Pinge

Pahanduste tekitaja Merilin on tekitanud kodus sellised pinged, et napilt tahaks välja kolida. Võtan süü sajaprotsendiliselt omaks ja ütlen ausalt ära, kunagi poleks tohtinud oma korterikaaslasega rohkem kui korterikaaslase suhteid luua. Nii palju veel, et tundub nagu hakkaks G-ga varsti lahku kolima, kuna nii palju vist õnne ei ole, et saaks ühte kohta kolida ja selle eest võimalikult vähe maksta.Põhjus: oma tuba, oma luba! Ostan endale suure padja ja hakkan sellesse iga õhtu pisaraid valama, kui nii peaks minema.

2 võrdub 4

Isegi kui tööl käia, tunduvad osad nädalad lihtsalt ühe pika toreda nädalvahetusena. Üks neist oli just eelmisel nädalal. Kuna meil on siin mingit laadi juba traditsiooniks saanud sõpradega kordamööda õhtusööke korraldada, siis neljapäeval oli Jason nii lahke ja kutsus meid enda juurde ahjupraadi sööma. Sõpradest nii palju, et kõik, nii umbes 10, on pärit Uus-Meremaalt ning kahjuks või õnneks nende hulka ühtegi tüdrukut pole sattunud. Õhtusöögil polnud viga…täitsa hea ja mõnus olemine. Reedel käisime oma korterikaaslasega tema sõprade juures brasiillaste majapeol nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud Umbes paar tunnikest sai seal veedetud, edasi järgmisesse kohta jne. Korralik reedeõhtune häng, et saaks laupäeval tööle minnes ikka korralikult väsinud olla, samas see kõik on seda siiani väärt olnud. Laupäev oli linnas ülihea kontsert ja ennem seda cozy olemine Kaisu juures. Peale kontsertit tõmbas tantsukingad jalga ja keerutas vähe jalga. Pühapäeval jõudis vähe väsinud olemisega Merilin koju ja läks G-ga mõnusat lõunat sadamasse nautima, natukene küll külm väljas olemiseks aga mis teha, kodus on vähe nutine selliste ilmadega passida

Jõulud?!

Reede, kell on kuus natuke läbi. Sõõn ülimaitsvat salatit, mida Dagne Usas armastab teha, joon klaasikese punast veini, võibolla ka kaks kuna klaas on väike, kuulan ehk natuke liiga valjult muusikat. Üks väga hea unega korterikaaslane magab juba pikemat aega diivanil ja nii iga õhtu. Tunni paari pärast lähme selle sama magava tüübiga brasiillaste majapeole, teemaks must-valge, ütlen kohe ausalt ära, et mul pole riidekapis ei üht ega teist, see tähendab, et lasen üle. Ilmad on ülemõistuse külmad, napilt võib lumepilvi taevas kohata kui väga terava silmaga jälgida. Korter on valdavalt täis mustikamuhvini ja mandariini lõhna. Jõulud? peaaegu!

Laupäev

MUST LUIK JA PIRAAT (Sam'i sünnipäev)

Punapea

Kõik on uus Juunikuus

Selle vahepeal kui tööd netist otsid on kõigeks muuks ka aega, nii ma siis otsisin endale välja vabatahtliku juuksemodelli koha. Eelmise nädala kolmapäeval pidin 8.30ks Joico and Fudge’i hoones olema. Loomulikult jäin eelnevalt bussist maha ja kui lõpuks kohale jõudsin ei leidnud õiget maja üles, hoolimata, et see tänava kõige suurem hoone oli. Alla andes ja oma tagasisõidubussi oodates sain siiski kõne ja juhatati õigesse kohta. Eriti huvitav päev ol,i nalja ja uusi tutvusi jalaga segada, ainult et istuma pidi liiga palju. Nüüdsest olen punapea, suht palju lühemate juustega kui varem. Paar päeva hiljem sain uue kõne, samast kohast ja kutsuti esmaspäevaks(eilseks) tagasi väikest funki lisama, Käisin ära ja punastest juustest said veel punasemad. Juuksurite jutu järgi ei tohiks tee äärde liiga pikalt passima jääda kuna liiklus võib seiskuda. Sain kingituseks igasugust juuksenänni ja lubasin enam niipea tagasi mitte minna kuna niipea ei ole selle peaga küll midagi peale hakata. Õhtul saatsime meie juures Keijo külmale mäele tööle. Tegime sushit, või no tegelikult mina ja Rubens. Keijo tegi kooki (ülihead), Joel tuli veini ka kahe Uus Meremaa sõbraga.
Viimane nädal on mõnusalt päikeseline ja soe olnud, kuna täna on vaba ja Rubensil ka, kes on korterikaaslane muidu, siis äkki läheme väiksele matkale, kui ta ükskord otsustab üles ärgata.

Aga varsti on jaanipäev, nautige neid valgeid öid, meil on pool 6 kindlasti pime juba aga väikese grilli teeme ikka.

