Vihmutab, vihmutab.....meil on nüüd totaalne vihma hooaeg siin ja üldse ei meeldi....!
Eelmine nädal pidasime Jaanika sünnipäeva (uus eesti tüdruk, kes hästi enam ei mäleta). Meie juures oli väike pidu kuna Jaanikal ja Harryl ei ole päris oma pleissi ning meie juures on niikuinii mõnusam:)
Lükkasime peo-tuutumütsid pähe ja olime lahedad. Laulsime ka, seekord tuli isegi välja, mitte nagu G sünnipäeval. Eriti palju sai süüa (sushit), ennast omas kodus külalisena tunda ja unosid mängida.
Oli tore!
Ühel õhtu poolikul käisime rannas veini joomas Kiisiku ja G-ga, pärast tuli Siku ka. Juhtus nii, et ma ei olnud väga midagi peale tööd söönud ja jäin ülemeeldivalt švipsi. Kella poole üheteistkümneks õhtul olid mäluaugud,
pubis keerutamised keerutatud ja mäest üles koju "roomatud". Me elame nimelt mäe peal, eriti raske on töölt koju tulla või siis peolt kui jalad enam kanda ei taha, mitte et ma mingi nõrgana tahaks välja paista, võib-olla lihtsalt olengi aga ei jõua noh.. Peale veini oli otse loomulikult hommikul väga halb olla. Kui praegu võib tunduda, et ma joon palju siis tegelikult ma ei joo, kirjutan edasi....
Pühapäeval tulime G-ga koju, ma tundin end juba hommikul halvasti, haigena või nii, no ja jäingi haigeks noh. Kraadiklaasi küll meie majapidamises ei leidu aga kui 30 kraadise kuumaga ikka väga-väga külm on ja sokid ja kampsuni peab selga panema siis on kindel värk, et totaalselt haige. Esmaspäeval lohistasin end siiski tööle. Pahandasin ja torisesin ja vingusin terve päev aga lõpuni olin.
Järgmised kolm päeva puhkasin ja ravisin end, ei mäletagi millal ma nii moodi oleksin haige olnud.
Teisipäeval oli siin Australia Day, ühe sõnaga möll. Nii ka minu kallitel korterikaaslastel, kes alustasid oma kräuga juba esmaspäeval, mina pidin seekord kahjuks sellest kõigest kõrvale jääma. Getter on meil siin kõige suurem peolõvi, teda ennem päikesetõusu tavaliselt oodata ei tasu:D. Tüübid ligi ja Baila! ( G saab nüüd pahaseks, et ma nii kirjutan, ma juba tean:D)
Kell 5-6 koju, kes hiljem kes varem ja kell 10 hommikul läks siinse rahvuspüha tähistamine täies hoos edasi kuni järgmise päevani. Mitte kõik vabad päevad ei näe meil sellised välja. täitsa ausalt.
Täna tegime jälle sushit, mis teha kui sellest kunagi isu täis ei saa. Hea on noh!
Täna on ka Efka sünnipäev, terve päev oli meeles ja valmistusin laulma ning kõige lõpuks läks ikkagi meelest ära. Väga piinlik!
Niisiis kallis Eee:
Palun vabandust, sünnipäeva luuletus on teel
Tahtsin soovida õnne, kuid meelest läks see
Laulusõnugi ei teadud ma veel
Tuleksin ise, kuid pikad on teed
Saadaksin lilled kui närbuvad need!
Sünnipäeva kallid Sulle:)
Palju õnne!
kirjutamiseni,
-M-
Friday, January 29, 2010
Monday, January 18, 2010
Uups!
Kui kellegagi üldse midagi juhtub, siis olen see mina. Ei taha enam puruks kukutud põlvi ega jalga astutud klaasikilde.
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Karmavõlg? Keegi ei tea!
Thursday, January 14, 2010
License to chill!
Kes on laisk, ma küsin kes on laisk? Mina olen laisk! Enam ei saa Getteri blogi aadressi ka siia toksida, kuigi kiusatus on:) Nii siis võtan end kokku ja üritan meelde tuletada mis me teinud oleme.
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Eelmine teisipäev, kui G ja Siku väljas käisid ja mina kodukana olin, sai G ühtede kuttidega tuttavaks, kellele meeldis Airlie Beach nii väga, et nad otsustasid siia veidike kauemaks jääda.Niisiis kutsusid Kutid, kelle nime enam väga ei mäleta, Adam ja keegi.... Getterit järgmine päev välja ja minul ei lastud enam kana olla ning ma pidin kaasa minema. Lõppkokkuvõttes oli väga lõbus ja korraks väljas käimisest sai natukene kauem väljas olemine. Neljapäevaks (eelmiseks) ostsime endale väikse purjetamistripi ja kolmapäevaks snorgeldamise tripi. Okei!
