Heleroosa esmaspäev!

Täna oli kohe kõik nii mõnus….. Eile õhtul läbi ime jõudsin silmi lahti hoida kuni veerand 12-ni, ise ka ei uskunud. Tundub, et hakkab sisse elame sellesse aega vähe haaval. Hommikul oli eriti ilus ilm, tavaliselt on pilved ümberkaudsed mäed enda taha pooleldi matnud aga täna olid kõik selgesti näha, suitsevad ja mitte suitsevad, ise arutasime oma vahel, et ei tea kuidas see evakueerumine siin välja näeb, kas kõik toimib ikka õigel ajal. Samas ega tundub, et see üks suurem mägi ainult suitseb ja ei hakka veel tuld purskama.
Hispaania keele tund, nagu ikka hommikuti ja nagu ikka paneme me ainult segast seal. Kolme keelt korraga üheaegselt rääkida…suhteliselt segadust tekitav. Pärast kooli väiksed postkaardi šhopingud ning raha vahetus pangas, mis on ulmeline. Pärast tunnikest linnas koju riideid vahetama ja meie kõigi lemmiku chicken bussiga San Mateosse. Meie G-ga teeme ka heategevuse müügiks ehteid kohviubadest ja lihtsalt ubadest, kui aega üle jääb, mis on omamoodi relaxing tegevus. Täna andsime 9-11 aastastele arvuti tundi, üksi ilma kõrvalise abita. Tore tore….ma ei saa aru nendest ju ja nemad minust. See keelebarriäär (kindlasti valesti kirjutatud) teeb vähe närviliseks aga muidu on okei. Lastele tehti täna täikontrolli ja üllatus üllatus 30st lapsest polnud täiu 2-l. Positiivne! Nii kui seda kuulsime hakkas pea kohe meeletult sügelema, veendumaks ja lootes, et see on vaid psühholoogiline, tegime täikontrolli ka iseendale. Veel oleme puhtad, kuid kauaks, ei tea. Uus grupp vabatahtlike käis meid ka külastamas ja homme on meid seal juba rohkem.
Kell 6 olime tagasi Antiguas ja pidime jooksma meie esimesse salsa tundi. Esimene tund ja juba me jääme hiljaks. Hea esmamulje- alati! Salsa oli ülicool, õpetaja oli cool ja no olgem ausad ma olen ikka salsaks loodud :D! Ootan järgmist tundi juba! Kiita saime kaaa
Nädalavahetusel olime laisad ja laisklesime, ise ma olen arvamusel, et seda meile just vaja oligi. Laupäeval käisime arvatavasti lihtsalt linnas. Aii, kuidas ma sain unustada, meie esimene turupäev siin ja esimene ost. Purssisime oma imeliselt kõlavat keelt taaskord ja saime oma asjad aetud. Eile (meie pühapäev)käisime hommikul kõige suuremas kirikus jumalateenistusel. Aru ei saanud suurt midagi aga huvitav oli sellegi poolest. Missa lõpusirgel pidi oma lähedal inimestel kätt suruma ja midagi soovima, teadmata mida see tähendab, nii tegime ka meie. Eks ma kunagi uurin välja, mida ma siis soovisin. Hiljem hängisime niisama ringi ja sattusime mingile paraadile, mis oli imelik, samas ka huvitav. Mehed pärit nagu Ku Klux Klanist, tagumas elusuurt trummi ja tassimas seljas maja suurust Jeesuse mingit asja.







Mis ma oskan öelda, huvitav on see elu siin. Kell on saamas pool 11 õhtul ja mul on kõik kodused tööd tegemata. Nüüd hakkas kiire.
tsauplauh

Guatemalan soap opera

Guatemala Citysse ehk siis pealinna jõudes, oli segadus suur juba lennujaamas. PALUN PAAR SÕNA INGLISE KEELES! Oleks hea, mingid omad süsteemid ja aru midagi ei saa. Saime hakkama, muidugi saime!

Lennujaama ees ootas meid Carlos meie nime siltidega, ma olen alati tahtnud nii lennujaama ustest välja kõndida, et keegi ootab sildiga vastas. Autos ootasid meid kaustad igasuguse info ja paberitega…et oleme nõus narkootikume Euroopasse transportima, viskasime allkirjad alla ja andsime passid ära. Nüüd oleks õige aeg mu suurepärase huumorisoone peale naerda?

