Viimati kui Kirjutasin, olin vist veel Perthis, või siis hoopis Manjimupus. Jep, kindel Manjimup või siiski Perth!?
Nagu juba teada, siis võtsime ette hääletamistripi. Natuke Väriseva jalaga astusime rongile ja sõitsime Perthi äärelinna, et alustada oma 5000 km-se seiklusega. Tegelikult jalg ei värisenud, ainult natukene ärev oli, sest tegu on ju ikkagi meie viimase kuuga Austraalia maal.
Põhimõtteliselt oma esimese hääletamise päeval sai kohe nii palju valesti sõidetud, et tagant järele ajab siiani naerma, nimelt võttis meid üks vanaonu peale ja viis meid kohta, kus tema arvates oleks superhea hääletada edasi. Teel sinna pidime ka tema ookenai ääres asuvat tulevast maalappi minema vaatama. Okei tehtud, mis siis nüüd? tundub, et "heast" hääletamispaigast on asi ikka väga kaugel. Tuulepead nagu me oleme G-ga, kaarti me ei vaadanud, Onu lubas siis meile bussipiletid osta, et me edasi hääletama ei peaks ja kui lõpuks talle raidusime, et seda siiski vaja ei ole ja saame ise hakkama siis viis meid "maanteele", mis jäi meie päris maanteest umbes 100 km kaugusele. Otasime siis onuga koos, kuni üks auto peatus. Noor kutt oli sees ja onu luges talle sellised sõnad peale, et oioi. Tüüp oli arvatavasti väga ehmunud.
Kell muudkui tiksus kuni lõpuks avastasime end väga ilusast kohast, nimega Lancelin, kus olime kõvasti oma esimese päeva sihtkohaga mõõda pannud. Uuesti hääletama! Koolibuss võttis peale ja saime lõpuks ometigi enda suurele maanteele.
Edasi oli ikka väga lihtne, tore mees võttis peale ja sai jälle 400-500 km edasi sõidetud. Esimene päev: lõpp hea, kõik hea- Geralton- tehtud!
Järgmise päeva sihtkoht oli Turistimagnet Shark Bay. Peale võtsid 3 kutti, kahe autoga, nii et G kott läks ühte autosse ja meie hoopis teise. Ägedad ja sõbralikud kutid olid, kes vahelduva eduga tegid kanepi peatusi, mis seal ikka, Võtke oma aeg,
peaaesi et meie kohale jõuaksime. Naljakas oli see, et kuna meil olid mõlemal pipragaasid aga mitte kunagi meie läheduses, ütlen ausalt, ma lihtsalt unustasin selle ära. Mitte miski ei pannud kordagi muretsema, et nüüd vist võiks vaja minna.
300 Km pärast pandi meid bensuka juures maha ja edasi pidime ise vaatama, kuidas saame. Kõige pikem ootamine üldse, 2 h kulus aega. Taaskord peatasid 2 poissi oma Van-i. Kitsas oli ja väike buss ei tahtnud kuidagi edasi liikuda meie suurde
seljakoti kiloda all.Kohale me siiski saime, mitte just oma sihtkohta, vaid ühte teise väike linna, Denhami. Mis siis ikka.
Homme proovime uuesti. Proovisime ja kohal olimegi. Igavuste tipp! delfiinid, ilus ookean ja palju vanureid. Tuttavaks saime seekord USA kutiga, kes öö läbi meie toas oksendas. Lahe! Sellest olenemata, viskas ta meid hommikul tagasi Denhami,
kus on kergem hääletamist alustada. Meie, kui kiired tüdrukud, jõudsime oma sihtkohtadesse palju varem kui need inimesed,kes meid peale ei saanud võtta millegi tõttu ja hiljem imestasid kuidas me juba enne neid kohale jõudsime.
Järgmine sihtkoht Coral Bay, mis tõotas olla veidike huvitavam, kui Shark Bay. 600 km Robi nimelise mehega ja tema koera Oscariga.
Väikesed vaatamisväärsused vahepeal ja kohal me olimegi jällegi. Rob, kellel eelmine päev oli sünnipeöv olnud, pidi ju kuidagi pead parandama, Nii siis G segaski talle taga istmel kokteile. Polnud hullu midagi, sest Austraalias on 0,5 promilli
rooli taga lubatud. Terved ja õnnelikult kohal. Ma isegi enam ei mäleta kui kaua me Coral Bays viibisime, võiks arvata, et paar ööd. Uued tuttavad jällegi. 3 kutti, kellega me tuba jagasime, ühele neist meeldis unes rääkida ja kõndida. Kõndimise
jättis ta õnneks tookord vahele aga jutustas küll üpris palju, isegi läbi troppide oli kuulda. Kui jääb mulje, et me ainult meessoost inimestega tuttavaks saime, siis põhimõtteliselt nii oligi. Järgmine hommik jällegi poiste auto peale, et suurele maanteeele jõuda kuna enamasti jõid need turistimagnetid kõik veidike eemale.
Kuumust on juba päris mitu ja kärbse parv tiirutab häirivalt pea ümber. Asukoht: täiesti kolgas ja küüdi saamise võimalus suhteliselt väike.Sihtkoht: Exmouth. 45 minutit meie jaoks ja autos me jälle istumegi, Seekord tehti ekstra meie joaks 30 km pikem sõit, et meid ilusti ikka hosteli ette sõidutada. Ilus ja lihtne elu!
