Dsiiiiiisus !

Mõni päev lihtsalt ei ole reisimiseks, eile oli kohe kindlasti üks nendest!
Okei, Tallinnas olles oli veel kõik hea, natuke nukker tunne südames, et nüüd ju ei teagi päris täpselt millal tagasi ja nii edasi. Väsimus oli nii suur, et mina nokkisin nii Tallinnasse sõites autos kui ka sadamas. Lõpuks laeval olles, ei pidanud enam vastu, viskasime end kuhugile trepi alla pikali ja magasime põhimõtteliselt kogu reisi. Helsinkis jäime oma ainukesest bussist maha, millega pidime Vantaasse (lennujaama) sõitma. Mõtlesime, et kõnnime siis kesklinna ja püüame sealt bussi, eksisime ära! Ah no vahet ei ole, onju, saime ikkagi lennujaama. Selgus, et meie lend hilineb 30 minutit. Check-in’i tädi ütles lohutuseks, et ei ole hullu, kuna meil on Islandil ainult tund aega teisele lennule jõuda, nüüdseks juba ainult 30 minutit, siis ei ole hullu kui me ei jõua. Saame järgmine päev ehk uue lennuga. Suurepärane! Läks veits paremini ja jõudsime siiski 40 minutit ennem järgmist lendu Reykjaviki, piisavalt aega……Et Merilin Saul saaks turvakontrolli minna. Pisteline kontroll! Tädi ütles, et ära muretse. Lennuk ootab sind ära! Okay, tehke see kontroll kiirelt ära. Ma olen väsinud ja tahan siit ära. Tehtud ning lennu peal suunaga Bostonisse.
Boston. Onu:“ Palun näidake oma tagasisõidupiletit?“ eem, mul ei ole, kas peaks!?
Sweet, teile tuleb eskort, oodake ära. Mul oli, et wtf?
Lõppude lõpuks istusin peaaegu 3 tundi koos tšurkade ja umbkeelsetega kusagil ruumis ja ootasin enda nime, et saaks küsida, mis keiss siis on, keegi midagi teada ju ei anna. Sain siis lõpuks ühe leti juurde, kõige kurjema tädiga vestlema. Miljon küsimust ja lõpuks lause, et kui mul on ainult ühe otsa pilet, siis mul on valida, kas ma lahkun kohe järgmise lennuga tagasi sinna kust ma tulin, või ostan tagasi pileti Helsinkisse. Täiesti ajuvaba. Raha nii palju arvel ei ole, kui tore. Kui isa raha kannaks, siis seda nii kiirelt kätte ei saaks. Põhimõtteliselt nägin end juba tagasi sõidu lennukil silmi peast nutmas ja tagasi eestisse sõites. Miljontriljon mõtet oli peas. Lõppkokkuvõttes laenasin Jaanalt ja Dagnelt sularaha ja nüüd on mul tagasisõidupilet 8ndaks veebruariks tagasi koju. Üritan selle piletiga midagi ette võtta ja täna kirjutame Islandair’i kaebekirja, sest tegelikult see on nende viga, kuna keegi ei küsinud, et miks mul ainult ühe otsa pilet on, peab Usa-st välja ka olema. Mul on sajaga kopp ees, kõigest sellest jamast. Vahel on ikka hea oma Eesti kodus olla.
Kirjutan edasi, loodetavasti ainult positiivsest kui mul tuju väheke parem on?!