelikult ma ei joo, kirjutan edasi....
Pühapäeval tulime G-ga koju, ma tundin end juba hommikul halvasti, haigena või nii, no ja jäingi haigeks noh. Kraadiklaasi küll meie majapidamises ei leidu aga kui 30 kraadise kuumaga ikka väga-väga külm on ja sokid ja kampsuni peab selga panema siis on kindel värk, et totaalselt haige. Esmaspäeval lohistasin end siiski tööle. Pahandasin ja torisesin ja vingusin terve päev aga lõpuni olin.
Järgmised kolm päeva puhkasin ja ravisin end, ei mäletagi millal ma nii moodi oleksin haige olnud.
Teisipäeval oli siin Australia Day, ühe sõnaga möll. Nii ka minu kallitel korterikaaslastel, kes alustasid oma kräuga juba esmaspäeval, mina pidin seekord kahjuks sellest kõigest kõrvale jääma. Getter on meil siin kõige suurem peolõvi, teda ennem päikesetõusu tavaliselt oodata ei tasu:D. Tüübid ligi ja Baila! ( G saab nüüd pahaseks, et ma nii kirjutan, ma juba tean:D)
Kell 5-6 koju, kes hiljem kes varem ja kell 10 hommikul läks siinse rahvuspüha tähistamine täies hoos edasi kuni järgmise päevani. Mitte kõik vabad päevad ei näe meil sellised välja. täitsa ausalt.
Täna tegime jälle sushit, mis teha kui sellest kunagi isu täis ei saa. Hea on noh!
Täna on ka Efka sünnipäev, terve päev oli meeles ja valmistusin laulma ning kõige lõpuks läks ikkagi meelest ära. Väga piinlik!
Niisiis kallis Eee:
Palun vabandust, sünnipäeva luuletus on teel
Tahtsin soovida õnne, kuid meelest läks see
Laulusõnugi ei teadud ma veel
Tuleksin ise, kuid pikad on teed
Saadaksin lilled kui närbuvad need!
Sünnipäeva kallid Sulle:)
Palju õnne!
kirjutamiseni,
-M-
Eelmine nädal pidasime Jaanika sünnipäeva (uus eesti tüdruk, kes hästi enam ei mäleta). Meie juures oli väike pidu kuna Jaanikal ja Harryl ei ole päris oma pleissi ning meie juures on niikuinii mõnusam:)
Lükkasime peo-tuutumütsid pähe ja olime lahedad. Laulsime ka, seekord tuli isegi välja, mitte nagu G sünnipäeval. Eriti palju sai süüa (sushit), ennast omas kodus külalisena tunda ja unosid mängida.
Oli tore!
Ühel õhtu poolikul käisime rannas veini joomas Kiisiku ja G-ga, pärast tuli Siku ka. Juhtus nii, et ma ei olnud väga midagi peale tööd söönud ja jäin ülemeeldivalt švipsi. Kella poole üheteistkümneks õhtul olid mäluaugud,
pubis keerutamised keerutatud ja mäest üles koju "roomatud". Me elame nimelt mäe peal, eriti raske on töölt koju tulla või siis peolt kui jalad enam kanda ei taha, mitte et ma mingi nõrgana tahaks välja paista, võib-olla lihtsalt olengi aga ei jõua noh.. Peale veini oli otse loomulikult hommikul väga halb olla. Kui praegu võib tunduda, et ma joon palju siis tegelikult ma ei joo, kirjutan edasi....
Pühapäeval tulime G-ga koju, ma tundin end juba hommikul halvasti, haigena või nii, no ja jäingi haigeks noh. Kraadiklaasi küll meie majapidamises ei leidu aga kui 30 kraadise kuumaga ikka väga-väga külm on ja sokid ja kampsuni peab selga panema siis on kindel värk, et totaalselt haige. Esmaspäeval lohistasin end siiski tööle. Pahandasin ja torisesin ja vingusin terve päev aga lõpuni olin.
Järgmised kolm päeva puhkasin ja ravisin end, ei mäletagi millal ma nii moodi oleksin haige olnud.
Teisipäeval oli siin Australia Day, ühe sõnaga möll. Nii ka minu kallitel korterikaaslastel, kes alustasid oma kräuga juba esmaspäeval, mina pidin seekord kahjuks sellest kõigest kõrvale jääma. Getter on meil siin kõige suurem peolõvi, teda ennem päikesetõusu tavaliselt oodata ei tasu:D. Tüübid ligi ja Baila! ( G saab nüüd pahaseks, et ma nii kirjutan, ma juba tean:D)
Kell 5-6 koju, kes hiljem kes varem ja kell 10 hommikul läks siinse rahvuspüha tähistamine täies hoos edasi kuni järgmise päevani. Mitte kõik vabad päevad ei näe meil sellised välja. täitsa ausalt.
Täna tegime jälle sushit, mis teha kui sellest kunagi isu täis ei saa. Hea on noh!
Täna on ka Efka sünnipäev, terve päev oli meeles ja valmistusin laulma ning kõige lõpuks läks ikkagi meelest ära. Väga piinlik!
Niisiis kallis Eee:
Palun vabandust, sünnipäeva luuletus on teel
Tahtsin soovida õnne, kuid meelest läks see
Laulusõnugi ei teadud ma veel
Tuleksin ise, kuid pikad on teed
Saadaksin lilled kui närbuvad need!
Sünnipäeva kallid Sulle:)
Palju õnne!
kirjutamiseni,
-M-
Monday, January 18, 2010
Uups!
Kui kellegagi üldse midagi juhtub, siis olen see mina. Ei taha enam puruks kukutud põlvi ega jalga astutud klaasikilde.
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Thursday, January 14, 2010
License to chill!
Kes on laisk, ma küsin kes on laisk? Mina olen laisk! Enam ei saa Getteri blogi aadressi ka siia toksida, kuigi kiusatus on:) Nii siis võtan end kokku ja üritan meelde tuletada mis me teinud oleme.
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Saturday, January 2, 2010
2009/2010
uue aasta 1. päev
uue aasta 1. öö ( kes teab, see kirjutab: http://dziidzii.blogspot.com/ )
natuke ennem 2010ndat aastat
Subscribe to:
Posts (Atom)