Monday, March 21, 2011
Hea nädalavahetus
Kuna mina ei olnud veel Bostonis käinud, siis otsustasime minna, no kas just minu pärast, sest me kõik ju vajama väiksemat või suuremat vaheldust New Hampshirest. Oleks tahtnud kohe reedel siit sääred teha aga mina töötasin 23.45 ja G oli ka umbes sama kaua tööl, nii et koju jõudsime alles pool 1 öösel. Hommikul üles asjad kokku ja minekut.
Bostonis elab meil üks sõbranna Zoe, kellega me Guatemalas koos töötasime, ta oli nii lahke ja lubas meil enda juures peatuda. Hullult lahedas kohas töötab ja elab veel kihvtimas kohas. Töökohaks on Sweet and Nasty adult bakery (kes teab, see teab) ja elukohaks on pm kunstistuudio. Viskasime oma kotid talle koju ära ja läksime shoppingu-jalutus tuurile. Mulle Boston meeldib, väga meeldib.
Õhtul jaurasime Zoe juures ja läksime välja. Tundub, et G-le mõjus eilne superkuu liialt halvasti ja me pidime ta varakult koju tooma. Dagne jäi ka koju. Mina J ja Z läksime tagasi. Saime umbes pool tundi võib-olla klubis olla kui tuleb turva ja ütleb, et kuule su sõbranna peab lahkuma. Jutt oli J-st, kes oli märkamatult liialt švipsi jäänud. Puhas huumor. Kolmas kord vist enam ei viitsi tagasi ka tulla Zoega ja nii me siis olimegi pool 2 juba kodus arvatavasti ja tuttu ära.
Järgmine päev, ehk siis täna oli minul ilus ja kirgastes värvides, teistel mitte nii võrd. Chillisime niisama väljas ja nüüd tundub, et see jahe tuul on mulle liiga teinud. Kurk on meeletult valus ja nagu oleks haige tunne.
Hetkel tagasi kodus. Minul on homme ainukesena vaba päev. Loodetavasti ei pea seda haigena voodis veetma.
Ema, kui sa seda loed, siis ma pean ütlema, et me oleme sinu sõnavara siin kasutanud ja igakord puruks naernud. Fraas on; „Mitte ilmtingimata“. Igakord on lihtsalt nii naljakas.
Sutsu veel paremaid uudiseid ka. Mul on nüüd Austraalia II aasta viisa olemas.
Õnnelik!
Bostonis elab meil üks sõbranna Zoe, kellega me Guatemalas koos töötasime, ta oli nii lahke ja lubas meil enda juures peatuda. Hullult lahedas kohas töötab ja elab veel kihvtimas kohas. Töökohaks on Sweet and Nasty adult bakery (kes teab, see teab) ja elukohaks on pm kunstistuudio. Viskasime oma kotid talle koju ära ja läksime shoppingu-jalutus tuurile. Mulle Boston meeldib, väga meeldib.
Õhtul jaurasime Zoe juures ja läksime välja. Tundub, et G-le mõjus eilne superkuu liialt halvasti ja me pidime ta varakult koju tooma. Dagne jäi ka koju. Mina J ja Z läksime tagasi. Saime umbes pool tundi võib-olla klubis olla kui tuleb turva ja ütleb, et kuule su sõbranna peab lahkuma. Jutt oli J-st, kes oli märkamatult liialt švipsi jäänud. Puhas huumor. Kolmas kord vist enam ei viitsi tagasi ka tulla Zoega ja nii me siis olimegi pool 2 juba kodus arvatavasti ja tuttu ära.
Järgmine päev, ehk siis täna oli minul ilus ja kirgastes värvides, teistel mitte nii võrd. Chillisime niisama väljas ja nüüd tundub, et see jahe tuul on mulle liiga teinud. Kurk on meeletult valus ja nagu oleks haige tunne.
Hetkel tagasi kodus. Minul on homme ainukesena vaba päev. Loodetavasti ei pea seda haigena voodis veetma.
Ema, kui sa seda loed, siis ma pean ütlema, et me oleme sinu sõnavara siin kasutanud ja igakord puruks naernud. Fraas on; „Mitte ilmtingimata“. Igakord on lihtsalt nii naljakas.
