Mis siis nüüd jutustada... ah muidugi, sõbrapäev oli ju, oli lõbus ja koos sõpradega, nagu ikka.
Päev ennem sõbrapäeva läksime G-ga korraks päeval poodi, teate küll...nagu korraks minnakse prügi välja viima ja tullakse järgmisel päeval. Pikema jututa
leidsime endale 3 kutti või no mitte päris endale, lihtsalt uued tuttavad taaskord. Viimasel ajal neid ikka leiab siin:) No ja siis nii oligi. Jälle üks
õhtu kuttidega, kellest sai napilt lahti alles paar päeva tagasi, millegi pärast hakkavad kõik maru pealetükkivaks ja õhtisöökidele kutsuma ja kõik jutud.
Muidu läheb siin tasapisi siiski Töölt koju, kodust tööle nii see rikkus majja toodi.
Nii palju Sikust, et ta jõuab märtsi lõpus tagasi Eestisse, pange siis tordid ja kingitused valmis, sest Ta ootab neid väga;. Kiisik jääb esialgu Gold
Coasti ja eks siis vaatab edasi, keegi ei tea, plaanitud nagu me siin kõik oleme.
Nüüd kolmapäeval tähistasime viimast õhtut, tegelikult küll eelviimast Kiisu ja Miisuga. Kahju, et Siku sellest väga suurt osa ei saanud, teinekord
proovime uuesti:), kusagil mujal! Meie G-ga saime aga väga huvitavate inimestega tuttavaks, üks neist oli täpselt Marki koopia, ainult ta oli paar aastat noorem ja ta nimi oli Joel:D,eriti hästi mängis kitarri ja laulis ka. Teine oli veel huvitavam, põhimõtteliselt oma tööga seoses. Nii me siis tegime tantsu -laulu ja basseinipidu hommikuni ja olime niisama lahedad.
Saatsime siis lõpuks nagu kord ja kohus Kiisu( Kerli) ja Miisu (Siku) ilusasti bussi peale. Võib täitsa ausalt öelda, et väga veider on olla kodus kui kedagi
teist ei ole, vaid ainult meie Getteriga. Pole pesemata nõusid ka! Meie nagu põlised austraalia elanikud, ainult et targemad ja ilusamad, otsustasime veel siia Beachi jääda. MItte just kõige vabatahtlikumalt aga no keegi ju peab see õnnelik olema, kes peab korterist lahti saama. Nii me siis otsime endale uusi korteri
kaaslasi hetkel või kui eriti good luck peaks olema, siis ka uusi rentnikke, tänu kellele saaks ka meie siit jalga lasta. Kui ei, siis final date on 25 mai.
ja ausalt siis on ainult chill, ei mingit tööd enam, Aitab! (vähemalt sellel mandril).
Siku ja Kiisik läinud, otsustasime et teeme endale mõnusa õhtusöögi
jutustame tarrassil vähe ja läheme varakult magama, olgem ausad unevõlg on päris suureks kasvanud...sellest ei tulnud aga midagi välja, pole raske arvata,et
heade mõtete linnas kolm aastat elanud Merks tahtis välja minna ja Getter on ka alati käpp, nii et polnud probleemi, välja arvatud hommik, mis oli üks suur
probleem. Tööl oli lihtsalt kõige kiirem ja pikem päev üldse ja enesetunne oli kerelt öeldes halb. Õudukas!
Nii palju siis veel uudiseid siit poolt, et ühe päeva me ainult saimegi siin korteris kahekesi veeta. Nüüd on meil uus kaaslane, kelleks on Kutt
Uus- Meremaalt, eks siis vaatab kuidas see elu-olu hakkab siin välja nägema. Põnev!
Saturday, February 27, 2010
Friday, February 12, 2010
Vaikus
Kui ei toimu midagi põnevat, siis pole midagi kirjutada ka eksole. Natuke igav on va see, et me kuuleme mõnel ööl hiilivaid samme meie elutoas aga muidu on kõik okei, kui kedagi peaks huvitama:)
A ja kui kellelgi on ettepanekuid, kes võiks järgmisena meie korteri rentnikuks hakata siis oleme ühed suured kõrvad- aitäh!