Bookisime endale siis 2 ööks toa ja plaanisime järgmine päev vaalu vaatama minna. Sinnani me aga kahjuks ei jõudnudki.
Nagu ikka tuleb vooluga kaasa minna, Vooluks oli seekord kunstnik Peter, kes arvas, et me võiks temaga mõni aeg reisida ja ehk meid isegi oma aktimaali modelliks palgata. Väga ahvatlev pakkumine:) aga võib olla siiski teine kord. Nii me
siis järgmine vara hommik Peter'i autosse istusimegi. Ees ootasid rahvuspargid, ajalooline linn Cossack, Karratha, kunstinäitus koos Peteri töödega ja aborigeenidega üritused ja esitlused. Eriti palju targemaks saime. Jällegi!
3 päeva hiljem viskas Peter meid järgmisesse linna Port Hedlandi kus tuli suund võtta Broomi poole. 606 km täpsemalt.
Hääletama seekord ei pidanud. Tore Scott tuli ja küsis ise meilt, ennem kui me polnud veel teele jõudnudki, kas me Broomi tahame minna? Jah tahame! Sellega siis jällegi korras!
Ahjaa, nüüd siis Broome!!!! ma võikski sellest kohast rääkima jääda ja et kui palju mulle seal meeldis aga selleks olen ma liiga laisk. Esimsesel päeval saime kohe oma hostelis tuttavaks eestlase Hardiga, Oliveriga UK-st ja .....prantslasega.
Tore õhtu uute sõpradega. Järgmine päev läksime Broomi avastama ja ookeani äärde, Kuna maailm on imepisike ja järjest väiksemaks jääb, siis kohtusin ma oma ühe ammuse tuttavaga keda ma esialgu kohe ära ei tundnud,10 aastat teeb imesid.
Järgmmiseks päevaks oli meid juba kutsutud eestlaste ranna peole, Kokku 15 eestlast ja ilmselgelt vähemuses austraallastega.
Pidu oli juba täies hoos kui meie seltskonnaga ühines mu klassivend,keda ma praktiliselt peale kooli lõpetamist polnud näinudki. Magasime kõik koos sõbarlikult rannas. Järgmine hommik pidime Jaanika ja Harry juurde kolima, Tuttavad
eestlased Airlie Beachi aegadest. Pakkisime end siis jälle kokku ja minek. Nii meie Broome mõõdus, Rannas sai veel magatud ning Broome ümbrust avastatud. Nädal läks sekundiga ja oligi vaja jälel edasi sõita. Saime ime odavast kohast endale džiibi
koos kõigi reisiks vajaliku varustusega. Oma tutikad arvutid saabusid meile ka Broome, nii popid olemegi!ja võis sõiduga alata,sest 2000 km oli vaja veel minna.
Sõitsime Getteriga kordamõõda, pean ära mainima, et ei olnud automaat käigukastiga auto ja aeg ajalt sai nende suunatulede ning käigu vahetustega ikka nalja. Neli päeva oli aega, et darwinisse jõuda, meie sõitsime rahulikult 3 päevaga. 3 päeva
Darwinis ja Rahvuspargis koskede all ujumist ning hüvasti.... Austraalia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
KURB KURB KURB!!!!
(aga me tuleme ju tagasi)
Thursday, August 19, 2010
Tuesday, July 20, 2010
täitsa ilma tööta
Aitab Austraalias töötamisest ja aitab rahest, mida ma poleks osanud siin mandril kunagi oodata. Nüüd on aeg puhata.
Reedel oli meil viimane tööpäev, ilm oli sitemast sitem, vihma sadas terve päev ja külm oli ka. Õnneks siiski haigeks ei jäänud. Olemas on meie 88 farmipäeva,täpsemalt 92 isegi ja saab hakata teise aasta viisat taotlema.
Peale tööd tegin porgandikooki ja Getter pakkis asju, mina nagu ikka jätsin kõik viimasele minutile, ehk siis järgmisele hommikule.
Esialgu oli meil plaan hääletades Perthi sõita aga kuna vihma sadas, siis otsustasime siiski bussi kasuks. SÕber Dan viskas meid bussi peale. Hüvastijätud ja värgid ning head aega.
Perthi jõudes läksime kohe Eesti majja "koosviibimisele",ilmselegelt liiga palju eestlasi ühe suure austraalia jaoks aga noh lõbus oli ikkagi, getter oli kaine rool ja umbes 1-ks olime juba kodus ja teki all.
Preagu elame poiste juures, loodetavasti ainult neljapäevani, siis saame oma Bali viisad kätte ja võib hakata soojema austraalia poole liikuma.
praeguseks kõik jutud:
tsutsufrei
Reedel oli meil viimane tööpäev, ilm oli sitemast sitem, vihma sadas terve päev ja külm oli ka. Õnneks siiski haigeks ei jäänud. Olemas on meie 88 farmipäeva,täpsemalt 92 isegi ja saab hakata teise aasta viisat taotlema.
Peale tööd tegin porgandikooki ja Getter pakkis asju, mina nagu ikka jätsin kõik viimasele minutile, ehk siis järgmisele hommikule.
Esialgu oli meil plaan hääletades Perthi sõita aga kuna vihma sadas, siis otsustasime siiski bussi kasuks. SÕber Dan viskas meid bussi peale. Hüvastijätud ja värgid ning head aega.