Musid paid

Läheb paremaks

Tegelikult teisiti ei saakski ju.
Võtab end nüüd kokku ja tuletab meelde mis siin vahepeal toimunud on.
Ikka pingutan aga kuidagi ei tule meelde midagi….
Ahjaa, kui me seal Eesti majas käisime kokkamas, siis saime otseloomulikult mõne eestlasega tuttavaks. Täpsemalt kahe Tomiga, kellest üks käis mul siin külas nüüdseks juba eelmine neljapäev (täna on pühapäev) käisime matkasime vähe Manly ümbruses ringi ja üldkokkuvõtte kujunes päris mõnusaks päevaks. Laupäeval käisime kõik suure õnnelikku korteriperena väljas pidutsemas. Minul oli lõbus. Esmaspäeval käisin ühel tööinterviul, mis oli siit omajagu kaugel. Tagasi sõites pidin busse vahetama ja otse loomulikult jäin maha ühest nendest. Okei, ootan siis seal oma 30min juba…klapid olid peas, kuulasin mussi. Näen silmanurgast, et keegi noormees tuleb ja räägib midagi. Võtsin siis klapid ära ja kuulasin mis tüübil öelda on. Vestlus nagu siin ikka kombeks on, algul küsid ära mis teed siin ja kust pärit oled ja siis ehk saad kutse välja või midagi, ainult, et see kord oli vastupidi. Suht lambika kohvile kutse sain paari lause vahetusest. Kuna aega oli vaja surnuks lüüa, siis sai kogu elulugu ja muud asjad ära räägitud. Kutt, kelle nimeks oli Cash, töötab pizza kohas ja oli oma uhke karbiga mul seal nina all, pakkus mullegi ja nii me seal siis jutustasime ja sõime bussiputkas imehead pizzat. Kohvile pole siinai jõudnud, võib-olla natuke minu süü tõttu….väldin:)
Kolmapäev oli järgmine töövestlus. Ennem seda sain Kiisikuga kokku, kes oli Gold Coastilt mõneks päevaks siia tulnud. Kell oli umbes 1 päeval kui tuli ettepanek klaas punast veini Sydney ooperimaja kaare all juua. Mõeldud tehtud….korda 2! Kiiresti jooksuga bussile, täiesti valele kusjuures…nii ma siis ekslesin ringi. Bussijuht juhatas ka valesse kohta aga lõppkokkuvõttes jõudsin kokkusaamisele, väikese hilinemisega küll. Nüüd tuleb oodata. Äkki saab normaalse töögraafiku endale. Hiljem tagasi kesklinna kus Kiisik juba ootas, et teha kohvi banaanileivaga ja hiljem lisaks klaas veini. Eriti tore oli näha ja vanu aegu meenutada:) Linnas oli too hetk Vivid Festival mis kujutab endast valgusshowd ooperimaja katusel ja muid kunstilisi väljapanekuid. Praamiga koju sest me oleme ju ikkagi nn maalapsed üle lahe. Kui mina koju jõudsin oli G meie korterikaaslase ja tema sõpradega linna läinud samale festivalile. Nii me siin siin elame, kahes vahetuses, kuigi suurem osa ajast oleme siiski sukk ja saabas. Mul oli üpris cozy õhtu kodus teise korterikaaslasega ja kuna ma talle vist üpris palju juba meeldin siis peab aeg-ajalt oma tuppa põgenema, Getter arvab, et ma ei peaks sealt üldse enam välja tulema. Neljapäev on tööpäev, koju jõudes oli G-l häid uudiseid, et ta sai tööle. Käisime tähistamas väljas ja tuli välja et neljap on siin brasiillaste peod. Sellest see siis tuli, valida oli kas vaatad maha või lakke, kellegagi silmsidet luua poleks olnud just kõige parem idee. Manly (tõlkes mehelik või midagi selle taolist) on oma nime hetkel vägagi teenitult saanud. Tüdrukuid on vähe ja natuke keeruline ja väsitav on väljas käia. Laupäeval jälle tööle. Töölt bussile kõndides sadas üpris kõvasti vihma kui üks mööduv meesterahvas mulle oma vihmavarju pakkus ja mind bussipeatusesse saatis. Lähikese ajaga sai kõik oma põhilised seiklused räägitud ning edasi hüppasin bussile. Kas pole mitte mõnus siin inimestega tuttavaks saada, mitte just kõige traditsioonilisemal viisil.
Täna on järjekordne kodus passimise päev. Vihma sajab, üks korterikaaslasest norskab mul külje all ja meie G-ga vaatame Tantsud Tähtedega.. Korteriga on vedanud, mitte just vaikuse poolest kuid kaaslased on üübermõnusad ja ma tegelikult tean, et nemad arvavad meie kohta sama:) Nina püsti, toas võib, väljas ei saaks, vihma sajab.

Olge sama muhedad nagu meie
Varsti jutustab siit poolt uudiseid jälle.