Sutsu veel paremaid uudiseid ka. Mul on nüüd Austraalia II aasta viisa olemas.
Õnnelik!
Wednesday, March 16, 2011
postitab. postitab, üliharva postitab
Tean küll, et üldse ei kirjuta.... Annan lihtsalt teada, et ma pole kusagile kadunud ja kõik on korras.
See nädal pole väga tööd teinud G-ga. võiks muidugi rohkem. Eelmine nädal selle eest olime kõik päris töökad.
Meil oli eile eriti ilus kevad, käisin jooksmas ja täna on jalad täiega valusad ja väljas sajab mingit nõmedat lörtsi. Kole! Hiljem lähme G-ga siia kohalikku kinno igavust tapma. Õhtul on salsa, äkki isegi läheb ja keerutab veits end.
Paar nädalavahetust oleme siin väljas käinud ja mina olen tüdrukutele kaine rool olnud, ise ka ei usu:)
Pähapäeval sõitsime siit veits välja, käisime shoppamas ja kinos. Kuna meil olid erinevad filmivaatamissoovid siis jagunes grupp kaheks. Me G-ga käisime Punamütsiksest vaatamas. Päris hea oli.
See nädalavahetus sõidame Bostonisse Zo-le külla, tüdruk kellega me Guatemalas koos töötasime. Loodetavasti saab lõbus olema, sest mina tahan tantsida tantsida tantsida.
See nädal pole väga tööd teinud G-ga. võiks muidugi rohkem. Eelmine nädal selle eest olime kõik päris töökad.
Meil oli eile eriti ilus kevad, käisin jooksmas ja täna on jalad täiega valusad ja väljas sajab mingit nõmedat lörtsi. Kole! Hiljem lähme G-ga siia kohalikku kinno igavust tapma. Õhtul on salsa, äkki isegi läheb ja keerutab veits end.
Paar nädalavahetust oleme siin väljas käinud ja mina olen tüdrukutele kaine rool olnud, ise ka ei usu:)
Pähapäeval sõitsime siit veits välja, käisime shoppamas ja kinos. Kuna meil olid erinevad filmivaatamissoovid siis jagunes grupp kaheks. Me G-ga käisime Punamütsiksest vaatamas. Päris hea oli.
See nädalavahetus sõidame Bostonisse Zo-le külla, tüdruk kellega me Guatemalas koos töötasime. Loodetavasti saab lõbus olema, sest mina tahan tantsida tantsida tantsida.
Saturday, February 26, 2011
saadan postiga
Kallistused isale,
kallistused vanaemale ja
kõige suuremad kallid emale
ning kui jõudu üle jääks kallistaks veel...
Kui oleks Eestis, siis teeks just nii.
kallistused vanaemale ja
kõige suuremad kallid emale
ning kui jõudu üle jääks kallistaks veel...
Kui oleks Eestis, siis teeks just nii.
Monday, February 21, 2011
Valguskiirusel
….aeg lendab!
Kui alguses olin mina ikka väga väga kindel, et siia kauemaks ma ei jää kui paariks kuuks, siis nüüd tundub, et kuna need 2 kuud saavad kohe kohe läbi, siis tuleb ka kolmandaks jääda.
Kui väga igavaks läheb, siis ilmast on alati meeletult põnev rääkida. Ühel õhtul tööl olles, kui seda nii saab nimetada, sest lapsed juba magasid ja J oli mulle seltsiks teleka vaatamisel, oli meil keset talve jõhker talve äikesetorm- Meeldib meeldib, väga meeldib. Mis aga ei meeldi, et ilmad on meil siin peaaegu sama „jahedad“ kui Eestiski. Miinuskraade tiksub ikka kõvasti peale ja see talveigatsus mis mind vahepeal taga ajas, on nüüdseks lõplikult kadunud…..mitme(kümne)ks aastaks.
Ma ei mäleta enam, millal ma viimati kirjutasin, arvatavasti oli see sajandeid tagasi. Elu nagu joonlauaga mõõdetud, töö, kodu, kool ainult, et kooli vahetame trenni vastu ja voilaa, ongi minu elu.
