KOLM päeva lendamist. 8. 30 hommikul läksime bussiga Citysse, sõit oli tunni asemel kaks vähemalt, hea oli et me varuga oma bussi võtsime. Guate-Atlanta lend oli sujuv. Atlanta- New Yorki lend aga hilines. Lennujaam oli nii külm. Lugesin minuteid et lennukisse sooja saada. Lennuk oli sada protsenti katki aga õhku tõusis siiski, pole kunagi oma lennuajaloo jooksul kuulnud, et lennuk sellist häält võiks teha. Vahepeal tundus, et mootorid ei tööta, siis olime tükk aega turbulentsis ja kõige lõpuks läksid exiti tuled ka põlema. Mõtlesime, et nüüd on vist siis kõik meiega. Siiski mitte. New Yorki jõudsime pool 2 öösel, silmad punased peas. Check-in’i ei saanud teha ning öö pidime veetma pagasi lintide vahel. Mängisime kaarte ja ootasime et kell saaks pool 5, siis saab minna väljuvatesse lendudesse ootama ja võib olla isegi natuke magada. Lennujaam oli soe ja paar tundi sai silma kinni panna. 14 h lennujaamas ja lõpuks lennukipeal, mis on täis eestlasi. Ma ikka väga ei oska kontrollida end eestlastega koos olles. Tuleb jälle harjuda. Terve lennujaamas oldud aja unistasin, et söön oma õhtusöögi ja magan kuni Helsinkini. Mida ei olnud, oli uni. Lihtsalt üleväsinud juba arvatavasti. Soomes veetsime 3 h ja siis sai buss-lennukiga Tallinna poole kimada, tervelt 20 minutit ja kohal.
Armo tuli vastu, Ta meil pidev vastas käija :P Thanks täiega!
Tallinn-Tartu bussipeale kiiresti, mille ma tervenisti nokkides maha magasin. Tartusse tuli Raido vastu. Kui head sõbrad on-Ülihead!
KODU!!!!!!!!!!! Soe kodu, ükskõik kui palju lund ja jõulutoit laual. Luksus!
Tänaseks on oma unevõlg kustutatud ja ootab ees 3 nädalat ilusat Eestimaad.
Varsti hakkan jälle kirjutama…U, S ja A-st
Thursday, December 16, 2010
Viimased päevad Guatemalas
Reede õhtul kui jõudsime olime väga väsinud, Kuigi ütlesime Alanile( majaperemehele) et me sööme õhtust, ei olnud meile aga midagi jäetud, lammutasime siis ise köögis ja tegime süüa ja siis otse teki alla ja magama. Laupäeval oli shopping ning õhtul pidime Alaniga välja minema, et meie ära minekut tähistada, just nimelt tähistada, sest ma ise arvan, et tal pole selliseid hulle ennem elanud seal, kes kamandavad ja korraldavad kõik ise mis vaja. Igal juhul kui küsima läksin, et mis toimub siis õhtul, tuli välja, et Alanil pole raha ja me tulime täitsa ilma asjata Salvadorist päev varem ära. Päeval supermarketis käies kohtusime ühe soliidse härraga Kanadast, kes kutsus meid õhtusöögile, leppisime siis pühapäeva õhtuks date’i endale kokku aga sellest kirjutan hiljem.
Laup läksime siis kahekesi välja. Jaurasime kõik legendaarsed kohad läbi ja läksime siis La Sala poole(meie salsa tantsu koht) Väljas ukse ees kohtusime 5 austraalia kuttiga, kes ilma küsimata juba olid meile piletid ostnud, no tore on, lähme siis sisse. Peol olime lõpuni. Hiljem läksime Afterpartyle, mis oli täiesti mõttetu. Mingi imelik tüüp käis ja jälitas mind terve pidu ja kutsus lõunale, et minust mingi artikkel kuhugile kirjutada. No thanks aga mul on juba kohtumine ühe vana härraga homme.
Kell oli juba Antiguale kohaselt päris hiline, pool 3 või nii, et ma otsustasin koju minna. G-le kohaselt jäi ta kauemaks välja. Meil kipub alati nii olema, et tema tuleb tund hiljem koju kui mina. Jõudsin turvaliselt oma saatjaga maja ette, kellest oli suhteliselt raske lahti saada aga siiski sain. Kodus tegin mitmekordse võiku ja tuttu ära. Ärkasin kui G aknale koputas ja tuppa tahtis saada.