Omalt poolt tervitaksin kõiki kes ära tundsid,
Tsutsufrei!
A ja kui kellelgi on ettepanekuid, kes võiks järgmisena meie korteri rentnikuks hakata siis oleme ühed suured kõrvad- aitäh!
Omalt poolt tervitaksin kõiki kes ära tundsid,
Tsutsufrei!
Friday, January 29, 2010
Vihmast viidud.
Vihmutab, vihmutab.....meil on nüüd totaalne vihma hooaeg siin ja üldse ei meeldi....!
Eelmine nädal pidasime Jaanika sünnipäeva (uus eesti tüdruk, kes hästi enam ei mäleta). Meie juures oli väike pidu kuna Jaanikal ja Harryl ei ole päris oma pleissi ning meie juures on niikuinii mõnusam:)
Lükkasime peo-tuutumütsid pähe ja olime lahedad. Laulsime ka, seekord tuli isegi välja, mitte nagu G sünnipäeval. Eriti palju sai süüa (sushit), ennast omas kodus külalisena tunda ja unosid mängida.
Oli tore!
Ühel õhtu poolikul käisime rannas veini joomas Kiisiku ja G-ga, pärast tuli Siku ka. Juhtus nii, et ma ei olnud väga midagi peale tööd söönud ja jäin ülemeeldivalt švipsi. Kella poole üheteistkümneks õhtul olid mäluaugud,
pubis keerutamised keerutatud ja mäest üles koju "roomatud". Me elame nimelt mäe peal, eriti raske on töölt koju tulla või siis peolt kui jalad enam kanda ei taha, mitte et ma mingi nõrgana tahaks välja paista, võib-olla lihtsalt olengi aga ei jõua noh.. Peale veini oli otse loomulikult hommikul väga halb olla. Kui praegu võib tunduda, et ma joon palju siis tegelikult ma ei joo, kirjutan edasi....
Pühapäeval tulime G-ga koju, ma tundin end juba hommikul halvasti, haigena või nii, no ja jäingi haigeks noh. Kraadiklaasi küll meie majapidamises ei leidu aga kui 30 kraadise kuumaga ikka väga-väga külm on ja sokid ja kampsuni peab selga panema siis on kindel värk, et totaalselt haige. Esmaspäeval lohistasin end siiski tööle. Pahandasin ja torisesin ja vingusin terve päev aga lõpuni olin.
Järgmised kolm päeva puhkasin ja ravisin end, ei mäletagi millal ma nii moodi oleksin haige olnud.
Teisipäeval oli siin Australia Day, ühe sõnaga möll. Nii ka minu kallitel korterikaaslastel, kes alustasid oma kräuga juba esmaspäeval, mina pidin seekord kahjuks sellest kõigest kõrvale jääma. Getter on meil siin kõige suurem peolõvi, teda ennem päikesetõusu tavaliselt oodata ei tasu:D. Tüübid ligi ja Baila! ( G saab nüüd pahaseks, et ma nii kirjutan, ma juba tean:D)
Kell 5-6 koju, kes hiljem kes varem ja kell 10 hommikul läks siinse rahvuspüha tähistamine täies hoos edasi kuni järgmise päevani. Mitte kõik vabad päevad ei näe meil sellised välja. täitsa ausalt.
Täna tegime jälle sushit, mis teha kui sellest kunagi isu täis ei saa. Hea on noh!
Täna on ka Efka sünnipäev, terve päev oli meeles ja valmistusin laulma ning kõige lõpuks läks ikkagi meelest ära. Väga piinlik!
Niisiis kallis Eee:
Palun vabandust, sünnipäeva luuletus on teel
Tahtsin soovida õnne, kuid meelest läks see
Laulusõnugi ei teadud ma veel
Tuleksin ise, kuid pikad on teed
Saadaksin lilled kui närbuvad need!
