Minu kohta erakordselt pika vaheajaga blogipostitus tuleb siit.
Juba läheb vist neljas nädal siin, eksole? Nüüdseks on nii, et oleme lõpuks suutnud Taavi ja Kaisu elamisest välja kolida ja Arabellale ta toa tagasi anda, juba üle nädala oleme uues kohas uute inimestega. Viimane nädalavahetus nende juure elades käisime naistega väljas, täitsa esimest korda selle aja jooksul kui siin oleme olnud, Väga lõbus oli. Normaalsel ajal tuttu ja hommikul üles. Mainin ära, et kõik need 2 nädalat magasin ma kummimadratsil, kus ühel kenal ööl käis mul kummitus külas, alguses lämmatas ja teisel katsel sosistas ise kõrva „help!“…saa siis aru mida tahab:) Kuna Kaisu on ühel vanal eesti naisel guardian, ma ei tea kuidas seda eesti keeles öelda, ühe sõnaga hoolitseb ta eest ja tal on paari päeva nädalas puhkust vaja siis mina aitan teda nüüd.
Peaks vist pikemalt rääkima, miks me nii kaua teiste turjal elasime. Olime lollid ja maksime ühe väga hea korteri ettemaksu liiga kergekäeliselt ära. Korteri omanik või kes ta iganes oli ei lasknud meil ette nähtud ajal sisse kolida, hakkas mingit jama ajama nii, et lõpuks olime päris kurjad ja ähvardasime politseiga. Õnneks saime kuidagi siiski oma raha kätte ja nüüd elame õnnelikult koos kahe Brasiiliast pärit kutiga Manlys( Sydney äärelinn) Nemad ühes toas ja meie teises. Ookean on 50 meetri kaugusel, kahjuks pole seda saanud viimasel nädalal nautida. Sajab, sajab ja tuul on ükskõik kui tugev.
Eelmine teisipäev tulid eesti poisid Joel, Keijo ja Sam Manlysse ning plaanivad vist natuke kauemaks jääda. Mul on eriti hea meel, et nad siin on, käime teineteisel külas ja oleme üübermõnusad. Meie teeme neile süüa ja nemad teevad meile.
Neljapäeval käisime Eesti Majas süüa tegemas, saime vähe nutsu ka. Alkohol oli tasuta. Paha paha, viimasest praamist, bussist, rongist jäime maha ja koju ei jõudnudki. Mainin ära, et meil on kõige lihtsam kesklinna/koju saada praamiga, ainult 25 minutit ja voilaa.
Reedel käisime siinset elu tšekkimas ja laupäeval olin Kaisu asemel tööl. Pühapäeval käisime poistega matkamas, paarisajameetrisest jalutuskäigust kujunes 15 kilomeetrine matk. Mingid vanad kuulipildujate pesad ja onnid ja mida kõike veel sai üle vaadatud (isa kindlasti pahandaks, et ma ei oska neid õigesti nimetada). Eriti ilusa kohani jõudsime välja kui ainult ei oleks nii vihmane ja hall olnud, Ilmselgelt peab tagasi minema selge ilmaga.
Täna teisipäeval käisin tööl. Kord nädala löön ühe Holiday apartementi läikima. Selline elu siis, üritame püsivat tööd endiselt leida.
Praegu on mõnus. Arvutionu käis ja meil töötab nüüd WIFI siin, mis eelnevalt ei aktsepteerinud meie superarvuteid. Meie perepoisid läksid jäätist tooma kuna ma sellega iga päev neile ajudele käin, loodetavasti toovad ka, ei tahaks pettuda.
Tuesday, May 31, 2011
Monday, May 16, 2011
Teretulemast tagasi!
Teine ring.
Esiteks mu vana number töötab siin endiselt ja ei pea uut pähe õppima +61406601874. Võib helistada, luban.
Teiseks tulid Kaisu ja Taavi meile lennujaama vastu, ei pidanud ise seiklema, kuigi olgem ausad, see seljakott ei tundugi enam nii raske kui eelnevad reisimised. Nende juurde jõudes tõmbasime kohe une majja ja oli piisavalt hea küll, et kella 7 -ni õhtul vastu pidada, reaalselt ei jõudnud enam silmi lahti hoida.