Pühapäeval arvatavasti võtsime niisama vabalt, ei mäleta enam mida tegime, igal juhul kell 7 oli meil õhtusöök Hr John Peter Belliga. Ulme tegelane, töötas kanada suursaadikuna, on olnud Direkor igas firmas kus ta on töötanud, söönud Lennart Meriga õhtust ning kuninganna Elisabeth II-lt on mingi kuld ordeni ka saanud, see on muidugi ainult väike osa tema karjäärist ja tegemistest. Igal juhul oli meil temaga väga huvitav ja meeldejääv viimane õhtu Antiguas.
Laup läksime siis kahekesi välja. Jaurasime kõik legendaarsed kohad läbi ja läksime siis La Sala poole(meie salsa tantsu koht) Väljas ukse ees kohtusime 5 austraalia kuttiga, kes ilma küsimata juba olid meile piletid ostnud, no tore on, lähme siis sisse. Peol olime lõpuni. Hiljem läksime Afterpartyle, mis oli täiesti mõttetu. Mingi imelik tüüp käis ja jälitas mind terve pidu ja kutsus lõunale, et minust mingi artikkel kuhugile kirjutada. No thanks aga mul on juba kohtumine ühe vana härraga homme.
Kell oli juba Antiguale kohaselt päris hiline, pool 3 või nii, et ma otsustasin koju minna. G-le kohaselt jäi ta kauemaks välja. Meil kipub alati nii olema, et tema tuleb tund hiljem koju kui mina. Jõudsin turvaliselt oma saatjaga maja ette, kellest oli suhteliselt raske lahti saada aga siiski sain. Kodus tegin mitmekordse võiku ja tuttu ära. Ärkasin kui G aknale koputas ja tuppa tahtis saada.
Pühapäeval arvatavasti võtsime niisama vabalt, ei mäleta enam mida tegime, igal juhul kell 7 oli meil õhtusöök Hr John Peter Belliga. Ulme tegelane, töötas kanada suursaadikuna, on olnud Direkor igas firmas kus ta on töötanud, söönud Lennart Meriga õhtust ning kuninganna Elisabeth II-lt on mingi kuld ordeni ka saanud, see on muidugi ainult väike osa tema karjäärist ja tegemistest. Igal juhul oli meil temaga väga huvitav ja meeldejääv viimane õhtu Antiguas.
El Salvador
Homsest sai mitu päeva hiljem…
No nii, El Salvador. Meie Hispaania keelt ei räägi ja teised inglise keelt mitte. Selle tulemusena oleme vales bussijaamas kuhu meid umbkeelne taksojuht tõi ja pidime uude kohta sõitma, seekord õigesse.
El Tunco kuhu me plaanisime minna oli umbes tunni aja sõidu kaugusel. Väike Kesk-Ameerika parim Surfi place, pole siis ime, et just selle koha valisime, onju? Kohal! Nüüd peame ööbimiskoha leidma. Võtsime kõige kallima mis leidus…hea valik:). Õhtul käisime söömas, tegelikult teised sõid õhtust meie jõime õlut, mis on soojas kliimas ikkagi kõige parem jook. El tuncos oli meil paar tuttavat ka ees, Usa tüdruk ja Austraalia poiss. Nendega me väga hängida ei viitsinud, paarike nagu nad on(olid). Meil on kahekesi alati lõbusam:).
