Guatemala Citysse ehk siis pealinna jõudes, oli segadus suur juba lennujaamas. PALUN PAAR SÕNA INGLISE KEELES! Oleks hea, mingid omad süsteemid ja aru midagi ei saa. Saime hakkama, muidugi saime!
Lennujaama ees ootas meid Carlos meie nime siltidega, ma olen alati tahtnud nii lennujaama ustest välja kõndida, et keegi ootab sildiga vastas. Autos ootasid meid kaustad igasuguse info ja paberitega…et oleme nõus narkootikume Euroopasse transportima, viskasime allkirjad alla ja andsime passid ära. Nüüd oleks õige aeg mu suurepärase huumorisoone peale naerda?
Antiguasse sõidab Citist ca 45 min. Teel olles sõitis meile kõrvale üks tuus maastur. Kas peaks muretsema? Tundub, et jah, sest meie draiver võttis hoo maha ja muutus ettevaatlikuks. Igaljuhul jõudsime tervelt oma uude kodulinna, mis on lihtsalt ime…line! Esimene peatus oli koolis, kus asuvad meie programmiga seonduvad isikud. Meile anti aega end pisut värskendada ja oma uut kodu näha.
Pere on hästi tore ja maja on kena ja (h)ubane. Ubane sõna otseses mõttes sest me sööme siin tihti ube. Tagasi kooli minnes saime aimu mis hakkab toimuma ja väikese linna ekskursiooni saime ka. Tagasi koju õhtusöögile ja kell 8 olime juba unede maal (eesti aja järgi kell 4 hommikul).
Natukene meie päevadest siin:
Hommikul ärkame natukene enne kella 7-t. Kell 7 on nimelt hommikusöök. See järel kooli. Meie kool on Maximo Nivel’i nimeline, kui kedagi huvitab, võib vaadata millega see tegeleb. Kell 8 algab hispaania keele tund ja kestab 10-ni. Praegu on meid ainult 3 klassis, meie G-ga ning Raj(dž). Nalja saab pidevalt ja mingit kui sellist kooli pinget ei ole. Peale kooli on väike vaba aeg kuni 12-ni, see järel on lõuna ja juba peabki bussi peale jooksma. Bussideks on vanad USA koolibussid (chicken buses). Buss viib mööda kitsaid kaljuteid üles mäkke, väikesesse külla mille nimi on San Mateo. Seal me siis tegelemegi lastega, kes on lihtsalt üliarmsad. Eile oli meil esimene päev. Arvutitund ja Inglise keel ning mingit laadi tööõpetus, kus me õpetasime neile kuidas kingipakke pakkida. Täna oli Inglise keel ja mingi toidutegemine. Lapsed suurte nugadega porgandeid ja kapsaid lõikudes..oleks tahtnud mujal olla. Tegelikult on väga raske siin olla kuna keele barjäär on lihtsalt tohutu suur. Nii väga tahaks nendega jutustada aga ei saa. Lapsed on vanuses 5- 13 (kõige vanem, mis ma olen kuulnud). Pärit üksikvanematega perest või siis üldse vanemateta. Suhteliselt sõnakuulelikud väikesed murjamid.
Nendest bussidest, millega ma iga päev pean 2 korda sõitma nii palju, et täna( neljapäeval) läheb San Mateosse ainult üks buss, mis oli puupüsti täis. Arvasin kohe et see meid küll sinna üles mäkke ei jõua vedada ja nii oligi. Suri kõige järsema tõusukurvi peal välja ning pidi siis vaba hooga tagurdama, et bussi käima saada. Mul käis elu silme eest läbi, ilma naljata…ma kartsin väga. Pealegi siin lastakse bussijuhte pidevalt maha, mis on ka üpris ekstreemne, kui seda nii saab nimetada.
Ahjaa, kella 5, poole kuueni oleme San Mateos ja see järel tagasi super disko bussiga, tümm on põhjas, mingi värvimuusika on ka ning laes ripuvad Disney’st tuntud tegelased. Koju saame umbes kell 6 ja kell 7 on õhtusöögi aeg. Kuna hilineda ei tohi (see oleks ülim solvang) siis nii me istumegi iga päev kõik koos laua taga….vaikuses. Väga ebamugav, ma polegi veel täpselt aru saanud mis värk on, meil on siin majas veel 3 vabatahtliku töötajat, kuid kõik on kuidagi väga vaiksed, nii vaiksed et midagi ei ole rääkida, minu jaoks veider.
Praegu kui seda blogi kirjutan on meil kell pool 9 õhtul ja ma lihtsalt ei jõua enam silmi lahti hoida. Kuidagi peab veel mingi tunnike venitama. Hipaania keeleks on vaja numbrid selgeks õppida. Milline pea neid meelde jätab, seda ma küll ei oska öelda.
TAHAN MAGADA TAHAN MAGADA!!!!!!!
Ema,isa, kui te seda loete ja minuga mingil põhjusel ühendust tahate võtta, siis ma jätan siiski oma eesti numbri siin olles avatuks ja kohalikku ei tee, tundub et ei ole nii suurt vajadust.
PS! meil on majas Wifi, kui moodne on antiikne Antigua? Väga!
Muide seebiooper on see koht selle tõttu, et naised lippavad oma kirjude seelikutega tänavatel ringi, pea peale asetatud tohutud korvid ja pakid ning tissi otsas laps rippumas. Mehed on nagu ikka Miguelid ja Josed.
Buenas noches mis amigos.
No comments:
Post a Comment