Nüüdseks on ajavahega lihtsamaks läinud. Üldse on kuidagi väga hea. Arvuti sai korda, kes teab kui auaks aga töötab vähemalt, pangaga sain asjad korda ja ei pidanud varga väljavõetud rahasid riigile tagasi maksma, Hetkel küll tehinguid ei saa teha aga küll saab korda. Tööd pole saanud aga ega ei ole otsinud ka väga. CV-d tegime ära ja iga päev luban sellega tõsisemalt tegelema hakata. Ahjaa mis peamine, meil oli 110%-ne plaan et me reisime Sydneyst üles, siin on talv ja siia kindlasti ei jää. Nüüd on aga nii, et me käisime juba üht korterit vaatamas ja maksime sissemaksu ära nii, et peaks varsti saama sisse kolida, kuigi tädi ajab siukest mulli koguaeg, et vaikselt ajab närvi juba. Korter on ületee ookeanist, kui suur laine tuleb, siis on natuke pahasti. Hoiab pöidlad pihus ja loodab, et ei pea enam kaua Kaisu ja Taavi kukil elama.
Mis me siis veel selle esimese nädala jooksul siin teinud oleme. Kodus ja Võõrsil filmimise koha oleme ära vaadanud. Sydney ooperomaja on igast küljest ära nähtud, üle silla on kõnnitud, ookeani laineid on juba nauditud. Paari tuttavaga oleme ka kokku saanud ja nii ongi olnud. Eestlaste majas käisime neljapäeval, siis saab seal midagi eestlaslikku süüa ja eestlaslikult õlut juua. Äkki läheb veel kunagi sinna ja kuulab vanade inimeste seiklusi maalt ja merelt, vastasel juhul pole seal midagi huvitavat teha.
Täna on esimene päev kus ma olen suutnud kauem üleval olla kui 10-ni (14.05) Tegime kooki ja hoiame last. Lasime noorpaaril välja minna ja end veits vabamalt tunda. Aga eks jutustab, kui midagi püsivat on toimunud. Hetkel siuke sisseelamise aeg veel.
Ilus elu!
Esiteks mu vana number töötab siin endiselt ja ei pea uut pähe õppima +61406601874. Võib helistada, luban.
Teiseks tulid Kaisu ja Taavi meile lennujaama vastu, ei pidanud ise seiklema, kuigi olgem ausad, see seljakott ei tundugi enam nii raske kui eelnevad reisimised. Nende juurde jõudes tõmbasime kohe une majja ja oli piisavalt hea küll, et kella 7 -ni õhtul vastu pidada, reaalselt ei jõudnud enam silmi lahti hoida.
Nüüdseks on ajavahega lihtsamaks läinud. Üldse on kuidagi väga hea. Arvuti sai korda, kes teab kui auaks aga töötab vähemalt, pangaga sain asjad korda ja ei pidanud varga väljavõetud rahasid riigile tagasi maksma, Hetkel küll tehinguid ei saa teha aga küll saab korda. Tööd pole saanud aga ega ei ole otsinud ka väga. CV-d tegime ära ja iga päev luban sellega tõsisemalt tegelema hakata. Ahjaa mis peamine, meil oli 110%-ne plaan et me reisime Sydneyst üles, siin on talv ja siia kindlasti ei jää. Nüüd on aga nii, et me käisime juba üht korterit vaatamas ja maksime sissemaksu ära nii, et peaks varsti saama sisse kolida, kuigi tädi ajab siukest mulli koguaeg, et vaikselt ajab närvi juba. Korter on ületee ookeanist, kui suur laine tuleb, siis on natuke pahasti. Hoiab pöidlad pihus ja loodab, et ei pea enam kaua Kaisu ja Taavi kukil elama.
Mis me siis veel selle esimese nädala jooksul siin teinud oleme. Kodus ja Võõrsil filmimise koha oleme ära vaadanud. Sydney ooperomaja on igast küljest ära nähtud, üle silla on kõnnitud, ookeani laineid on juba nauditud. Paari tuttavaga oleme ka kokku saanud ja nii ongi olnud. Eestlaste majas käisime neljapäeval, siis saab seal midagi eestlaslikku süüa ja eestlaslikult õlut juua. Äkki läheb veel kunagi sinna ja kuulab vanade inimeste seiklusi maalt ja merelt, vastasel juhul pole seal midagi huvitavat teha.
Täna on esimene päev kus ma olen suutnud kauem üleval olla kui 10-ni (14.05) Tegime kooki ja hoiame last. Lasime noorpaaril välja minna ja end veits vabamalt tunda. Aga eks jutustab, kui midagi püsivat on toimunud. Hetkel siuke sisseelamise aeg veel.
Ilus elu!