Sünnipäeva kallid Sulle:)
Palju õnne!
kirjutamiseni,
-M-
Eelmine nädal pidasime Jaanika sünnipäeva (uus eesti tüdruk, kes hästi enam ei mäleta). Meie juures oli väike pidu kuna Jaanikal ja Harryl ei ole päris oma pleissi ning meie juures on niikuinii mõnusam:)
Lükkasime peo-tuutumütsid pähe ja olime lahedad. Laulsime ka, seekord tuli isegi välja, mitte nagu G sünnipäeval. Eriti palju sai süüa (sushit), ennast omas kodus külalisena tunda ja unosid mängida.
Oli tore!
Ühel õhtu poolikul käisime rannas veini joomas Kiisiku ja G-ga, pärast tuli Siku ka. Juhtus nii, et ma ei olnud väga midagi peale tööd söönud ja jäin ülemeeldivalt švipsi. Kella poole üheteistkümneks õhtul olid mäluaugud,
pubis keerutamised keerutatud ja mäest üles koju "roomatud". Me elame nimelt mäe peal, eriti raske on töölt koju tulla või siis peolt kui jalad enam kanda ei taha, mitte et ma mingi nõrgana tahaks välja paista, võib-olla lihtsalt olengi aga ei jõua noh.. Peale veini oli otse loomulikult hommikul väga halb olla. Kui praegu võib tunduda, et ma joon palju siis tegelikult ma ei joo, kirjutan edasi....
Pühapäeval tulime G-ga koju, ma tundin end juba hommikul halvasti, haigena või nii, no ja jäingi haigeks noh. Kraadiklaasi küll meie majapidamises ei leidu aga kui 30 kraadise kuumaga ikka väga-väga külm on ja sokid ja kampsuni peab selga panema siis on kindel värk, et totaalselt haige. Esmaspäeval lohistasin end siiski tööle. Pahandasin ja torisesin ja vingusin terve päev aga lõpuni olin.
Järgmised kolm päeva puhkasin ja ravisin end, ei mäletagi millal ma nii moodi oleksin haige olnud.
Teisipäeval oli siin Australia Day, ühe sõnaga möll. Nii ka minu kallitel korterikaaslastel, kes alustasid oma kräuga juba esmaspäeval, mina pidin seekord kahjuks sellest kõigest kõrvale jääma. Getter on meil siin kõige suurem peolõvi, teda ennem päikesetõusu tavaliselt oodata ei tasu:D. Tüübid ligi ja Baila! ( G saab nüüd pahaseks, et ma nii kirjutan, ma juba tean:D)
Kell 5-6 koju, kes hiljem kes varem ja kell 10 hommikul läks siinse rahvuspüha tähistamine täies hoos edasi kuni järgmise päevani. Mitte kõik vabad päevad ei näe meil sellised välja. täitsa ausalt.
Täna tegime jälle sushit, mis teha kui sellest kunagi isu täis ei saa. Hea on noh!
Täna on ka Efka sünnipäev, terve päev oli meeles ja valmistusin laulma ning kõige lõpuks läks ikkagi meelest ära. Väga piinlik!
Niisiis kallis Eee:
Palun vabandust, sünnipäeva luuletus on teel
Tahtsin soovida õnne, kuid meelest läks see
Laulusõnugi ei teadud ma veel
Tuleksin ise, kuid pikad on teed
Saadaksin lilled kui närbuvad need!
Sünnipäeva kallid Sulle:)
Palju õnne!
kirjutamiseni,
-M-
Monday, January 18, 2010
Uups!
Kui kellegagi üldse midagi juhtub, siis olen see mina. Ei taha enam puruks kukutud põlvi ega jalga astutud klaasikilde.
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Thursday, January 14, 2010
License to chill!
Kes on laisk, ma küsin kes on laisk? Mina olen laisk! Enam ei saa Getteri blogi aadressi ka siia toksida, kuigi kiusatus on:) Nii siis võtan end kokku ja üritan meelde tuletada mis me teinud oleme.