Antiguasse sõidab Citist ca 45 min. Teel olles sõitis meile kõrvale üks tuus maastur. Kas peaks muretsema? Tundub, et jah, sest meie draiver võttis hoo maha ja muutus ettevaatlikuks. Igaljuhul jõudsime tervelt oma uude kodulinna, mis on lihtsalt ime…line! Esimene peatus oli koolis, kus asuvad meie programmiga seonduvad isikud. Meile anti aega end pisut värskendada ja oma uut kodu näha.
Pere on hästi tore ja maja on kena ja (h)ubane. Ubane sõna otseses mõttes sest me sööme siin tihti ube. Tagasi kooli minnes saime aimu mis hakkab toimuma ja väikese linna ekskursiooni saime ka. Tagasi koju õhtusöögile ja kell 8 olime juba unede maal (eesti aja järgi kell 4 hommikul).

Natukene meie päevadest siin:
Hommikul ärkame natukene enne kella 7-t. Kell 7 on nimelt hommikusöök. See järel kooli. Meie kool on Maximo Nivel’i nimeline, kui kedagi huvitab, võib vaadata millega see tegeleb. Kell 8 algab hispaania keele tund ja kestab 10-ni. Praegu on meid ainult 3 klassis, meie G-ga ning Raj(dž). Nalja saab pidevalt ja mingit kui sellist kooli pinget ei ole. Peale kooli on väike vaba aeg kuni 12-ni, see järel on lõuna ja juba peabki bussi peale jooksma. Bussideks on vanad USA koolibussid (chicken buses). Buss viib mööda kitsaid kaljuteid üles mäkke, väikesesse külla mille nimi on San Mateo. Seal me siis tegelemegi lastega, kes on lihtsalt üliarmsad. Eile oli meil esimene päev. Arvutitund ja Inglise keel ning mingit laadi tööõpetus, kus me õpetasime neile kuidas kingipakke pakkida. Täna oli Inglise keel ja mingi toidutegemine. Lapsed suurte nugadega porgandeid ja kapsaid lõikudes..oleks tahtnud mujal olla. Tegelikult on väga raske siin olla kuna keele barjäär on lihtsalt tohutu suur. Nii väga tahaks nendega jutustada aga ei saa. Lapsed on vanuses 5- 13 (kõige vanem, mis ma olen kuulnud). Pärit üksikvanematega perest või siis üldse vanemateta. Suhteliselt sõnakuulelikud väikesed murjamid.
Nendest bussidest, millega ma iga päev pean 2 korda sõitma nii palju, et täna( neljapäeval) läheb San Mateosse ainult üks buss, mis oli puupüsti täis. Arvasin kohe et see meid küll sinna üles mäkke ei jõua vedada ja nii oligi. Suri kõige järsema tõusukurvi peal välja ning pidi siis vaba hooga tagurdama, et bussi käima saada. Mul käis elu silme eest läbi, ilma naljata…ma kartsin väga. Pealegi siin lastakse bussijuhte pidevalt maha, mis on ka üpris ekstreemne, kui seda nii saab nimetada.
Ahjaa, kella 5, poole kuueni oleme San Mateos ja see järel tagasi super disko bussiga, tümm on põhjas, mingi värvimuusika on ka ning laes ripuvad Disney’st tuntud tegelased. Koju saame umbes kell 6 ja kell 7 on õhtusöögi aeg. Kuna hilineda ei tohi (see oleks ülim solvang) siis nii me istumegi iga päev kõik koos laua taga….vaikuses. Väga ebamugav, ma polegi veel täpselt aru saanud mis värk on, meil on siin majas veel 3 vabatahtliku töötajat, kuid kõik on kuidagi väga vaiksed, nii vaiksed et midagi ei ole rääkida, minu jaoks veider.
Praegu kui seda blogi kirjutan on meil kell pool 9 õhtul ja ma lihtsalt ei jõua enam silmi lahti hoida. Kuidagi peab veel mingi tunnike venitama. Hipaania keeleks on vaja numbrid selgeks õppida. Milline pea neid meelde jätab, seda ma küll ei oska öelda.

TAHAN MAGADA TAHAN MAGADA!!!!!!!

Ema,isa, kui te seda loete ja minuga mingil põhjusel ühendust tahate võtta, siis ma jätan siiski oma eesti numbri siin olles avatuks ja kohalikku ei tee, tundub et ei ole nii suurt vajadust.

PS! meil on majas Wifi, kui moodne on antiikne Antigua? Väga!

Muide seebiooper on see koht selle tõttu, et naised lippavad oma kirjude seelikutega tänavatel ringi, pea peale asetatud tohutud korvid ja pakid ning tissi otsas laps rippumas. Mehed on nagu ikka Miguelid ja Josed.

Buenas noches mis amigos.

Aga kui meeldib reisida?

