Juhtub!

Eelmise nädala Laupäeval käisime Pacaya vulkaani mäe otsa ronimas, ei saaks öelda , et see lihtne oli. Tegu on siiski 2552 meetrise mäega ja minu elu esimesega, kuhu ma tõesti ronin. Ilmaga läksime natukene alt, väga väga pilves oli ja seda ilusat vaadet mida ma teiste piltidelt olen vaadanud, meie kahjuks ei näinud, võimalik et tuleb uuesti minna. Üles jõudes läks päris sossuks, nii soojaks (kuumaks) et sai vahukomme grillida, lihtsalt kivide kohal.


Sama päeva õhtul oli meil kooli pidu, siuke vaiksemat sorti, vähemalt sai mõnegi uue tuttava, Hiljem nagu ikka jälle salsatama klubisse. Eestlastele oleks see vaatepilt mis klubis avaneb kindlasti päris huvitav.

Räägin natukene tänasest ka, mis minuga just paar tundi tagasi juhtus. Meil on siin üleval mäe otsas üks tõeliselt ilus turismimagnet, suur rist, kust vananeb kogu vaade meie linnale. Julged nagu me siin oleme onju. Ühe sõnaga ei ole soovitava sinna mäe otsa väga üksi ilma politsei julgestuseta minna. Mina läksin, küll mitte üksi vaid ühe sõbaraga. Teiseks ei ole seal rangelt soovitav jääda pimedani, mina jäin, sest linna vaade oli siis veel ilusam ju, ja no nii ma oma käekotist ilma jäingi. Kui ilus elu?! Mu tutikas ID-kaart ja pangakaart on nüüd varga käes ja ka mu koduvõti, mille eest ma pean miljoneid hakkama maksma, et sellest ilma jäin. Homme peaks vist kusagile teatama ka, kätte ma niikuinii oma asju ei saa aga tasub proovida ikkagi.


Täiega oleks unustanud, ma sain siin vahepeal ühe kohaliku tüübiga bussis tuttavaks. Eestis ma ei teeks kunagi midagi sellist aga üks päev istusin lihtsalt selle kuti kõrvale, tal olid just parasjagu klapid peas ja kuulas muusikat, ma siis müksasin teda ja ütlesin, et mul on gav no ja nüüd ta ongi mul jutukaaslane, Julio. Ühe sõnaga ta kutsus meid jalkat vaatama pähapäeval, ma ei olegi kunagi reaalselt niimoodi mängu vaadanud ja otsustasime G-ga minna. Niikui väljakule saime hakkas jähker vilistamine pihta, mille eest Julio just oli mind hoiatanud. Parasjagu oli seal ka kohalik uudistetoimetus oma mikri ja kaameraga, kes lendasid meie kõrvale istuma, õigemini G kärvale sest mina istusin keskel, ma tegelt oleks ka tahtnud naeru kätte ära surra, G andis viisaka intervjuu ja uudistes olime me ka vist, me ise ei näinud muidugi. Huumorit saab!

Uute juhtumisteni!

¡Que buena vida!

Lõpuks ometi on vist ajavahega maadlemistega ühele poole saadud ja täitsa inimese tunna hakkab tekkima. Isegi väljas oleme käinud, ilma et oleks silmad kinni vajunud. Hästi tore on olnud. Sõbrad on uued ja meeldivad. Töötame koos kahe uue vabatahtlikuga, kutt on Isrealist ja tüdruk Usast. Nendega olemegi suurem osa ajast hänginud.

Nädalavahetusel käisime Atitlani järve ääres , umbes kolme tunnis õit siit Antiguast pluss üle järve sõit teisele poole San Pedrosse. Väike hipiküla, kuhu oleks tahtnud veel palju kauemaks jääda. Teel sinna saime tuttavaks ühe tüdrukuga iirimaalt ja otsustasime kõik koos oma hosteli tuba jagada, ikkagi odavam. Õhtul läksime välja, lihtsalt suvalisse baari, kus kokkuvõttes oli maailma parem muusika. Tantsupõrandale naelutatud , kuni lõpuni. Tahaks siia järele hüüumärki panna aga see ei tööta, nii ka küsimärk. See selleks. Kuna hipikülale omane, siis seal tõmmatakse kanepit suhteliselt palju ja sellega seoses tuli peale pidu või tegelikult juba peo ajal üks vanamammi oma kõige ahvatlevate šokolaadi kookidega sinna ringi hängama, Suus sulavad, pidin ka ostma. Järgmine päev väikesed poe ja turu tiirud ja siis jälle paadile ja teisele poole kallast. Sõime lõunat ning kell 4 läks buss tagasi Antiguasse. Kuidagi eriti venis see sõit ja palju palju politseid oli teel. Oli ka laip teel, polnud kuigi ilus aga mis seal ikka. Kuna politsei on siin riigis ülimalt korrupteerunud siis tulebki vist neist kõige enam eemale hoida.