Saturday, May 14, 2011
Viimane nädal
Oli tore, natuke kurb aga tore. Kuna mul siin arvuti oli tuksis vahepeal, siis võib mälu alt vedada ja mingid asjad jäävad kohe kindlasti mainimata. Viimased trennid, viimased sushid Jaana ja Dagnega, viimased tööpäevad lastega, kes viimasel päeval tundusid veel eriti toredad. Mõnus aeg jäi seljataha ja hea tunne oli Jaanale ta tuba tagasi loovutada ja Dagnele kogu ta korras ja filigraanne korter. Pakkisime nagu ikka, viimastel tundidel, et saaks võimalikult vähe magada ja lennukis puhata.
Hommikul viimased kohvid tüdrukutega ja pisarates hüvastijätt. ARMASTAN neid!
Lebanonist Bostonisse bussiga kolm tundi, edasi Boston-Dallas lend 4 midagi tundi ning Dallas-LA lend sama palju otsa. Kuna ma olin kuu aega üle oma aja siin, siis oli natuke sabin sees aga täiesti ilma põhjuseta, kellelgi polnud vähimatki tahtmist mult midagi küsida ega midagi. Ilusasti lennukile, kahekordsele selle peab ka ära mainima, õhtusöök ja tuttu ära. LA-Fiji lend oli 11 tundi sellest seitse vist sai kohe päris korralikult magatud ja ülejäänud oli siuke pool suikumine no ja varsti olimegi kohal. Fiji lämbe õhk lõi sahmakaga näkku nagu ennemuiste Malaysiasse maandudes. Ilus tundus, isegi lennujaamast ja inimesed on seal suurt kasvu, kõik on suured, naised ka. Mehed kannavad seelikuid ning lennujaamas mängib elav muusika. Pole paha. Austraalia lend kestis vist 5 tundi umbes ja kohal me olimegi- sujuvalt teisele poole maakera.
Tuesday, May 3, 2011
The last US mail
Trillallaatrallalaa, esiteks meil on suvi, mis on eriti m6nus. Teiseks mul pole t2pit2hti, nagu on vist aru saada.
Aeg lendab, pole kahtlustki. Paar p2eva tagasi hakkas n6ks kurb, kui toolt koju s6itsin, nyyd kui lumi on l2inud, on eriti m6nusaks l2inud. V6ib-olla ei tahagi lahkuda:)
Arvuti, vana hea, mis pole yldse vana tegelikult, on mingiks ajaks j2lle oma tookohustustest k6rvale hiilinud, sellest ka eestikeele t2htede puuduj22k, kasutan Dagne arvutit. Peab 2ra mainime, et hea ost oli.
A kas seda vanas6na teate, kes palju kukub, see kaua elab. Ja t2navuse aasta laureaadid on Merilin Saul ja Merilin Saul "n2dala jooksul trepist alla ning kyynarnukk jooksurajal puruks" kukkumises. Aga muidu t2nan kysimast, minuga on k6ik korras.
Eks suhtleb.
Tsauh
Aeg lendab, pole kahtlustki. Paar p2eva tagasi hakkas n6ks kurb, kui toolt koju s6itsin, nyyd kui lumi on l2inud, on eriti m6nusaks l2inud. V6ib-olla ei tahagi lahkuda:)
Arvuti, vana hea, mis pole yldse vana tegelikult, on mingiks ajaks j2lle oma tookohustustest k6rvale hiilinud, sellest ka eestikeele t2htede puuduj22k, kasutan Dagne arvutit. Peab 2ra mainime, et hea ost oli.
A kas seda vanas6na teate, kes palju kukub, see kaua elab. Ja t2navuse aasta laureaadid on Merilin Saul ja Merilin Saul "n2dala jooksul trepist alla ning kyynarnukk jooksurajal puruks" kukkumises. Aga muidu t2nan kysimast, minuga on k6ik korras.
Eks suhtleb.
Tsauh
Saturday, April 16, 2011
Tuesday, April 5, 2011
Driftides kevades
Me siin plaanisime viimane kuu aega Jaanale sünnipäevaüllatust korraldada. Mitmeid kordi oleks end vahele rääkinud. Plaan oli, et läheme sõidame reedel, mis on tegelikult nädal aega enne J reaalset sünnipäeva Portlandi, Maine. Jaanal oli suhteliselt tuju nullis, et me kõik peame töötama ja temaga midagi koos ette ei saa võtta. Neljapäeva õhtul siis küsisime muu seas, et kas asjad on pakitud. Jaana kallis ei saanud tükk aega aru mis me ajame ja kui aru sai siis arvas, et see on üks suur aprilli nali, kuigi tegelt oli märtsi viimane päev. Meie plaan toimis igal juhul.
