License to chill!

Kes on laisk, ma küsin kes on laisk? Mina olen laisk! Enam ei saa Getteri blogi aadressi ka siia toksida, kuigi kiusatus on:) Nii siis võtan end kokku ja üritan meelde tuletada mis me teinud oleme.
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)

Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!


Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS