Niih...

Sõitsime Londonisse. Mina nokkisin täiega, või võib öelda, et isegi magasin, teistest ei tea ma midagi. Jõudsime järjekordselt Stanstededi lennujaama, kus me nagu alles Sikuga viibisime. Meil oli 3,5 h aega, et end veits refreshida, check-in teha ja juba me jalutasimegi Kuala-Lumpuri lennukile. Nii palju sellest, et mul ei loe millegi pärast passi mingit ribakoodi ja ma pean nende passikontrolli onudega vaidlema ja seletama nüüd siis igalpool, õnneks on siiani kõik hästi läinud ja mu väga kena olemine aitab
A ja seda ka, et metsik nohu on kallal, ajan selle Kiisiku süüks, õnneks ei mõju mulle see õhus olles nii valusalt kui talle endale. Kahju natukene!
Et, siis….lennukile… 12,5 h kestis vist lend Malaysiani kokku, sellest 10 h magasime me kohe kindlasti maha, mis oli eriti positiivne. Mind muide jäeti maha üksi ühe onu kõrvale istuma, sest mu kallid reisikaaslased hülgasid mu parema istekoha nimel. Onu küsis kohe, et mis värk on?
Pikemalt seletamata, ütlen et jõudsime elusalt ja tervelt jällegi kohale ja lõpuks hakkab tunduma ka, et unevõlg on lõplikult likvideeritud(Y)
Lennukilt maha astudes tundus nagu oleks otse aurusauna tulnud, kell oli 10 õhtul ja 27 kraadine soojus tundus millegi pärast 47-sena.
Jälle üks ribakoodijama lahendatud, sebisime takso. Kiisik tahtis kohe rooli ronida, endal pole lubegi, aru mai saa:D ( no okei, tegelt on siin tagurpidi liiklus, nii et anname andeks). sõitsime oma hostelisse, muide transport on ikka maru odav siin.
Hostelis…kõik bueno!
Väike china down`i chill koos roti suuruste tarakanidega ja magama ära…Zzzzzzz

Und!!!