…..Siis tuleb jälle asjad pakkida ja minna!

Piletid ostsime vist ainult umbes nädal, kaks ennem ära sõitu ja kiiruga, sellest tulenevalt juhtus nii, et Helsinkisse pidi Getter lendama umbes 4 tundi varem kui mina, mis seal ikka siis. Lennuk oli ime väike, nagu liinibuss. Vahekäik ja kahel pool 2 istet, rõhutaks ära, et lennuk oli propelleritega, värises ja kolises aga kohale viis, mis on siiski peamine. Helsinkis ööbisime G tädi juures, sõime head ja paremat ning veini ka peale ja siis tuttu. Hommikul rändasime siis lennujaama tagasi ja New Yorki. Lennukis sai neljakäigulise lõuna ja veini, mida kiirem olid, seda rohkem sai, meie seda süsteemi ei teadnud, küll aga proovime end tagasi tulles parandada. Pidasime plaani, et viimased lennu tunnid võiks magada, et järgnev öö vastu pidada, sest muidu tuleks unetuid tunde kokku ükskõik kui mitu, lõppkokkuvõttes me muidugi ei maganudki. Ees istmel istus mul üks eesti mees kellele meeldis kangesti jutustada no ja ega ma ise ka just kõige vaiksem tüdruk ei ole, et siis oligi nii, et ei maganud.

New Yorki jõudes olid J ja Dagne meil vastas. ÜLITORE!!!!!!! Thanks neile, et viitsisid vastu tulla 5 sõidutunni kauguselt, mis pole tegelikult üldse väike maa. MUAHH!!!!

Edasi sõitsime ühte New Yorki äärelinna, nimeks Yorkers…vist? Seal oli Jaanal kõik korraldatud, popp hotell ja jutud. Kuna me jõudsime Halloweeni õhtuks Ussa siis niisama ikka ei vahi ja läksime linna peole karvaste ja sulelistega. Kvaliteet aeg sõpradega. Järgmine päev hommikusöök, väike värskendav tunnine uinak vahele ja siis asjad kokku ning minekut. Väike linna tiir ning lennujaama. Paari tunni lennu kaugusel olime Atlantas, minu elu kõige suuremas ja uhkemas lennujaamas, kohe kindlasti! Öö tuli meeldivalt veeta lennujaama külmas hallis. Ajavahega mitte just kõige sina-sõbramad olles, saime aru, et lend Guatemalasse kestab paar tundi maksimaalselt, tuli aga välja et hoopis peaaegu 4, nüüd ei saanud enam midagi aru aga vahet ei olegi tegelikult.

Siit me tuleme Guatemala!

….järgneb

Mis kell on?

Tahaks hullult kirjutada juba meie seiklustest aga väsimus on nii suur ja värin on sees, saa siis aru kas see tuleb külmast , magamatusest või vaprusest, reaalne oleks, et kõigist kolmest. Hetkel oleme Atlanta lennujaamas, mis on kindlasti minu elu suurim, laiem ja kõrgem. Istume massaažitoolides ja ootame millal saaks check-in’i teha. Eeldatavasti juhtub see lähima tunni sees. Kell on vist umbes südaöö, kahjuks kindlalt ei saa midagi väita, sest segadus on rohkem kui suur, kõik mis seostub kellaaegade ja nädalapäevadega. Seda tean, et Eestis on kell 6 hommikul ja minu öö-päev on totaalselt segamini. Otsin kusagil nurgas endale magamiskoha ja kui pea selgem annan teada ja kirjutan kuidas läinud on.
-M-

Coming soon...

Welcome to my Bali!

Meeldib, meeldib, meeldib
kolm nädalat oldud, 2 veel. Kolm nädalat on teinud meist peaaegu et kolhalikud, vähemalt ise tahaks nii mõelda.
Ükskõik kui palju uusi tuttavaid ( m illegi pärast meisse ära armunud tuttavad:P).hehee:D
Hotelli elu, süüa ei tee, pliiti, potte, panne pole ammu näinud. Esimese rahavahetusega saime mitmekordseteks miljonärideks kohe ja esimese surfitunniga sain invaliidiks, esimese nädala jooksul jäin haigeks, millest pole siiani terveks
saanud aga muidu on kõik ilus ja lilleline. Kohalike ja mitte kohalike poistega oleme mõõda saart rolleritel ringi kimanud,algul siia tulles oli plaan ise roller rentida aga nähes seda hullupöörast liiklust siin on hakanud see plaan kaduma.
uusi sihtkohta ja plaane siin päikese saarel veel jätkub ja kui ma mingit segast siia kirjutan ja laused imelikult kõlavad, siis palun vabandust ma pole viimasel ajal palju magada saanud. Täna võtsin rannas massaaži ja nautisin mittemidagi tegemist.
Kell pole veel 9-gi aga silmad enam lahti ei püsi, homme hommikul tahaks vara tõusta ja randa jooksma minna.
Võib-olla kui nii laisk ei ole siis kirjutan siia veel midagi, ennem kui koju tulen, kui ei siis näeb Eestis.
musid kallid!!!!