Nende laste kodudest keda me õpetame olen näinud päris šokeerivaid pilte, tahaksin neid päris elus ka näha, meil siin kõib mingi teema, et iga päev käib keegi neid kodusid üle vaatamas ja kontrollimas kas eelmise korraga võrreldes on midagi paremaks läinud, Kui need pildid endale saan siis jagan hea meelega teiega. Pered kes saavad 300 quetzalest kuus, ma ei tea mis see kroondes teeb, umbes 10 krooni päev siis ja kui peres on 5 last, on natuke pehmelt öeldes nigel see nende kodune olukord.

Eile võtsime hispaania keele tundidest end natukeseks vabaks. Täiesti õigel ajal kuna ma tõmbasin endale kõhugripi kusagilt ligi ja eilne öö oli väga väga halb. Täna on juba tunduvalt parem.

Musid paid.

Heleroosa esmaspäev!

Täna oli kohe kõik nii mõnus….. Eile õhtul läbi ime jõudsin silmi lahti hoida kuni veerand 12-ni, ise ka ei uskunud. Tundub, et hakkab sisse elame sellesse aega vähe haaval. Hommikul oli eriti ilus ilm, tavaliselt on pilved ümberkaudsed mäed enda taha pooleldi matnud aga täna olid kõik selgesti näha, suitsevad ja mitte suitsevad, ise arutasime oma vahel, et ei tea kuidas see evakueerumine siin välja näeb, kas kõik toimib ikka õigel ajal. Samas ega tundub, et see üks suurem mägi ainult suitseb ja ei hakka veel tuld purskama.
Hispaania keele tund, nagu ikka hommikuti ja nagu ikka paneme me ainult segast seal. Kolme keelt korraga üheaegselt rääkida…suhteliselt segadust tekitav. Pärast kooli väiksed postkaardi šhopingud ning raha vahetus pangas, mis on ulmeline. Pärast tunnikest linnas koju riideid vahetama ja meie kõigi lemmiku chicken bussiga San Mateosse. Meie G-ga teeme ka heategevuse müügiks ehteid kohviubadest ja lihtsalt ubadest, kui aega üle jääb, mis on omamoodi relaxing tegevus. Täna andsime 9-11 aastastele arvuti tundi, üksi ilma kõrvalise abita. Tore tore….ma ei saa aru nendest ju ja nemad minust. See keelebarriäär (kindlasti valesti kirjutatud) teeb vähe närviliseks aga muidu on okei. Lastele tehti täna täikontrolli ja üllatus üllatus 30st lapsest polnud täiu 2-l. Positiivne! Nii kui seda kuulsime hakkas pea kohe meeletult sügelema, veendumaks ja lootes, et see on vaid psühholoogiline, tegime täikontrolli ka iseendale. Veel oleme puhtad, kuid kauaks, ei tea. Uus grupp vabatahtlike käis meid ka külastamas ja homme on meid seal juba rohkem.
Kell 6 olime tagasi Antiguas ja pidime jooksma meie esimesse salsa tundi. Esimene tund ja juba me jääme hiljaks. Hea esmamulje- alati! Salsa oli ülicool, õpetaja oli cool ja no olgem ausad ma olen ikka salsaks loodud :D! Ootan järgmist tundi juba! Kiita saime kaaa
Nädalavahetusel olime laisad ja laisklesime, ise ma olen arvamusel, et seda meile just vaja oligi. Laupäeval käisime arvatavasti lihtsalt linnas. Aii, kuidas ma sain unustada, meie esimene turupäev siin ja esimene ost. Purssisime oma imeliselt kõlavat keelt taaskord ja saime oma asjad aetud. Eile (meie pühapäev)käisime hommikul kõige suuremas kirikus jumalateenistusel. Aru ei saanud suurt midagi aga huvitav oli sellegi poolest. Missa lõpusirgel pidi oma lähedal inimestel kätt suruma ja midagi soovima, teadmata mida see tähendab, nii tegime ka meie. Eks ma kunagi uurin välja, mida ma siis soovisin. Hiljem hängisime niisama ringi ja sattusime mingile paraadile, mis oli imelik, samas ka huvitav. Mehed pärit nagu Ku Klux Klanist, tagumas elusuurt trummi ja tassimas seljas maja suurust Jeesuse mingit asja.







