Juhtub!

Eelmise nädala Laupäeval käisime Pacaya vulkaani mäe otsa ronimas, ei saaks öelda , et see lihtne oli. Tegu on siiski 2552 meetrise mäega ja minu elu esimesega, kuhu ma tõesti ronin. Ilmaga läksime natukene alt, väga väga pilves oli ja seda ilusat vaadet mida ma teiste piltidelt olen vaadanud, meie kahjuks ei näinud, võimalik et tuleb uuesti minna. Üles jõudes läks päris sossuks, nii soojaks (kuumaks) et sai vahukomme grillida, lihtsalt kivide kohal.


Sama päeva õhtul oli meil kooli pidu, siuke vaiksemat sorti, vähemalt sai mõnegi uue tuttava, Hiljem nagu ikka jälle salsatama klubisse. Eestlastele oleks see vaatepilt mis klubis avaneb kindlasti päris huvitav.

Räägin natukene tänasest ka, mis minuga just paar tundi tagasi juhtus. Meil on siin üleval mäe otsas üks tõeliselt ilus turismimagnet, suur rist, kust vananeb kogu vaade meie linnale. Julged nagu me siin oleme onju. Ühe sõnaga ei ole soovitava sinna mäe otsa väga üksi ilma politsei julgestuseta minna. Mina läksin, küll mitte üksi vaid ühe sõbaraga. Teiseks ei ole seal rangelt soovitav jääda pimedani, mina jäin, sest linna vaade oli siis veel ilusam ju, ja no nii ma oma käekotist ilma jäingi. Kui ilus elu?! Mu tutikas ID-kaart ja pangakaart on nüüd varga käes ja ka mu koduvõti, mille eest ma pean miljoneid hakkama maksma, et sellest ilma jäin. Homme peaks vist kusagile teatama ka, kätte ma niikuinii oma asju ei saa aga tasub proovida ikkagi.


Täiega oleks unustanud, ma sain siin vahepeal ühe kohaliku tüübiga bussis tuttavaks. Eestis ma ei teeks kunagi midagi sellist aga üks päev istusin lihtsalt selle kuti kõrvale, tal olid just parasjagu klapid peas ja kuulas muusikat, ma siis müksasin teda ja ütlesin, et mul on gav no ja nüüd ta ongi mul jutukaaslane, Julio. Ühe sõnaga ta kutsus meid jalkat vaatama pähapäeval, ma ei olegi kunagi reaalselt niimoodi mängu vaadanud ja otsustasime G-ga minna. Niikui väljakule saime hakkas jähker vilistamine pihta, mille eest Julio just oli mind hoiatanud. Parasjagu oli seal ka kohalik uudistetoimetus oma mikri ja kaameraga, kes lendasid meie kõrvale istuma, õigemini G kärvale sest mina istusin keskel, ma tegelt oleks ka tahtnud naeru kätte ära surra, G andis viisaka intervjuu ja uudistes olime me ka vist, me ise ei näinud muidugi. Huumorit saab!

Uute juhtumisteni!