Perthi jõudes läksime kohe Eesti majja "koosviibimisele",ilmselegelt liiga palju eestlasi ühe suure austraalia jaoks aga noh lõbus oli ikkagi, getter oli kaine rool ja umbes 1-ks olime juba kodus ja teki all.
Preagu elame poiste juures, loodetavasti ainult neljapäevani, siis saame oma Bali viisad kätte ja võib hakata soojema austraalia poole liikuma.
praeguseks kõik jutud:
tsutsufrei
Saturday, July 3, 2010
loen päevi
Kui pahandada ei saaks, siis ei kirjutaks siia lehele vist enam üldse midagi. Aga tuleb tubli olla ja end kokku võtta.
Meil tiksub siin väikeses maakolkas nüüd viimased 2 nädalat....mitte, et siin midagi viga oleks, täitsa omamoodi tore koht aga lihtsalt kõik sõbrad ja niisama kalliks saanud inimesed on lahkunud ja veidike igav ja rutiinne on.
Eelmine nädal, täpsemalt neljapäeval otsustasime, et nüüd on väikest puhkust vaja ja otsustasime et läheme mõneks päevaks Perthi lõbusalt aega veetma.
Ütlesime siis oma hosteli omanikule, et kas ta viiks meid hommikul maantee äärde, et me saaksime hääletama minna. Vastus oli küll selline, "et mida, segi olete või." Eelmine aasta saadi nimelt kätte üks sarimõrtsukas, kes oli 17 hääletajat ära tapnud ja nii edasi. Meid see siiski väga ei huvitanud.
Oleme siis tee ääres...tuleb politsei, Tervist tervist!!! Keegi teatas neile et 2 koolitüdrukut hääletavad, hea huumor. Me suht 25 lähedal siin:). Paar ülekuulavat küsimust ja korras. Teine auto vist võttis juba peale. Kutt, kelle naine on eestlane/soomlane. Kihvt! Kolm tundi jutustamist ja Perthis me olimegi.
Kvaliteetaeg!
Kvaliteetaja sisse kuulus ka meie kojusõidu piletite ostmine.
NB! Koju, või noh, Tallinnasse saabume 16 september....natuke nagu ootaks. Enne seda veedame üle kuu Balil ja naudime kõike, mida annab nautida.
Ma räägin, elu on ilus!
Koju sõidupiletitega oli meil mõnusalt jamamist. Udupead, nagu me aegajalt oleme, unustasime kõige pikema lennu ostmata. Alguses ei suutnud oma silmi uskuda, kui avastasime, et üht kõige olulisemat lennuotsa lihtaslt ei ole. Väga normaalne, lihtalt jäi kuidagi kinnitama. Nüüd on siiski kõik korda aetudja peaks klappima.
Kui meil siin nüüd 2 nädalat täis saab, siis on nii, et meil on aega 2,5 nädalat et 4000 kilomeetrit üles poole sõita, keegi ei tea veel kuidas aga hääletades ilmselt. Ei jõua ära oodata, et tagasi sooja kliimasse minna. Aitab sellest külmast pakasest siin.
Sooja päikest ja mõnusat suve Teile sinna....
Meil tiksub siin väikeses maakolkas nüüd viimased 2 nädalat....mitte, et siin midagi viga oleks, täitsa omamoodi tore koht aga lihtsalt kõik sõbrad ja niisama kalliks saanud inimesed on lahkunud ja veidike igav ja rutiinne on.
Eelmine nädal, täpsemalt neljapäeval otsustasime, et nüüd on väikest puhkust vaja ja otsustasime et läheme mõneks päevaks Perthi lõbusalt aega veetma.
Ütlesime siis oma hosteli omanikule, et kas ta viiks meid hommikul maantee äärde, et me saaksime hääletama minna. Vastus oli küll selline, "et mida, segi olete või." Eelmine aasta saadi nimelt kätte üks sarimõrtsukas, kes oli 17 hääletajat ära tapnud ja nii edasi. Meid see siiski väga ei huvitanud.
Oleme siis tee ääres...tuleb politsei, Tervist tervist!!! Keegi teatas neile et 2 koolitüdrukut hääletavad, hea huumor. Me suht 25 lähedal siin:). Paar ülekuulavat küsimust ja korras. Teine auto vist võttis juba peale. Kutt, kelle naine on eestlane/soomlane. Kihvt! Kolm tundi jutustamist ja Perthis me olimegi.
Kvaliteetaeg!
Kvaliteetaja sisse kuulus ka meie kojusõidu piletite ostmine.
NB! Koju, või noh, Tallinnasse saabume 16 september....natuke nagu ootaks. Enne seda veedame üle kuu Balil ja naudime kõike, mida annab nautida.
Ma räägin, elu on ilus!
Koju sõidupiletitega oli meil mõnusalt jamamist. Udupead, nagu me aegajalt oleme, unustasime kõige pikema lennu ostmata. Alguses ei suutnud oma silmi uskuda, kui avastasime, et üht kõige olulisemat lennuotsa lihtaslt ei ole. Väga normaalne, lihtalt jäi kuidagi kinnitama. Nüüd on siiski kõik korda aetudja peaks klappima.