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Saturday, January 2, 2010
2009/2010
uue aasta 1. päev
uue aasta 1. öö ( kes teab, see kirjutab: http://dziidzii.blogspot.com/ )
natuke ennem 2010ndat aastat
Saturday, December 26, 2009
Lillelapsed 25-ndal detsembril
Siis kui Siku töötas, magasid G ja Merks sügavat und. G magas peaaegu selle ajani mil Siku töölt juba tagasi tuli. Mina koristasin veits eelmise päeva läbu. Kõik enam vähem talutavalt elamiskõlblik jälle. Mõtlesime, et kuna eelmine päev olid meie jõulud niinimetatult natukene havaii stiilis, siis järgmine päev võiksime hipid olla. Kui me veel maal elasime siis me harrastasime igavusest natukene käsitööd teha ja heegeldasime G-ga endale peapaelad. Panime pähe ja läksime välja chillima. Linn oli ikka väga-väga vaikne, täiesti välja surnud. Jalutasime ühte teise linnaranda, mis hetkel on suletud, mingi ehituskeiss. Okei.....mõnus soe pikutada kuni hetkeni kui läks liiga palavaks, mõtlesime mis seal ikka noh, loodetavasti keegi ei tule ja saab alasti ujuma minna, polnud probleemi. Paadid seisid küll 100 m eemal ankrus, vahet pole, eriti mõnus oli. Looduslapsed ju ikkagi. Veits võtsime päikest ka.
Meil on siin üks mägi või no tegelikult on igalpool põhimõtteliselt mäed ümber. On üks tipp, kuhu ma olen alati tahtnud ronida aga pole olnud piisavalt energiat. Eile oli see päev, kus me võtsime end kokku. Mina oma pika kleidiga (kõige sobivam riietus). Üles tippu läheb korralik tee, tegime väikseid peatusi ja edasi. Poleks ise ka uskunud, et tippu ronime sest nii Kuum on ju pidevalt. Tehtud! Nüüd on vaja alla tagasi tulla. Mõtlesime, et võiks otsem saada kusagilt. Surfasime metsas ringi ja otsisime mingit teed kui kuulsime mingeid samme ja sahistamist võsas. Okou! Getter panustas kas karule või pantrile, mina kartsin kohalikku aborigeeni:D Eriti palju kartsin ausalt, sest ma teadsin, et oma sandaalide ja kleidiga ei suuda ma küll kellegi eest põgeneda:) Käisime mingi kolm korda edasi-tagasi ennem kui julgesime sealt kohast mööda kõndida. Nii me siis matkasime, julged eesti tüdrukud ikkagi ju. Koju jõudsime elusalt ja tervelt (sest ma kirjutan ju blogi praegu omas mõnusas kott-toolis).
Palju ilusaid pilte tegime ka;)
Olge mõnusad seal pool!
Meil on siin üks mägi või no tegelikult on igalpool põhimõtteliselt mäed ümber. On üks tipp, kuhu ma olen alati tahtnud ronida aga pole olnud piisavalt energiat. Eile oli see päev, kus me võtsime end kokku. Mina oma pika kleidiga (kõige sobivam riietus). Üles tippu läheb korralik tee, tegime väikseid peatusi ja edasi. Poleks ise ka uskunud, et tippu ronime sest nii Kuum on ju pidevalt. Tehtud! Nüüd on vaja alla tagasi tulla. Mõtlesime, et võiks otsem saada kusagilt. Surfasime metsas ringi ja otsisime mingit teed kui kuulsime mingeid samme ja sahistamist võsas. Okou! Getter panustas kas karule või pantrile, mina kartsin kohalikku aborigeeni:D Eriti palju kartsin ausalt, sest ma teadsin, et oma sandaalide ja kleidiga ei suuda ma küll kellegi eest põgeneda:) Käisime mingi kolm korda edasi-tagasi ennem kui julgesime sealt kohast mööda kõndida. Nii me siis matkasime, julged eesti tüdrukud ikkagi ju. Koju jõudsime elusalt ja tervelt (sest ma kirjutan ju blogi praegu omas mõnusas kott-toolis).
Palju ilusaid pilte tegime ka;)
Olge mõnusad seal pool!
Subscribe to:
Posts (Atom)