Päev ennem, ehk siis kolmapäeval, vaatasin suht lambikalt mingeid andmeid oma austraalia pangakontolt. Superhalvad uudised kohe hommikul vara. Peale seda kui mul Guatemalas kaart ära varastati ja ma sealt pealt oma raha mujale kandsin ning selle kinni panin, mis ilmselgelt tegelikult kinni ei läinud, on nüüdseks mu kaart veidike üle 1000 dollari miinuses. Suured tänud sellele vargale! Homme võtan end kokku ja helistan panka, äkki saab selle kuidagi lahendatud. Väga sooviks, et saaks! Kui ei, siis on tegemist suuremat sorti karmavõlaga. Luban, et nüüdsest annan igale kerjusele peatäie münte ja hakkan paremaks inimseks.
Siis kui mina ütlen Austraalia, siis sina küsid kas piletid on olemas ja mina ütlen: On olemas!. Jehuu.
Getter leidis eelmise nädala alguses suht lambikalt 430 .- piletid Ausi. Eriti odavad, kui arvestada, et mis me siiani vaadanud oleme, ei paistnud lootust olevat, et alla 1000 enam midagi saaks. Kohe samal päeval ei saanud ära osta, pidime paar päeva ootama, et raha oleks arvel ja muud jutud ja siis kui lõpuks ostma hakkasime olid need veel 100 odavamad. Milline ilus elu. Nüüd on vaja ainult veel Boston LA ots saada ja siis ongi kõik korras. Lend on 5. Mai alles aga ei ole hullu, loodetavasti on siis soe kevad juba ja tuju pole ka enam nii hall. Otsustasime , et lendame Sydneysse ja peatume mu sõprade juures ja mingi aeg ühe Balil tuttavaks saadud kuti juures. Eks mul tuleb lennujaamas jälle seletamist, et miks ma kuu aega olen üle oma aja Usas viibinud. Ega need lihtsad piiriületused ei olegi minu jaoks kunagi olnud. Igal juhul mina ootan juba, mis arvatavasti ei ole enam kellelegi uudis:)
Ahjaa meie nädalavahetusest nüüd siis. Peale tööpäeva nagu meil ikka kombeks juba on saanud, asjad kokku, autosse…muusika käima ja let’s drive! Portlandi jõudsime kell 8 õhtul või midagi, siis kähku ilusaks ja välja. Läksime esialgu õlleaeda. Meie, kui kõik jõhkrad õllejoojad. Okei, meie jah G-ga tegelt olemegi, Jaana ja Dagne mitte just väga. Veetsime siis seal natuke aega ja siis edasi teise kohta. Usas on ju kõik kohad ainult 1ni öösel lahti, nii et tuleb kiire tempoga pubid/klubid läbi käia. Teises kohas oli laiv muss ja mõnus olemine. Järgmine päev tegime linna tuuri. Eriti armas väike sadamalinn. Tuurid tehtud ja oma hotelli tagasi. Dagne jäi meil aga haigeks ja nii haigeks et Laupäeval pidime ilma temata välja minema. Kõik kohad läbi vaadatud, tantsitud ja koju tagasi. Ega rohkem vist väga ei toimunudki. Ah mis ei toimunud, napilt hakkasin enne peole minekut otsi andma. Oleme siis hästi mõnusad oma toas ja sööme joome täiesti mingeid regular asju ja siis G äkki märkab et mul on jõhker lööve seljal. Minu elu esimene allergia. Selg, õlad ja käed olid punaseid laike täis, põhimõtteliselt kogu ülakeha teelt ja lõpuks tundus et hingamisteed hakkavad ka üles paistetama. Võtsin suht rahulikult teelt. Vahetasin Jaana maika ära, mis võis selle põhjustada , ootasime veits ja läksime siis välja. Varsti oligi kõik jälle tip-topp.
Pühapäeval käisime Portlandi ühes põhilises vaatamisväärsust vaatamas (majakat) ja väike lõuna, väike shopping ja tagasi me Lebanonis jälle olemegi.
Täna- Lumetorm, või mida iganes, enam ei taha isegi teada mis jama sealt taevast alla tuleb. Esialgu ei tundunudki teed väga hullud aga no tegelikult käis paar korda elu silme eest läbi kui saad aru, et nüüd siis sõidangi kraavi või driftid külg ees kusagilt mäest alla. Olin veerand teed sõitnud kui pöörasin otsa ringi ja otsustasin mitte tööle sõita. Eriti kopp on ees sellest ilmast. Need, kes Eestis elavad, teavad millest ma ilmselt räägin.
Eks varsti jälle kirjutab.