Kui meil siin nüüd 2 nädalat täis saab, siis on nii, et meil on aega 2,5 nädalat et 4000 kilomeetrit üles poole sõita, keegi ei tea veel kuidas aga hääletades ilmselt. Ei jõua ära oodata, et tagasi sooja kliimasse minna. Aitab sellest külmast pakasest siin.
Sooja päikest ja mõnusat suve Teile sinna....
Wednesday, June 16, 2010
Manjimupi Nautimus
Pikalt ei ole vist mõtet kirjutada, sest lihtsalt nii palju on vahe peal juhtunud. Lühidalt on nii, et 12-st eestlasest on meid järel nüüd 8. Palju nalja ja SUUR väsimus on pidevalt peal. Viimased päevad oleme G-ga hurmaasid korjanud,õunapuid püganud, traktoritega ringi kihutanud ja treileriga purustusi tekitanud (mina).
Kui kellelgi on Autraaliast arusaam, kui soojast ja ilusast kohast, siis ilus ta on, aga mitte soe. Meil oli nimelt neljapäeva hommikul siin -4 kraadi. Küsige kui jääs olime, no ikka väga!
Kuu aega peab veel siin passime, siis on loodetavasti teise aasta viisa jaoks kõik vajalik tehtud ja võib koju sõidu pileteid hakata vaatama:P
Musidkallid
-m-
Kui kellelgi on Autraaliast arusaam, kui soojast ja ilusast kohast, siis ilus ta on, aga mitte soe. Meil oli nimelt neljapäeva hommikul siin -4 kraadi. Küsige kui jääs olime, no ikka väga!
Kuu aega peab veel siin passime, siis on loodetavasti teise aasta viisa jaoks kõik vajalik tehtud ja võib koju sõidu pileteid hakata vaatama:P
Musidkallid
-m-
Monday, May 3, 2010
Lääne kallas
Ei ole väga kaua kirjutanud ja tundub, et need kirjutamised jäävad nüüdsest väga harvaks või kaovad mingiks ajaks üldse. Põhjus selles, et meil ei ole siin ei telefonilevi, ega ka interneti levi, kui siis ainult üks väga kallis WIFI.
Aga, et siis Airlist veel nii palju, et viimane nädal seal oli ikka väga mõnus ja kurb samal ajal. Poleks arvanud, et nii koduks saab see koht meile.
Viimane tööpäev oli teisipäeval ja kolmapäeva lõunaks kutsuti meid töö juurde lõunale. Läksime siis kohale ja küsisime, et kus me kohvi ja kooki saame süüa. Ma nimelt küpsetasin porgandikooki ja mõtlesime, et sööb ära ja siis koju pakkima. Tuli välja, et meil oli boss mingi 7 erinevat magustoitu kodus valmistanud. Trevor, meie töökaaslane põhimõtteliselt, oli meile lillekimbud teinud ja kingituse lauale jätnud. Ta nimelt joonistab päris päris hästi.
Ühe sõnaga ilusad joonistused olid kingiks.UUUh nii armas oli, kõik olid koos, sõime kõhud punni ja jätsime kõigiga hüvasti ja finito.
Koju tagasi, veel kord üks porgandikook õhtuks. Meie ära saatmise peoks ja Kristiina sünnipäevaks. Sellel päeval saabus meile Perthi lähedalt veel 2 Kristiina sõpra, üks eestlane tüdruk ja tema inglasest kutt. Mõnus õhtu oli.
Hommikul siuh viimased asjad kokku. Teglikult mitte siuh sest mul on ikka üle mõistuse palju asju, napilt mahutasin ära. Billy (meie Belglane) viis meid lennujaama ära. Äge lennujaam oli, ooteruum oli väljas lageda taeva all:D. Kõige mõnusam oli see, et minu käsipagas kaalus 3 kilo rohkem kui
lubatud. Kas nägin vaeva, et kõik ära mahutada ja ümber tõsta lennujaamas. jõhker!
Kuna eelmine öö oli väga suure unevõlaga, siis magasime G-ga pead koos kogu lennu Brisbane. Brisbanes esimene asi kiirtoit ligi ja põrandale chillima.
Järgmise lennuni oli üle 5 tunni aega. Vaatasime siis 2 ja pool meest minu arvutist. Mingil ajal tuli mingi mees meie juurde kõrvale pikutama ja filmi vaatama. Nii me siis olime seal. Lend Perthi hilines umbes tund, olime juba oma starti ootamas lennukis, kui ühel naisel hakkas tervisega midagi tõsist,igaljuhul pidime me tagasi lennujaama sõitma ja aeg muudkui venis ja venis.
Lõpuks õhus olles mina muidugi kustusin jälle ja magasin peaaegu kogu 5 pool tundi, vahepeal üritasin mingit filmi ka vaadata aga uni sai siiski võitu.
Perthis: KÜLM KÜLM KÜLM. Ära hellitatud ida kalda kodanikud, kes pole pikki varrukaid ja pükse pool aastat kandud. NO ikka väga külm oli.
Kell oli muidugi 1 öösel ka. Ootasime siis sada aastat taksot ja saime jällegi teistega seal juttu aetud. Saime ühe tüdrukuga tuttavaks, kes juhuslikult tahtis samasse hostelisse kuhu meiegi. Vedas, jagasime taksot ja hoidsime raha kokku. Hostelisse ja magama.