Kes teab, kust alustada?

Viimati kui Kirjutasin, olin vist veel Perthis, või siis hoopis Manjimupus. Jep, kindel Manjimup või siiski Perth!?
Nagu juba teada, siis võtsime ette hääletamistripi. Natuke Väriseva jalaga astusime rongile ja sõitsime Perthi äärelinna, et alustada oma 5000 km-se seiklusega. Tegelikult jalg ei värisenud, ainult natukene ärev oli, sest tegu on ju ikkagi meie viimase kuuga Austraalia maal.
Põhimõtteliselt oma esimese hääletamise päeval sai kohe nii palju valesti sõidetud, et tagant järele ajab siiani naerma, nimelt võttis meid üks vanaonu peale ja viis meid kohta, kus tema arvates oleks superhea hääletada edasi. Teel sinna pidime ka tema ookenai ääres asuvat tulevast maalappi minema vaatama. Okei tehtud, mis siis nüüd? tundub, et "heast" hääletamispaigast on asi ikka väga kaugel. Tuulepead nagu me oleme G-ga, kaarti me ei vaadanud, Onu lubas siis meile bussipiletid osta, et me edasi hääletama ei peaks ja kui lõpuks talle raidusime, et seda siiski vaja ei ole ja saame ise hakkama siis viis meid "maanteele", mis jäi meie päris maanteest umbes 100 km kaugusele. Otasime siis onuga koos, kuni üks auto peatus. Noor kutt oli sees ja onu luges talle sellised sõnad peale, et oioi. Tüüp oli arvatavasti väga ehmunud.
Kell muudkui tiksus kuni lõpuks avastasime end väga ilusast kohast, nimega Lancelin, kus olime kõvasti oma esimese päeva sihtkohaga mõõda pannud. Uuesti hääletama! Koolibuss võttis peale ja saime lõpuks ometigi enda suurele maanteele.
Edasi oli ikka väga lihtne, tore mees võttis peale ja sai jälle 400-500 km edasi sõidetud. Esimene päev: lõpp hea, kõik hea- Geralton- tehtud!
Järgmise päeva sihtkoht oli Turistimagnet Shark Bay. Peale võtsid 3 kutti, kahe autoga, nii et G kott läks ühte autosse ja meie hoopis teise. Ägedad ja sõbralikud kutid olid, kes vahelduva eduga tegid kanepi peatusi, mis seal ikka, Võtke oma aeg,
peaaesi et meie kohale jõuaksime. Naljakas oli see, et kuna meil olid mõlemal pipragaasid aga mitte kunagi meie läheduses, ütlen ausalt, ma lihtsalt unustasin selle ära. Mitte miski ei pannud kordagi muretsema, et nüüd vist võiks vaja minna.
300 Km pärast pandi meid bensuka juures maha ja edasi pidime ise vaatama, kuidas saame. Kõige pikem ootamine üldse, 2 h kulus aega. Taaskord peatasid 2 poissi oma Van-i. Kitsas oli ja väike buss ei tahtnud kuidagi edasi liikuda meie suurde
seljakoti kiloda all.Kohale me siiski saime, mitte just oma sihtkohta, vaid ühte teise väike linna, Denhami. Mis siis ikka.
Homme proovime uuesti. Proovisime ja kohal olimegi. Igavuste tipp! delfiinid, ilus ookean ja palju vanureid. Tuttavaks saime seekord USA kutiga, kes öö läbi meie toas oksendas. Lahe! Sellest olenemata, viskas ta meid hommikul tagasi Denhami,
kus on kergem hääletamist alustada. Meie, kui kiired tüdrukud, jõudsime oma sihtkohtadesse palju varem kui need inimesed,kes meid peale ei saanud võtta millegi tõttu ja hiljem imestasid kuidas me juba enne neid kohale jõudsime.
Järgmine sihtkoht Coral Bay, mis tõotas olla veidike huvitavam, kui Shark Bay. 600 km Robi nimelise mehega ja tema koera Oscariga.
Väikesed vaatamisväärsused vahepeal ja kohal me olimegi jällegi. Rob, kellel eelmine päev oli sünnipeöv olnud, pidi ju kuidagi pead parandama, Nii siis G segaski talle taga istmel kokteile. Polnud hullu midagi, sest Austraalias on 0,5 promilli
rooli taga lubatud. Terved ja õnnelikult kohal. Ma isegi enam ei mäleta kui kaua me Coral Bays viibisime, võiks arvata, et paar ööd. Uued tuttavad jällegi. 3 kutti, kellega me tuba jagasime, ühele neist meeldis unes rääkida ja kõndida. Kõndimise
jättis ta õnneks tookord vahele aga jutustas küll üpris palju, isegi läbi troppide oli kuulda. Kui jääb mulje, et me ainult meessoost inimestega tuttavaks saime, siis põhimõtteliselt nii oligi. Järgmine hommik jällegi poiste auto peale, et suurele maanteeele jõuda kuna enamasti jõid need turistimagnetid kõik veidike eemale.
Kuumust on juba päris mitu ja kärbse parv tiirutab häirivalt pea ümber. Asukoht: täiesti kolgas ja küüdi saamise võimalus suhteliselt väike.Sihtkoht: Exmouth. 45 minutit meie jaoks ja autos me jälle istumegi, Seekord tehti ekstra meie joaks 30 km pikem sõit, et meid ilusti ikka hosteli ette sõidutada. Ilus ja lihtne elu!
Bookisime endale siis 2 ööks toa ja plaanisime järgmine päev vaalu vaatama minna. Sinnani me aga kahjuks ei jõudnudki.
Nagu ikka tuleb vooluga kaasa minna, Vooluks oli seekord kunstnik Peter, kes arvas, et me võiks temaga mõni aeg reisida ja ehk meid isegi oma aktimaali modelliks palgata. Väga ahvatlev pakkumine:) aga võib olla siiski teine kord. Nii me
siis järgmine vara hommik Peter'i autosse istusimegi. Ees ootasid rahvuspargid, ajalooline linn Cossack, Karratha, kunstinäitus koos Peteri töödega ja aborigeenidega üritused ja esitlused. Eriti palju targemaks saime. Jällegi!
3 päeva hiljem viskas Peter meid järgmisesse linna Port Hedlandi kus tuli suund võtta Broomi poole. 606 km täpsemalt.
Hääletama seekord ei pidanud. Tore Scott tuli ja küsis ise meilt, ennem kui me polnud veel teele jõudnudki, kas me Broomi tahame minna? Jah tahame! Sellega siis jällegi korras!