Järgmine hommik pidime La Liberdadi sõitma, et raha välja võtta, see asub umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Ootasime siis umbes minuti bussijaamas kui juba küsiti kas küüti tahame. Muidugi nõus! Tundub, et väga ei teadvusta endale kui sellises ilusas rannakohas viibid, et tegemist on siiski El Salvadoriga. Hüppasime auto peale ja linna me jõudsimegi. Raha välja võetud ja väiksed šhopingud tehtud ootasime jälle bussi. Auto kolme kutiga peab kinni. Sama küsimus , vastus El tunco. Hüppasime peale! USA-st olid nad kõik ja täitsa toredad, käisime nendega kalaturul ja lubasime õhtusöögil neid nende mereandide söömisel aidata. Ennem õhtusööki hängisime niisama ja kuna kuttidel oli oma hostel ostetud, siis seal me olimegi. Eelmine õhtu oli neil suuremat sorti ilutulestiku pidu olnud ja rakette oli veel üle, kokkuvõttes põrkas üks väiksemat sorti raketihakatis vastuseina ja G sai sellega pihta nii, et särk oli ära kõrbenud ja auk sees. Segased! Imemaitsev gurmee õhtusöök söödud ja edasi välja, avatud mikrofoni õhtu või midagi sellist oli tol õhtul. Päris „huvitavalt“ kõlasid need lood Me kolisime uude hotelli päeval, vähe odavamasse ja hea lähedal oli koju minna, G jäi nõks kauemaks välja. Järgmine päev hommikusöök ja rannas lebo . Kohtusime Burroga, mitte lihtsalt sixpackiga vaid rohkemaga,kelle päris nime ma ei mäleta enam. Igal juhul Mowgly välimusega kohalik kutt, kes kutsus meid koskesid vaatama kuhugi kaugemale mäe otsa. Bussi aga ei tulnud ja Mowgly tegi ettepaneku teise randa sõita. See kord buss tuli ja sõitsime El Zontesse. Kõik ilus, kaunis, kena. Tagasi tulles bussi kohe ei tulnud ja selle asemel, et seda oodata, hakkasime kõndima, et siis buss kinni püüda tee pealt. Mida aga ei olnud, oli buss. Hakkas juba pimedaks minema, kõnnime just ühe kurvi peal kui buss mööda kihutab. Tore! 2 valget tüdrukut Mowglyga ei –kusagil. 7 kilomeetrit oli vist kõnnitud ja umbes sama palju veel. Lõpuks peab meie ees kinni džiip. Meil oli kohe G-ga, et unustage ära, ennem kõnnin sada kiltsa , kui sinna peale lähen. Burro väitis, et ta teab neid ja nii me siis sinna auto peale ronisime….Gangsters!!!!!!! Ära ehitud suuremat kasvu tüübid, lärmava mussiga. Lendasime siis oma hotelli ette nendega ja lootsime, et sõbrad meid ei näe, ei viitsiks seletada lihtsalt. Õhtul mängisime oma hotelli kuttidega kaarte ja läksime siis kõik koos sõbralikult välja. Lõbus oli, ainult et liiga palju leidsime sõpru seal Tuncos ja raske on end iga erineva seltskonna vahel jagada, eriti kui nad koonduda ei taha. Igal juhul magama saime suhteliselt hilja. Järgmisel päeval veel mõned suplused ja tagasi Guatemala poole läbi seitsmesaja passikontrolli.
No nii, El Salvador. Meie Hispaania keelt ei räägi ja teised inglise keelt mitte. Selle tulemusena oleme vales bussijaamas kuhu meid umbkeelne taksojuht tõi ja pidime uude kohta sõitma, seekord õigesse.
El Tunco kuhu me plaanisime minna oli umbes tunni aja sõidu kaugusel. Väike Kesk-Ameerika parim Surfi place, pole siis ime, et just selle koha valisime, onju? Kohal! Nüüd peame ööbimiskoha leidma. Võtsime kõige kallima mis leidus…hea valik:). Õhtul käisime söömas, tegelikult teised sõid õhtust meie jõime õlut, mis on soojas kliimas ikkagi kõige parem jook. El tuncos oli meil paar tuttavat ka ees, Usa tüdruk ja Austraalia poiss. Nendega me väga hängida ei viitsinud, paarike nagu nad on(olid). Meil on kahekesi alati lõbusam:).