Hommikul suhteliselt vara üles. Arvatavasti selle väikese ajavahe pärast. Meil on nüüd nimelt 5 tundi eestiga ainult vahe, mis oleks päris tore kui oleks levi ja saaks suhela ka kellegagi. Lühidalt Perth on mõnus koht. Tšekkisime linna üle esimesel päeval. Õhtul käsisime väljas. Väga väga veider oli näha ka naisi väljas, sest meil seal idakaldal olid ju ainult kutid:). Kaua me väljas polnud ja suht normaalsel ajal tuttu. Hommikul põrkasiem köögis 2 eestipoisiga kokku. Kas maailm on väike? Jah, on!
Päev möödus Kings Parkis ja palju kõndides. Õhtul käisime eestlastega Kasiinos, ilma naljata see kasiino oli staadioni suurune. Kihvt koht! Meie siiski ei mänginud.Sealt edasi kluppi ja siis hostelisse küllatki vara.
Pühapäeval oli Anzac Day, kui ma nüüd selle valesti kirjutasin siis on küll piinlik. Ühesõnaga II maailma sõja mingi lahingu mälestuspäev. Peaks netist rohkem selle kohta uurima, kui aega saab. Käisime siis paraadil ja olime nagu korralikud Austraalia kodanikud. Absoluutselt kõik poed ja söögikohad olid kinni, va üks koti pood, nagu meie jaoks. G ostis endale uue seljakoti sest tal vana lagunes ära ja mina uue kohvri et oma selga mitte pooleks murda.
Perthi kesklinnast sõitsime rongiga bussijaama, sellel ajal tuli üks onu juttu ajama minuga, küsis kus ma pärit olen, kui vastasin, siis ta ei kuulnud mind,pidin end mitu korda üha kõvema häälega kordama, lõpuks teadis kogu vagun, et ma olen eestis ja vanus on 24. Selle peale sain komplimendi ja vaguni täie pilkude osaliseks. Päris veider oli olla seal.
Kella 3 ajal läks buss Manjimupu poole. 6 tundi bussisõitu ja kohal me olimegi. Karl, mu eesti sõber, kes on seal olnud juba 2 kuud, tuli meile vastu.
Sealt edasi metsa sisse tööhostelisse. Kes ei tea, siis see on selline koht, kus sulle otsitakse töö ja ise põhimõtteliselt ei pea midagi tegema kui oma elamise eest maksma. Jõudsime siis sinna ja Karl hakkas meid tutvustama teistele. Ütlesin siis kõigile Hi! vastuseks tuli "tere" puhtas eesti keeles. Ma olin pisut segaduses aga tuli välja et meid on siin kokku 12 eestlast nüüd. Normaalne, eesti kommuun. Tegime siis oma olemise mõusaks ja tutvusime pisut teistega ka. Kell oli juba päris mitu, kui saime teada, et me peame järgmisel hommikul tööle minema kell 8. Ausalt, poleks seda oodanud. Mis siis ikka. Ega magama ikka sellepärast varem ei läinud.
Kuna meil hommikuks midagi süüa ei olnud ja lõunaks tööle polnud ka midagi kaasa teha, siis Karl oli nii armas et surus meile hommikul Lunchboxid kätte ja saatis tööle. Ma ei väsi kordamast kui head sõbrad mul on.
Tööge läks meil väga hästi, sest see on siin põhimõtteleiselt kõige kergem töö, Mitte just füüsiliselt aga selles mõttes, et me saame rahulikult võtta. Tunni mitte tükipalk,mis on hea.
Töönädal oli päris mõnus. Meie farmeri naine on eestlane ja siis tundub et see farmer hoiab meid päris palju selle pärast. Üks päev käis meile oma naist
tutvustamas isiklikult. Nalja saab ka tööl. Meie nagu ikka, lobisme ja itsitame pidevalt. Siiani meeldib mulle siin väga, kui aiult pilukad nii ajudele ei
käiks. Varem arvasin, et Austraallased on rumal rahvas aga tundub et asiaatidele ei ole üldse aju antud, ei tahaks kuri olla aga neid ei salli siin ikka mitte keegi.
Siin Manjimupus on täiesti sügis ju, puud on kollased, lehed on maas ja oleks nagu Eestis. Ei väsi kordamast et on KÜLM aga päeval on hästi soe.
Volbriööl tegime lõket ja kuulasime Hosteli omaniku isa jutte Austraaliast. Väga informatiivne. Meie töötasime laupäeval ka poolest päevast, samal ajal kui
enamikel oli vaba päev. Käisime kaltsukas shoppamas ja saime endale soojemaid riideid, sest G suutis juba siin haigeks jääda.
Õhtul käisime kusagil kohalikke juures grillimas. Väga omamoodi perekond oli aga hästi sõbralikud. 12 ajal koju tagasi ja veits veel jauramist ja siis magama.
Eile, ehk siis pühapäeval oli meil ainuke vaba päev. Kolisime enda toast kõrval olevasse ja nüüd on meil eestlaste tuba. Kolm poissi ja tüdrukut.
Selline elu meil siis siin ongi. Ma veel ei kujuta ette kui kauaks me siia metsa jääme aga kui keegi huvi tunneb ja soovib suhelda siis telefoniliinid on
siin ainult siis avatud kui ma tööl olen, levi on ja kõik toimib.
Metsaelanik,
Merks
Aga, et siis Airlist veel nii palju, et viimane nädal seal oli ikka väga mõnus ja kurb samal ajal. Poleks arvanud, et nii koduks saab see koht meile.