Kogusin end, et midagi huvitavamat toimuma hakkaks, et oleks mida jagada. Ma ei mäleta, kas ma eelmine kord mainisin aga me plaanisime väikest nädalajalist puhkust lõunas, Floridal kui täpsem olla. See plaan aga läks metsa, põhjusel, et me ei saanud endale öömaja. Tegime siis väikesed plaanimuutused ning otsustasime, et sõidame nädalaks Atlantasse sõpradele külla. Dagne otsustas koju jääda nii, et läksime ainult kolmekesi. Eelmine reede peale tööd võtsime selle 19 tunnise teekonna ette. Sõitsime vahetustega, ilma unepeatusi tegemata Atlantasse. Uskumatu mis mõtted väsinuna tulevad ja kui nalja võib saada.
Laupäeva lõunaks olime kohal---KEVAD!!!!! Uuuh, kui hea, kui soe! Väga nautida ei jõudnud, sest unevõlg oli vaja likvideerida. Sõbrad,,,Nic, Blake ja JP, võtsid meid eriti hästi vastu, oma super mõnusas metsamajas. Nädal lendas suhteliselt ülepäeva väljas käies, kevadet nautides, muusikat kuulatas. Esmaspäev oli mõnus sõbrapäev, poisid esinesid paari looga ja üldse oli chill. Kolmapäeval käisime Aquariumis, nüüd on kõik suuremat sorti kalad nähtud ja natuke targemaks saadud. Koju(poistekoju) tagasi tulles,polnud neid muidugi kodus ja meie G-ga ronisime rõdult sisse. Nic arvas, et me oleme täiesti napakad. Küsib, kas üllatas? Hiljem tegime bändiproovi, basskitarr ja trummid on nüüd ära proovitud ja tuleb aus olla, et kuradi raske oli. Neljapäev oli lihtsalt super ilm, pluss 20 ja mõnus päike, just see, mida vaja oli.
Reede hommikul tagasisõit…jäkk, tegelikult polnud nii hullu, sest me otsustasime New Yorki ööseks jääda. Viis tundi vähem sõitu ja elu on kohe palju ilusam.
New Yorkis oli fun, täielik turistijämm. Poed, fotod, veel fotosid ja J imeilus uus tattoo. Väga meeldib!
Eile õhtul jõudsime tagasi koju……Külm, nii külm. Tahan tagasi kevadesse. Homme tööle ja nii edasi, tagasi, kuhu iganes.
Praegu on tegelt väga hea. Neli punast veiniklaasi on laual, kõige ajuvabam tv show ja tundub, et varsti saab D imehead lasagnet. Ootan!
Kui alguses olin mina ikka väga väga kindel, et siia kauemaks ma ei jää kui paariks kuuks, siis nüüd tundub, et kuna need 2 kuud saavad kohe kohe läbi, siis tuleb ka kolmandaks jääda.
Kui väga igavaks läheb, siis ilmast on alati meeletult põnev rääkida. Ühel õhtul tööl olles, kui seda nii saab nimetada, sest lapsed juba magasid ja J oli mulle seltsiks teleka vaatamisel, oli meil keset talve jõhker talve äikesetorm- Meeldib meeldib, väga meeldib. Mis aga ei meeldi, et ilmad on meil siin peaaegu sama „jahedad“ kui Eestiski. Miinuskraade tiksub ikka kõvasti peale ja see talveigatsus mis mind vahepeal taga ajas, on nüüdseks lõplikult kadunud…..mitme(kümne)ks aastaks.
Ma ei mäleta enam, millal ma viimati kirjutasin, arvatavasti oli see sajandeid tagasi. Elu nagu joonlauaga mõõdetud, töö, kodu, kool ainult, et kooli vahetame trenni vastu ja voilaa, ongi minu elu.
Kogusin end, et midagi huvitavamat toimuma hakkaks, et oleks mida jagada. Ma ei mäleta, kas ma eelmine kord mainisin aga me plaanisime väikest nädalajalist puhkust lõunas, Floridal kui täpsem olla. See plaan aga läks metsa, põhjusel, et me ei saanud endale öömaja. Tegime siis väikesed plaanimuutused ning otsustasime, et sõidame nädalaks Atlantasse sõpradele külla. Dagne otsustas koju jääda nii, et läksime ainult kolmekesi. Eelmine reede peale tööd võtsime selle 19 tunnise teekonna ette. Sõitsime vahetustega, ilma unepeatusi tegemata Atlantasse. Uskumatu mis mõtted väsinuna tulevad ja kui nalja võib saada.