Neljapäeva hommikul pidime enne seitset tõusma juba. Eelmise õhtu tagajärjel ei olnud mul absoluutselt hea enesetunne. Lasin oma kolm banaani kõhtu ja hakkas vähe parem. Purjetasime 2.5 tundi saarele. väga mõnus. Saarel sai niisama ringi jalutada ja lebotada, mida me ka muidugi tegime, lebokunnid nagu me oleme. Meie, kui hästi ette mõtlevad ja organiseeritud tüdrukud ostsime 2liitrise veini ka kaasa muidugi ja veinipokaalid, täiskomplekt! Kuskil 3 tunni ringis sai vist saarel olla ja siis purjetasime tuules ja ookeanikohinas tagasi kodu poole. Kodus-väsinud ja päikesest ära põlenud. (kogu mu nägu ja selg koorus maha)
Reedel kohtus Madis juhuslikult veel kahe eestlasega, nii et pokkeri lõpus küsis Madis Harrylt, et kust ta pärit on- Eestist...noniii veel eestlasi. Kuna aga Madis ja Helise laupäeval juba mööda idakallast alla poole minema sõidavad, siis saatsime nad korralikult reede õhtul ära. Saime endale uued "madiseJAhelise" asemele Harry ja Jaanika. Toredad eestlased, kes on Austraalias ringi rännanud juba poolteist aastat.
Nädala vahetus möödus vaikselt, nii ma vähemalt arvan sest täpselt enam ei mäleta. Pühapäeva õhtul küpsetasin G-le sünnipäevaks kräsupea kooki, et hommikul saaks oma mitte ilusa lauluhäälega ja säravata küünalde saatel talle palju õnne soovida. No kas läks kõik nii nagu peab? ei länud! Esiteks läksid meil Sikuga laulusõnad meelest ära ja teiseks on meil tiivik laes,mille me unustasime kinni panna ja see hoopis ise pooled G küünlad ära kustutas. Samas ega mõte ongi ju ainult oluline, eksole.
Õhtul pidasime Getteri sünnipäeva. Pooled inimesed olid kutsutud ja teine pool moodustas poole suurema seltskonna, mis polnud üldse paha. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Peole ja koju tagasi. Getter oli end nii tähistaeva huviliseks joonud, et mõtles kott-tooliga muru peale minna ja neid mingi hetk vaadelda. Päris vaatas, jäi magama ja ärkas mitte üksi, Taivo oli end talle kõrvale rullinud. Mina nägin seda kõike aknast ja ükskõikkuinaljakas oli:)
Teisipäev oli Harry sünnipäev. Selle veetsime rannas grillides, vesipiipu tõmmates ja niisama jutustades. Õhtul vaatasime lihtsalt nii head filmi, et nüüd on see mu lemmik vist "August Rush" Soovitan soojalt.
Kolmapäeval pidime jälle vara, väga vara tõusma, ennem kuut juba. Võtsime suuna Great Barrier Reefi poole (maailma suurim korallriif). Ennem laevale astumist hoiatati, et täna on suur tuul ja soovitati merehaiguse tablett sisse võtta ennem kui hilja. Olime vist tunnike sõitnud, kui äkki hakkas mingi oksekoti ralli laeval ringi käima, mul oli isegi natukene naljakas, päris õel. Võib arvata, et kolmveerand laeva pardal olijatest käis oma kotiga ringi.
Riifile lähenedes jäi ookean vaiksemaks ja näost rohelised said jälle roosaks.
Snorgeldamis varustus oli huumor kuubis, just need kaitseülikonnad, ei oskagi öelda, kas me nägime rohkem teletupsude või tulnukate moodi välja (varsti üritan pilte ka üles panna, saate naerda!). Snorgeldada oli ikka maru hea, välja arvatud see, et soolane vesi käis ükskõik kui mitu korda ninast sisse ja suust välja. Peab siiski ära mainima, et maailma suurim korallriif jäi vähe alla punasele merele. Mingi veealuse asjaga käisime ka sõitmas, nägi veelkord ookeani põhja ja värvilisi kalu, topelt ei kärise. Ahjaa, ja see ka, et meie G-ga pidime ikka liumäe ka ära proovima, seisime siis seal järjekorras, laste ja täiskasvanud meestega. Kuhu küll kõik naised jäid? Instruktor ütles G-le, et hoia oma ujukate ülemisest osast kõvasti kinni, muidu nendel meestel seal vees on maru hea meel kui need ülepea ära kaoks:D. No ma ei tea, lõbus oli.
Tagasi sõites oli tuul veelgi rohkem tõusnud ja tunne oli nagu karussellil olles. Kottide paraad jätkus. Getteril hakkas ka halb ja siis ma pidin talle ka selle koti hankima, mis oli tõsine katsumus,täiesti võimatu oli kõndida. Nii halb tal siiski ei hakanud, et kotti vaja oleks olnud.
Koju ja õhtune filmiralli jälle käima. Filmiks oli seekord tõsielu põhjal tehtud Austraalias kadunuks jäänud bäkkbäkkeritest...Kes tahavad üksi reisida? Jah, endiselt Merilin ja Getter!
Hommikul tööle.... mõnus nädal oli ja veel mõnusamad tulemas:)
Tahaks hästi suured tähhid öelda, neile kallitele sõpradele kelle kaardid tihedalt nüüd meie aknalauda kaunistavad ja neile piparkookidele, mis E valmistas... SUPER!
Kallistan ja igatsen
Musidpaid!
MERKS
Saturday, January 2, 2010
2009/2010
uue aasta 1. päev
uue aasta 1. öö ( kes teab, see kirjutab: http://dziidzii.blogspot.com/ )
natuke ennem 2010ndat aastat
Subscribe to:
Posts (Atom)