Viimane tööpäev oli teisipäeval ja kolmapäeva lõunaks kutsuti meid töö juurde lõunale. Läksime siis kohale ja küsisime, et kus me kohvi ja kooki saame süüa. Ma nimelt küpsetasin porgandikooki ja mõtlesime, et sööb ära ja siis koju pakkima. Tuli välja, et meil oli boss mingi 7 erinevat magustoitu kodus valmistanud. Trevor, meie töökaaslane põhimõtteliselt, oli meile lillekimbud teinud ja kingituse lauale jätnud. Ta nimelt joonistab päris päris hästi.
Ühe sõnaga ilusad joonistused olid kingiks.UUUh nii armas oli, kõik olid koos, sõime kõhud punni ja jätsime kõigiga hüvasti ja finito.
Koju tagasi, veel kord üks porgandikook õhtuks. Meie ära saatmise peoks ja Kristiina sünnipäevaks. Sellel päeval saabus meile Perthi lähedalt veel 2 Kristiina sõpra, üks eestlane tüdruk ja tema inglasest kutt. Mõnus õhtu oli.
Hommikul siuh viimased asjad kokku. Teglikult mitte siuh sest mul on ikka üle mõistuse palju asju, napilt mahutasin ära. Billy (meie Belglane) viis meid lennujaama ära. Äge lennujaam oli, ooteruum oli väljas lageda taeva all:D. Kõige mõnusam oli see, et minu käsipagas kaalus 3 kilo rohkem kui
lubatud. Kas nägin vaeva, et kõik ära mahutada ja ümber tõsta lennujaamas. jõhker!
Kuna eelmine öö oli väga suure unevõlaga, siis magasime G-ga pead koos kogu lennu Brisbane. Brisbanes esimene asi kiirtoit ligi ja põrandale chillima.
Järgmise lennuni oli üle 5 tunni aega. Vaatasime siis 2 ja pool meest minu arvutist. Mingil ajal tuli mingi mees meie juurde kõrvale pikutama ja filmi vaatama. Nii me siis olime seal. Lend Perthi hilines umbes tund, olime juba oma starti ootamas lennukis, kui ühel naisel hakkas tervisega midagi tõsist,igaljuhul pidime me tagasi lennujaama sõitma ja aeg muudkui venis ja venis.
Lõpuks õhus olles mina muidugi kustusin jälle ja magasin peaaegu kogu 5 pool tundi, vahepeal üritasin mingit filmi ka vaadata aga uni sai siiski võitu.
Perthis: KÜLM KÜLM KÜLM. Ära hellitatud ida kalda kodanikud, kes pole pikki varrukaid ja pükse pool aastat kandud. NO ikka väga külm oli.
Kell oli muidugi 1 öösel ka. Ootasime siis sada aastat taksot ja saime jällegi teistega seal juttu aetud. Saime ühe tüdrukuga tuttavaks, kes juhuslikult tahtis samasse hostelisse kuhu meiegi. Vedas, jagasime taksot ja hoidsime raha kokku. Hostelisse ja magama.
Hommikul suhteliselt vara üles. Arvatavasti selle väikese ajavahe pärast. Meil on nüüd nimelt 5 tundi eestiga ainult vahe, mis oleks päris tore kui oleks levi ja saaks suhela ka kellegagi. Lühidalt Perth on mõnus koht. Tšekkisime linna üle esimesel päeval. Õhtul käsisime väljas. Väga väga veider oli näha ka naisi väljas, sest meil seal idakaldal olid ju ainult kutid:). Kaua me väljas polnud ja suht normaalsel ajal tuttu. Hommikul põrkasiem köögis 2 eestipoisiga kokku. Kas maailm on väike? Jah, on!
Päev möödus Kings Parkis ja palju kõndides. Õhtul käisime eestlastega Kasiinos, ilma naljata see kasiino oli staadioni suurune. Kihvt koht! Meie siiski ei mänginud.Sealt edasi kluppi ja siis hostelisse küllatki vara.
Pühapäeval oli Anzac Day, kui ma nüüd selle valesti kirjutasin siis on küll piinlik. Ühesõnaga II maailma sõja mingi lahingu mälestuspäev. Peaks netist rohkem selle kohta uurima, kui aega saab. Käisime siis paraadil ja olime nagu korralikud Austraalia kodanikud. Absoluutselt kõik poed ja söögikohad olid kinni, va üks koti pood, nagu meie jaoks. G ostis endale uue seljakoti sest tal vana lagunes ära ja mina uue kohvri et oma selga mitte pooleks murda.
Perthi kesklinnast sõitsime rongiga bussijaama, sellel ajal tuli üks onu juttu ajama minuga, küsis kus ma pärit olen, kui vastasin, siis ta ei kuulnud mind,pidin end mitu korda üha kõvema häälega kordama, lõpuks teadis kogu vagun, et ma olen eestis ja vanus on 24. Selle peale sain komplimendi ja vaguni täie pilkude osaliseks. Päris veider oli olla seal.
Kella 3 ajal läks buss Manjimupu poole. 6 tundi bussisõitu ja kohal me olimegi. Karl, mu eesti sõber, kes on seal olnud juba 2 kuud, tuli meile vastu.