Mis ma oskan öelda, huvitav on see elu siin. Kell on saamas pool 11 õhtul ja mul on kõik kodused tööd tegemata. Nüüd hakkas kiire.
tsauplauh

Guatemalan soap opera

Guatemala Citysse ehk siis pealinna jõudes, oli segadus suur juba lennujaamas. PALUN PAAR SÕNA INGLISE KEELES! Oleks hea, mingid omad süsteemid ja aru midagi ei saa. Saime hakkama, muidugi saime!

Lennujaama ees ootas meid Carlos meie nime siltidega, ma olen alati tahtnud nii lennujaama ustest välja kõndida, et keegi ootab sildiga vastas. Autos ootasid meid kaustad igasuguse info ja paberitega…et oleme nõus narkootikume Euroopasse transportima, viskasime allkirjad alla ja andsime passid ära. Nüüd oleks õige aeg mu suurepärase huumorisoone peale naerda?

Antiguasse sõidab Citist ca 45 min. Teel olles sõitis meile kõrvale üks tuus maastur. Kas peaks muretsema? Tundub, et jah, sest meie draiver võttis hoo maha ja muutus ettevaatlikuks. Igaljuhul jõudsime tervelt oma uude kodulinna, mis on lihtsalt ime…line! Esimene peatus oli koolis, kus asuvad meie programmiga seonduvad isikud. Meile anti aega end pisut värskendada ja oma uut kodu näha.
Pere on hästi tore ja maja on kena ja (h)ubane. Ubane sõna otseses mõttes sest me sööme siin tihti ube. Tagasi kooli minnes saime aimu mis hakkab toimuma ja väikese linna ekskursiooni saime ka. Tagasi koju õhtusöögile ja kell 8 olime juba unede maal (eesti aja järgi kell 4 hommikul).

Natukene meie päevadest siin:
Hommikul ärkame natukene enne kella 7-t. Kell 7 on nimelt hommikusöök. See järel kooli. Meie kool on Maximo Nivel’i nimeline, kui kedagi huvitab, võib vaadata millega see tegeleb. Kell 8 algab hispaania keele tund ja kestab 10-ni. Praegu on meid ainult 3 klassis, meie G-ga ning Raj(dž). Nalja saab pidevalt ja mingit kui sellist kooli pinget ei ole. Peale kooli on väike vaba aeg kuni 12-ni, see järel on lõuna ja juba peabki bussi peale jooksma. Bussideks on vanad USA koolibussid (chicken buses). Buss viib mööda kitsaid kaljuteid üles mäkke, väikesesse külla mille nimi on San Mateo. Seal me siis tegelemegi lastega, kes on lihtsalt üliarmsad. Eile oli meil esimene päev. Arvutitund ja Inglise keel ning mingit laadi tööõpetus, kus me õpetasime neile kuidas kingipakke pakkida. Täna oli Inglise keel ja mingi toidutegemine. Lapsed suurte nugadega porgandeid ja kapsaid lõikudes..oleks tahtnud mujal olla. Tegelikult on väga raske siin olla kuna keele barjäär on lihtsalt tohutu suur. Nii väga tahaks nendega jutustada aga ei saa. Lapsed on vanuses 5- 13 (kõige vanem, mis ma olen kuulnud). Pärit üksikvanematega perest või siis üldse vanemateta. Suhteliselt sõnakuulelikud väikesed murjamid.
Nendest bussidest, millega ma iga päev pean 2 korda sõitma nii palju, et täna( neljapäeval) läheb San Mateosse ainult üks buss, mis oli puupüsti täis. Arvasin kohe et see meid küll sinna üles mäkke ei jõua vedada ja nii oligi. Suri kõige järsema tõusukurvi peal välja ning pidi siis vaba hooga tagurdama, et bussi käima saada. Mul käis elu silme eest läbi, ilma naljata…ma kartsin väga. Pealegi siin lastakse bussijuhte pidevalt maha, mis on ka üpris ekstreemne, kui seda nii saab nimetada.
Ahjaa, kella 5, poole kuueni oleme San Mateos ja see järel tagasi super disko bussiga, tümm on põhjas, mingi värvimuusika on ka ning laes ripuvad Disney’st tuntud tegelased. Koju saame umbes kell 6 ja kell 7 on õhtusöögi aeg. Kuna hilineda ei tohi (see oleks ülim solvang) siis nii me istumegi iga päev kõik koos laua taga….vaikuses. Väga ebamugav, ma polegi veel täpselt aru saanud mis värk on, meil on siin majas veel 3 vabatahtliku töötajat, kuid kõik on kuidagi väga vaiksed, nii vaiksed et midagi ei ole rääkida, minu jaoks veider.
Praegu kui seda blogi kirjutan on meil kell pool 9 õhtul ja ma lihtsalt ei jõua enam silmi lahti hoida. Kuidagi peab veel mingi tunnike venitama. Hipaania keeleks on vaja numbrid selgeks õppida. Milline pea neid meelde jätab, seda ma küll ei oska öelda.