Järgmine hommik pidime La Liberdadi sõitma, et raha välja võtta, see asub umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Ootasime siis umbes minuti bussijaamas kui juba küsiti kas küüti tahame. Muidugi nõus! Tundub, et väga ei teadvusta endale kui sellises ilusas rannakohas viibid, et tegemist on siiski El Salvadoriga. Hüppasime auto peale ja linna me jõudsimegi. Raha välja võetud ja väiksed šhopingud tehtud ootasime jälle bussi. Auto kolme kutiga peab kinni. Sama küsimus , vastus El tunco. Hüppasime peale! USA-st olid nad kõik ja täitsa toredad, käisime nendega kalaturul ja lubasime õhtusöögil neid nende mereandide söömisel aidata. Ennem õhtusööki hängisime niisama ja kuna kuttidel oli oma hostel ostetud, siis seal me olimegi. Eelmine õhtu oli neil suuremat sorti ilutulestiku pidu olnud ja rakette oli veel üle, kokkuvõttes põrkas üks väiksemat sorti raketihakatis vastuseina ja G sai sellega pihta nii, et särk oli ära kõrbenud ja auk sees. Segased! Imemaitsev gurmee õhtusöök söödud ja edasi välja, avatud mikrofoni õhtu või midagi sellist oli tol õhtul. Päris „huvitavalt“ kõlasid need lood Me kolisime uude hotelli päeval, vähe odavamasse ja hea lähedal oli koju minna, G jäi nõks kauemaks välja. Järgmine päev hommikusöök ja rannas lebo . Kohtusime Burroga, mitte lihtsalt sixpackiga vaid rohkemaga,kelle päris nime ma ei mäleta enam. Igal juhul Mowgly välimusega kohalik kutt, kes kutsus meid koskesid vaatama kuhugi kaugemale mäe otsa. Bussi aga ei tulnud ja Mowgly tegi ettepaneku teise randa sõita. See kord buss tuli ja sõitsime El Zontesse. Kõik ilus, kaunis, kena. Tagasi tulles bussi kohe ei tulnud ja selle asemel, et seda oodata, hakkasime kõndima, et siis buss kinni püüda tee pealt. Mida aga ei olnud, oli buss. Hakkas juba pimedaks minema, kõnnime just ühe kurvi peal kui buss mööda kihutab. Tore! 2 valget tüdrukut Mowglyga ei –kusagil. 7 kilomeetrit oli vist kõnnitud ja umbes sama palju veel. Lõpuks peab meie ees kinni džiip. Meil oli kohe G-ga, et unustage ära, ennem kõnnin sada kiltsa , kui sinna peale lähen. Burro väitis, et ta teab neid ja nii me siis sinna auto peale ronisime….Gangsters!!!!!!! Ära ehitud suuremat kasvu tüübid, lärmava mussiga. Lendasime siis oma hotelli ette nendega ja lootsime, et sõbrad meid ei näe, ei viitsiks seletada lihtsalt. Õhtul mängisime oma hotelli kuttidega kaarte ja läksime siis kõik koos sõbralikult välja. Lõbus oli, ainult et liiga palju leidsime sõpru seal Tuncos ja raske on end iga erineva seltskonna vahel jagada, eriti kui nad koonduda ei taha. Igal juhul magama saime suhteliselt hilja. Järgmisel päeval veel mõned suplused ja tagasi Guatemala poole läbi seitsmesaja passikontrolli.
Sunday, December 12, 2010
Niisiis, Laupäeval tähistasime Jessica sünnipäeva üleval mäe otsas, ainult tüdrukud, palju snäkke ning veini. Tore oli. Hiljem läksime bubisse/baari/klubisse, kuidas iganes neid kohti siin nimetama peab. Kuigi lõbus ei olnud. Sünnipäevalaps kadus ise varakult ära ja ega me ka G-ga kauaks välja ei jäänud.
Pühapäeval arvatavasti pikutasime niisama. Esmaspäevaks plaanisime endale kohvituuri, sellises kohas olles peab ju ometi rohkem kohvi kohta teada saama. Võib öelda, et oleme nüüd targemad küll. Peale lõunat mõtlesime et läheme broneerime endale reisi Monterricosse ehk siis Antiguast paari tunni kaugusele jäävasse kuurostisse ookeani äärde. Getter läks lõunauinakut tegema ja mina otsin nii kaua netist mis seal Monterricos võiks peale hakata. Surfasin aga nii kaua, et lõpuks olid kõik plaanid sassis ja tervele kesk-ameerikale ring peale tehtud….tulemus plaanideta! Umbes tund oli aega veel midagi otsustada ja nii me siis mõtlesime et voilaa…miks mitte El Salvador. See ei ole küll üldse mitte Guatemala aga kindlasti on see kõige ohtlikum ja kõige kõrgema mõrvade arvuga riik maailmas. Miks mitte minna sinna, kõige paremaid otsuseid tegevad Merks ja Getter!
Õhtul oli viimane salsatund-nuuks. Meil oli lihtsalt maailma lahedam õpetaja, kellele meeldis nii sügavalt silma vaadata, et kartma võis hakata. Salsad salsatatud ja koju magama.