Laupäeva lõunaks olime kohal---KEVAD!!!!! Uuuh, kui hea, kui soe! Väga nautida ei jõudnud, sest unevõlg oli vaja likvideerida. Sõbrad,,,Nic, Blake ja JP, võtsid meid eriti hästi vastu, oma super mõnusas metsamajas. Nädal lendas suhteliselt ülepäeva väljas käies, kevadet nautides, muusikat kuulatas. Esmaspäev oli mõnus sõbrapäev, poisid esinesid paari looga ja üldse oli chill. Kolmapäeval käisime Aquariumis, nüüd on kõik suuremat sorti kalad nähtud ja natuke targemaks saadud. Koju(poistekoju) tagasi tulles,polnud neid muidugi kodus ja meie G-ga ronisime rõdult sisse. Nic arvas, et me oleme täiesti napakad. Küsib, kas üllatas? Hiljem tegime bändiproovi, basskitarr ja trummid on nüüd ära proovitud ja tuleb aus olla, et kuradi raske oli. Neljapäev oli lihtsalt super ilm, pluss 20 ja mõnus päike, just see, mida vaja oli.
Reede hommikul tagasisõit…jäkk, tegelikult polnud nii hullu, sest me otsustasime New Yorki ööseks jääda. Viis tundi vähem sõitu ja elu on kohe palju ilusam.
New Yorkis oli fun, täielik turistijämm. Poed, fotod, veel fotosid ja J imeilus uus tattoo. Väga meeldib!
Eile õhtul jõudsime tagasi koju……Külm, nii külm. Tahan tagasi kevadesse. Homme tööle ja nii edasi, tagasi, kuhu iganes.
Praegu on tegelt väga hea. Neli punast veiniklaasi on laual, kõige ajuvabam tv show ja tundub, et varsti saab D imehead lasagnet. Ootan!
Sunday, January 30, 2011
Kolmapäev
Teisipäeval istusime kõik kodus, Tegelikult vaevalt et me kõik, aga igal juhul oli teada, et Kolmapäeval G ja Jaana töötama ei pea, kui siis ainult mina. Õhtul sain meili, et ka minul on kolmapäev vaba. Väike mõte oli eelnevalt peast läbi käinud, et äkki saab New Yorki sõita Holidays in London kontserdile taas kord, mis siin niisama ikka passida:). No ja nii me siis tegimegi. Hakkasime lõuna ajal sõitma ning kõigest 4,5 tunni pärast olimegi kohal. Parkisime end ära ja siis J helistas Nicile, et mis värk on. Nic (bändi solist ja J silmade sära), ütles, et nad jätavad kontserdi ära kuna lubab suurt lumetormi. Me olime ka muidugi sellest napilt kuulnud kuid ei arvanud, et midagi väga suurt tuleb, ameeriklastele meeldib ikka aeg ajalt asju üle dramatiseerida. Tundub, et mingit kontsertit siiski ei tule. Sõitsime siis New Jerseysse jälle ja saime Nici ja teistega kokku, käisime sushit söömas, mingis pubis drinke tegemas ja olime niisama lõbusad. Ilm läks järjest hullemaks ja hullemaks, esialgu oli meil plaan hakata öösel tagasi koju sõitma, sest kõik peavad järgmine päev tööl ja koolis olema, kes kus. See tundus, muidugi iga minutiga üha rohkem võimatu. Otsustasime siis Jerseysse ööseks jääda ja, et hakkame hommikul vara liikuma. Hommikul paistis auto napilt lume alt välja ja kuna sahk polnud veel tulnud, oli selge, et me ei saa veel kusagile liikuda, ootasime siis natuke ja kui teed enam vähem läbitavad hakkasime liikuma. Getter tööle ei jõudnud, mina saatsin meili et tulen paar tundi hiljem. Paar tundi hiljem istusime ummikus ja liikusime 50 meetrit 2,5 tunniga. Väga okei. 4tunni asemel sõitsime koju 7,5 tundi. Ah, kes neid tunde tegelikult ikka luges:)
Subscribe to:
Posts (Atom)