TAHAN MAGADA TAHAN MAGADA!!!!!!!

Ema,isa, kui te seda loete ja minuga mingil põhjusel ühendust tahate võtta, siis ma jätan siiski oma eesti numbri siin olles avatuks ja kohalikku ei tee, tundub et ei ole nii suurt vajadust.

PS! meil on majas Wifi, kui moodne on antiikne Antigua? Väga!

Muide seebiooper on see koht selle tõttu, et naised lippavad oma kirjude seelikutega tänavatel ringi, pea peale asetatud tohutud korvid ja pakid ning tissi otsas laps rippumas. Mehed on nagu ikka Miguelid ja Josed.

Buenas noches mis amigos.

Aga kui meeldib reisida?

…..Siis tuleb jälle asjad pakkida ja minna!

Piletid ostsime vist ainult umbes nädal, kaks ennem ära sõitu ja kiiruga, sellest tulenevalt juhtus nii, et Helsinkisse pidi Getter lendama umbes 4 tundi varem kui mina, mis seal ikka siis. Lennuk oli ime väike, nagu liinibuss. Vahekäik ja kahel pool 2 istet, rõhutaks ära, et lennuk oli propelleritega, värises ja kolises aga kohale viis, mis on siiski peamine. Helsinkis ööbisime G tädi juures, sõime head ja paremat ning veini ka peale ja siis tuttu. Hommikul rändasime siis lennujaama tagasi ja New Yorki. Lennukis sai neljakäigulise lõuna ja veini, mida kiirem olid, seda rohkem sai, meie seda süsteemi ei teadnud, küll aga proovime end tagasi tulles parandada. Pidasime plaani, et viimased lennu tunnid võiks magada, et järgnev öö vastu pidada, sest muidu tuleks unetuid tunde kokku ükskõik kui mitu, lõppkokkuvõttes me muidugi ei maganudki. Ees istmel istus mul üks eesti mees kellele meeldis kangesti jutustada no ja ega ma ise ka just kõige vaiksem tüdruk ei ole, et siis oligi nii, et ei maganud.

New Yorki jõudes olid J ja Dagne meil vastas. ÜLITORE!!!!!!! Thanks neile, et viitsisid vastu tulla 5 sõidutunni kauguselt, mis pole tegelikult üldse väike maa. MUAHH!!!!

Edasi sõitsime ühte New Yorki äärelinna, nimeks Yorkers…vist? Seal oli Jaanal kõik korraldatud, popp hotell ja jutud. Kuna me jõudsime Halloweeni õhtuks Ussa siis niisama ikka ei vahi ja läksime linna peole karvaste ja sulelistega. Kvaliteet aeg sõpradega. Järgmine päev hommikusöök, väike värskendav tunnine uinak vahele ja siis asjad kokku ning minekut. Väike linna tiir ning lennujaama. Paari tunni lennu kaugusel olime Atlantas, minu elu kõige suuremas ja uhkemas lennujaamas, kohe kindlasti! Öö tuli meeldivalt veeta lennujaama külmas hallis. Ajavahega mitte just kõige sina-sõbramad olles, saime aru, et lend Guatemalasse kestab paar tundi maksimaalselt, tuli aga välja et hoopis peaaegu 4, nüüd ei saanud enam midagi aru aga vahet ei olegi tegelikult.

Siit me tuleme Guatemala!

….järgneb

Mis kell on?

Tahaks hullult kirjutada juba meie seiklustest aga väsimus on nii suur ja värin on sees, saa siis aru kas see tuleb külmast , magamatusest või vaprusest, reaalne oleks, et kõigist kolmest. Hetkel oleme Atlanta lennujaamas, mis on kindlasti minu elu suurim, laiem ja kõrgem. Istume massaažitoolides ja ootame millal saaks check-in’i teha. Eeldatavasti juhtub see lähima tunni sees. Kell on vist umbes südaöö, kahjuks kindlalt ei saa midagi väita, sest segadus on rohkem kui suur, kõik mis seostub kellaaegade ja nädalapäevadega. Seda tean, et Eestis on kell 6 hommikul ja minu öö-päev on totaalselt segamini. Otsin kusagil nurgas endale magamiskoha ja kui pea selgem annan teada ja kirjutan kuidas läinud on.
-M-