Kell kolm öösel heliseb äratuskell, mida mida, mis toimub, ahjaa peab tõusma ja Guatemala Citysse sõitma, et El Salvadori bussi peale minna. Buss on täis ainult onusid ja nii külm, et haigus on saja protsendiliselt garanteeritud. Nii kui Guatemala piir ületatud, nii hakkas buss mitmeid peatusi tegema, kõik El Salvadori automaatidega onud tahtsid meie bussi kontrollida ja passe näha. Tore tore, ma siin püüan magada muidu. San Salvadori (pealinna) jõudsime umbes 5 tunni pärast ja bussi pealt maha tulles olime kes teab kus kohas, igal juhul mitte bussijaamas. Keeleoskajad nagu me oleme, ei teadnud kuhu minna ja mida teha.
Hetkel tuli G külla rummiga ja tundub, et läheme välja.
Kirjutan homme edasi meie seiklustest…..
Pühapäeval arvatavasti pikutasime niisama. Esmaspäevaks plaanisime endale kohvituuri, sellises kohas olles peab ju ometi rohkem kohvi kohta teada saama. Võib öelda, et oleme nüüd targemad küll. Peale lõunat mõtlesime et läheme broneerime endale reisi Monterricosse ehk siis Antiguast paari tunni kaugusele jäävasse kuurostisse ookeani äärde. Getter läks lõunauinakut tegema ja mina otsin nii kaua netist mis seal Monterricos võiks peale hakata. Surfasin aga nii kaua, et lõpuks olid kõik plaanid sassis ja tervele kesk-ameerikale ring peale tehtud….tulemus plaanideta! Umbes tund oli aega veel midagi otsustada ja nii me siis mõtlesime et voilaa…miks mitte El Salvador. See ei ole küll üldse mitte Guatemala aga kindlasti on see kõige ohtlikum ja kõige kõrgema mõrvade arvuga riik maailmas. Miks mitte minna sinna, kõige paremaid otsuseid tegevad Merks ja Getter!
Õhtul oli viimane salsatund-nuuks. Meil oli lihtsalt maailma lahedam õpetaja, kellele meeldis nii sügavalt silma vaadata, et kartma võis hakata. Salsad salsatatud ja koju magama.
Kell kolm öösel heliseb äratuskell, mida mida, mis toimub, ahjaa peab tõusma ja Guatemala Citysse sõitma, et El Salvadori bussi peale minna. Buss on täis ainult onusid ja nii külm, et haigus on saja protsendiliselt garanteeritud. Nii kui Guatemala piir ületatud, nii hakkas buss mitmeid peatusi tegema, kõik El Salvadori automaatidega onud tahtsid meie bussi kontrollida ja passe näha. Tore tore, ma siin püüan magada muidu. San Salvadori (pealinna) jõudsime umbes 5 tunni pärast ja bussi pealt maha tulles olime kes teab kus kohas, igal juhul mitte bussijaamas. Keeleoskajad nagu me oleme, ei teadnud kuhu minna ja mida teha.
Hetkel tuli G külla rummiga ja tundub, et läheme välja.
Kirjutan homme edasi meie seiklustest…..
Saturday, December 4, 2010
Kuhu see aeg küll kaob?
Põhimõtteliselt tiksub siin juba peaaegu viimane nädal. Tahaks kauemaks jääda, palju kauemaks, kui tagasisõidupileteid ei oleks ja uusi plaane ka juba ootamas, siis isegi kaaluks seda, Tööd meile juba pakuti, kõik toimiks! Aga noh, mis seal ikka…jõulud oma perega on ka ikka üle prahi.
Eile oli meil viimane päev San Mateos, nukker….võtaks kõik need lapsed endaga kaasa, täidega ja ilma täideta ning Juan ja Judith (projektijuhid) on ka lihtsalt nii armsad inimesed. Palju kallistusi ka natuke pisaraid- San Mateo.
Täna pärastlõunal läheme Jessica ( austraalia tüdruk)piknik-sünnipäevale, saab olema tore, ma olen kindel ja hiljem kusagile välja.
Rohkem pole lasknud oma asju varastada:P
Eile oli meil viimane päev San Mateos, nukker….võtaks kõik need lapsed endaga kaasa, täidega ja ilma täideta ning Juan ja Judith (projektijuhid) on ka lihtsalt nii armsad inimesed. Palju kallistusi ka natuke pisaraid- San Mateo.
Täna pärastlõunal läheme Jessica ( austraalia tüdruk)piknik-sünnipäevale, saab olema tore, ma olen kindel ja hiljem kusagile välja.
Rohkem pole lasknud oma asju varastada:P
Subscribe to:
Posts (Atom)