Ahjaa, nüüd siis Broome!!!! ma võikski sellest kohast rääkima jääda ja et kui palju mulle seal meeldis aga selleks olen ma liiga laisk. Esimsesel päeval saime kohe oma hostelis tuttavaks eestlase Hardiga, Oliveriga UK-st ja .....prantslasega.
Tore õhtu uute sõpradega. Järgmine päev läksime Broomi avastama ja ookeani äärde, Kuna maailm on imepisike ja järjest väiksemaks jääb, siis kohtusin ma oma ühe ammuse tuttavaga keda ma esialgu kohe ära ei tundnud,10 aastat teeb imesid.
Järgmmiseks päevaks oli meid juba kutsutud eestlaste ranna peole, Kokku 15 eestlast ja ilmselgelt vähemuses austraallastega.
Pidu oli juba täies hoos kui meie seltskonnaga ühines mu klassivend,keda ma praktiliselt peale kooli lõpetamist polnud näinudki. Magasime kõik koos sõbarlikult rannas. Järgmine hommik pidime Jaanika ja Harry juurde kolima, Tuttavad
eestlased Airlie Beachi aegadest. Pakkisime end siis jälle kokku ja minek. Nii meie Broome mõõdus, Rannas sai veel magatud ning Broome ümbrust avastatud. Nädal läks sekundiga ja oligi vaja jälel edasi sõita. Saime ime odavast kohast endale džiibi
koos kõigi reisiks vajaliku varustusega. Oma tutikad arvutid saabusid meile ka Broome, nii popid olemegi!ja võis sõiduga alata,sest 2000 km oli vaja veel minna.
Sõitsime Getteriga kordamõõda, pean ära mainima, et ei olnud automaat käigukastiga auto ja aeg ajalt sai nende suunatulede ning käigu vahetustega ikka nalja. Neli päeva oli aega, et darwinisse jõuda, meie sõitsime rahulikult 3 päevaga. 3 päeva
Darwinis ja Rahvuspargis koskede all ujumist ning hüvasti.... Austraalia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

KURB KURB KURB!!!!
(aga me tuleme ju tagasi)