Living the dream,
Merks
Päev ennem, ehk siis kolmapäeval, vaatasin suht lambikalt mingeid andmeid oma austraalia pangakontolt. Superhalvad uudised kohe hommikul vara. Peale seda kui mul Guatemalas kaart ära varastati ja ma sealt pealt oma raha mujale kandsin ning selle kinni panin, mis ilmselgelt tegelikult kinni ei läinud, on nüüdseks mu kaart veidike üle 1000 dollari miinuses. Suured tänud sellele vargale! Homme võtan end kokku ja helistan panka, äkki saab selle kuidagi lahendatud. Väga sooviks, et saaks! Kui ei, siis on tegemist suuremat sorti karmavõlaga. Luban, et nüüdsest annan igale kerjusele peatäie münte ja hakkan paremaks inimseks.
Siis kui mina ütlen Austraalia, siis sina küsid kas piletid on olemas ja mina ütlen: On olemas!. Jehuu.
Getter leidis eelmise nädala alguses suht lambikalt 430 .- piletid Ausi. Eriti odavad, kui arvestada, et mis me siiani vaadanud oleme, ei paistnud lootust olevat, et alla 1000 enam midagi saaks. Kohe samal päeval ei saanud ära osta, pidime paar päeva ootama, et raha oleks arvel ja muud jutud ja siis kui lõpuks ostma hakkasime olid need veel 100 odavamad. Milline ilus elu. Nüüd on vaja ainult veel Boston LA ots saada ja siis ongi kõik korras. Lend on 5. Mai alles aga ei ole hullu, loodetavasti on siis soe kevad juba ja tuju pole ka enam nii hall. Otsustasime , et lendame Sydneysse ja peatume mu sõprade juures ja mingi aeg ühe Balil tuttavaks saadud kuti juures. Eks mul tuleb lennujaamas jälle seletamist, et miks ma kuu aega olen üle oma aja Usas viibinud. Ega need lihtsad piiriületused ei olegi minu jaoks kunagi olnud. Igal juhul mina ootan juba, mis arvatavasti ei ole enam kellelegi uudis:)
Ahjaa meie nädalavahetusest nüüd siis. Peale tööpäeva nagu meil ikka kombeks juba on saanud, asjad kokku, autosse…muusika käima ja let’s drive! Portlandi jõudsime kell 8 õhtul või midagi, siis kähku ilusaks ja välja. Läksime esialgu õlleaeda. Meie, kui kõik jõhkrad õllejoojad. Okei, meie jah G-ga tegelt olemegi, Jaana ja Dagne mitte just väga. Veetsime siis seal natuke aega ja siis edasi teise kohta. Usas on ju kõik kohad ainult 1ni öösel lahti, nii et tuleb kiire tempoga pubid/klubid läbi käia. Teises kohas oli laiv muss ja mõnus olemine. Järgmine päev tegime linna tuuri. Eriti armas väike sadamalinn. Tuurid tehtud ja oma hotelli tagasi. Dagne jäi meil aga haigeks ja nii haigeks et Laupäeval pidime ilma temata välja minema. Kõik kohad läbi vaadatud, tantsitud ja koju tagasi. Ega rohkem vist väga ei toimunudki. Ah mis ei toimunud, napilt hakkasin enne peole minekut otsi andma. Oleme siis hästi mõnusad oma toas ja sööme joome täiesti mingeid regular asju ja siis G äkki märkab et mul on jõhker lööve seljal. Minu elu esimene allergia. Selg, õlad ja käed olid punaseid laike täis, põhimõtteliselt kogu ülakeha teelt ja lõpuks tundus et hingamisteed hakkavad ka üles paistetama. Võtsin suht rahulikult teelt. Vahetasin Jaana maika ära, mis võis selle põhjustada , ootasime veits ja läksime siis välja. Varsti oligi kõik jälle tip-topp.
Pühapäeval käisime Portlandi ühes põhilises vaatamisväärsust vaatamas (majakat) ja väike lõuna, väike shopping ja tagasi me Lebanonis jälle olemegi.
Täna- Lumetorm, või mida iganes, enam ei taha isegi teada mis jama sealt taevast alla tuleb. Esialgu ei tundunudki teed väga hullud aga no tegelikult käis paar korda elu silme eest läbi kui saad aru, et nüüd siis sõidangi kraavi või driftid külg ees kusagilt mäest alla. Olin veerand teed sõitnud kui pöörasin otsa ringi ja otsustasin mitte tööle sõita. Eriti kopp on ees sellest ilmast. Need, kes Eestis elavad, teavad millest ma ilmselt räägin.
Eks varsti jälle kirjutab.
Living the dream,
Merks
Subscribe to:
Posts (Atom)