Sealt edasi metsa sisse tööhostelisse. Kes ei tea, siis see on selline koht, kus sulle otsitakse töö ja ise põhimõtteliselt ei pea midagi tegema kui oma elamise eest maksma. Jõudsime siis sinna ja Karl hakkas meid tutvustama teistele. Ütlesin siis kõigile Hi! vastuseks tuli "tere" puhtas eesti keeles. Ma olin pisut segaduses aga tuli välja et meid on siin kokku 12 eestlast nüüd. Normaalne, eesti kommuun. Tegime siis oma olemise mõusaks ja tutvusime pisut teistega ka. Kell oli juba päris mitu, kui saime teada, et me peame järgmisel hommikul tööle minema kell 8. Ausalt, poleks seda oodanud. Mis siis ikka. Ega magama ikka sellepärast varem ei läinud.
Kuna meil hommikuks midagi süüa ei olnud ja lõunaks tööle polnud ka midagi kaasa teha, siis Karl oli nii armas et surus meile hommikul Lunchboxid kätte ja saatis tööle. Ma ei väsi kordamast kui head sõbrad mul on.
Tööge läks meil väga hästi, sest see on siin põhimõtteleiselt kõige kergem töö, Mitte just füüsiliselt aga selles mõttes, et me saame rahulikult võtta. Tunni mitte tükipalk,mis on hea.
Töönädal oli päris mõnus. Meie farmeri naine on eestlane ja siis tundub et see farmer hoiab meid päris palju selle pärast. Üks päev käis meile oma naist
tutvustamas isiklikult. Nalja saab ka tööl. Meie nagu ikka, lobisme ja itsitame pidevalt. Siiani meeldib mulle siin väga, kui aiult pilukad nii ajudele ei
käiks. Varem arvasin, et Austraallased on rumal rahvas aga tundub et asiaatidele ei ole üldse aju antud, ei tahaks kuri olla aga neid ei salli siin ikka mitte keegi.
Siin Manjimupus on täiesti sügis ju, puud on kollased, lehed on maas ja oleks nagu Eestis. Ei väsi kordamast et on KÜLM aga päeval on hästi soe.
Volbriööl tegime lõket ja kuulasime Hosteli omaniku isa jutte Austraaliast. Väga informatiivne. Meie töötasime laupäeval ka poolest päevast, samal ajal kui
enamikel oli vaba päev. Käisime kaltsukas shoppamas ja saime endale soojemaid riideid, sest G suutis juba siin haigeks jääda.
Õhtul käisime kusagil kohalikke juures grillimas. Väga omamoodi perekond oli aga hästi sõbralikud. 12 ajal koju tagasi ja veits veel jauramist ja siis magama.
Eile, ehk siis pühapäeval oli meil ainuke vaba päev. Kolisime enda toast kõrval olevasse ja nüüd on meil eestlaste tuba. Kolm poissi ja tüdrukut.
Selline elu meil siis siin ongi. Ma veel ei kujuta ette kui kauaks me siia metsa jääme aga kui keegi huvi tunneb ja soovib suhelda siis telefoniliinid on
siin ainult siis avatud kui ma tööl olen, levi on ja kõik toimib.
Metsaelanik,
Merks
Thursday, April 15, 2010
Üks kuni mitu uudist
pikema jututa...nüüd on nii, et me sõidame siit täpselt nädala pärast ära- Perthi. lennukiga Brisbane ja siis sealt edasi. Kedagi me oma korterisse ei leidnud, jama lugu ja peame oma tagtisrahast loobuma nüüd. Kahjuks tuleb millegist loobuda, kui teise aasta viisat tahame. Perthist läheme edasi Manjimupu, kus on meil paar sõpra juba ees, õunu korjama.....uhuhuuuuu. Meie praegune boss naeris meid selle plaaniga kohe välja- Mis mõttes nagu!
Me saame hakkama küll:D
See ka veel, et meil on alates eilsest uus üüriline jälle. See kord täitse eesti tüdruk, Kristiina. Elab meiega seni kuni me ära sõidame. Saame talle
meie "suurlinna" elu näidata.
Kui me sinna Manjimuppu jääme, oleme me muust maailmast suht ära lõigatud jälle, sest seal levi ei ole. Jess!!!
Täna õhtul lähme kahe Belgia kuti juurde õhtusöögile. Ainult sööks pidevalt!:)
aga okeika,
rääkimiseni!
Me saame hakkama küll:D
See ka veel, et meil on alates eilsest uus üüriline jälle. See kord täitse eesti tüdruk, Kristiina. Elab meiega seni kuni me ära sõidame. Saame talle
meie "suurlinna" elu näidata.
Kui me sinna Manjimuppu jääme, oleme me muust maailmast suht ära lõigatud jälle, sest seal levi ei ole. Jess!!!
Täna õhtul lähme kahe Belgia kuti juurde õhtusöögile. Ainult sööks pidevalt!:)
aga okeika,
rääkimiseni!
Friday, April 9, 2010
Siiru-viiruline
Kuna mu väsinud ja vana arvuti andis siin mõni aeg tagasi otsad, siis pole saand kellegagi suhelda. Kõik lihtsalt ei saa perfektselt korras olla,kas ei ole elektrit, asjad on katki või oled ise katki.
Igal juhul on asjad nüüd siin Airlies nii, et oleme meie ainult kahekesi G-ga siin, enam eestlasest tuttavaid ei ole. Kõik on läinud! Ilmselgelt on mõni päev natuke igavam kui ülejäänud igavad päevad:D. Tantsupidusid ikka toimub, neist ju loobuda ei saa ja ei tahagi, aga see on ka suuremas osas kõik.
Millegi pärast ei suuda oma mõtteid täna väga hästi koondada, püüan mitte väga ühelt teemalt teisele hüpata ja kui seda siiski teen , siis palun vabandust.
Eelmine teisip...uuh, kas tõesti juba nii mitu aega tagasi? Jah! Saatsime Jaanika ja Harry teisele poole Austraaliat ära. Korralikult! Nagu siin kombeks on.
Üks veidike kurb uudis meile ka, peale selle, et meil eestlasi enam ei ole, sõitis meie kallis korterikaaslane Ethan eile tagasi koju, Uus-Meremaale.
Poiss, kellest võib vabal ajal anekdoote jutustada. Just hakkas omaks saama ja juba ta läinud ongi. Nii, et jälle korter meie päralt ja võib pool paljalt ringi jalutada:D
Seoses selle orkaani ja pikkade Easteritega, on meil tööl totaalselt vaikne olnud, vähe haaval hakkab ununema, mis tunne on üle 4-5 tunni päevas tööd teha:D. Eelmine nädal olime nii vähe tunde tööl, et võiks öelda....sügispuhkus!
Munapühad veetsime ilma munadeta, tegin hommikuks pannkooke mustikatega, Limps!
Peaaegu oleks unustanud....See on muidugi Sikule ja Kiisikule rohkem mõeldud... Neiu Jaanika ja Noormees Harry on nüüd kihlatud. Väga kihvt! Whitehaven Beach ja muud romantilised jutud noh:)! Ühesõnaga kõik toimis;)
PALJU ÕNNE neile veel kord!
Oma Austraalia troopiliste haiguste hulka saab nüüd kahjuks või õnneks taas kord lisada ühe. Jess..ja kes on see õnnelik, kes sai mingi supernakkava naha-haiguse? MINA! Infektsioon, nimega Tinea, keset nägu. Väga lõbus! Eile oli viimane ravipäev ja nüüd vist võib juba öelda, et olen korras jälle. Sellised asjad toovad tunde, et tahaks lihtsalt mõni hommik kodus ärgata, empsiga kohvitada ja toast mitte välja minna. Mulle need haigused siin väga ei meeldi ja võib juhtuda, et suur koduigatsus tuleb peale.
Mu arvuti parandusega sai veits nalja ka. Udupead,nagu need ozid on, kaotasid mu arvuti akulaadija ära. Arvutionul oli nutt kurgus, ilma naljata, et ta peab mulle nüüd tutika juhtme andma, vana paranduse hinnaga. Vedas see kord või jah?
Kes veel ei tea, arvatavasti kõik siiski teavad aga ütlen siiski, et Sigrid Ingi jalad on taaskord Eestimaa pinnal. Have fun siku!
Joelile peab suure tähhi ütlema mõnuse kirja eest ja nende teepakkide eest. Olid küll nii head!
A vist on kõik jutud nüüd räägitud. Mul on täna vaba päev. Hea on puhata, peale rasket ja väsitavat töönädalat!:)
Hästi ilus sügisilm on täna, nagu ka kõik eelnevad ja järgnevad. Sooja on 27 ja pilvi ei ole.
Lähen arvatavasti basseini äärde vedelema ja raamatut lugema. Ilus elu!
Musid sinna poole!
Merks
Igal juhul on asjad nüüd siin Airlies nii, et oleme meie ainult kahekesi G-ga siin, enam eestlasest tuttavaid ei ole. Kõik on läinud! Ilmselgelt on mõni päev natuke igavam kui ülejäänud igavad päevad:D. Tantsupidusid ikka toimub, neist ju loobuda ei saa ja ei tahagi, aga see on ka suuremas osas kõik.
Millegi pärast ei suuda oma mõtteid täna väga hästi koondada, püüan mitte väga ühelt teemalt teisele hüpata ja kui seda siiski teen , siis palun vabandust.
Eelmine teisip...uuh, kas tõesti juba nii mitu aega tagasi? Jah! Saatsime Jaanika ja Harry teisele poole Austraaliat ära. Korralikult! Nagu siin kombeks on.
Üks veidike kurb uudis meile ka, peale selle, et meil eestlasi enam ei ole, sõitis meie kallis korterikaaslane Ethan eile tagasi koju, Uus-Meremaale.
Poiss, kellest võib vabal ajal anekdoote jutustada. Just hakkas omaks saama ja juba ta läinud ongi. Nii, et jälle korter meie päralt ja võib pool paljalt ringi jalutada:D
Seoses selle orkaani ja pikkade Easteritega, on meil tööl totaalselt vaikne olnud, vähe haaval hakkab ununema, mis tunne on üle 4-5 tunni päevas tööd teha:D. Eelmine nädal olime nii vähe tunde tööl, et võiks öelda....sügispuhkus!
Munapühad veetsime ilma munadeta, tegin hommikuks pannkooke mustikatega, Limps!
Peaaegu oleks unustanud....See on muidugi Sikule ja Kiisikule rohkem mõeldud... Neiu Jaanika ja Noormees Harry on nüüd kihlatud. Väga kihvt! Whitehaven Beach ja muud romantilised jutud noh:)! Ühesõnaga kõik toimis;)
PALJU ÕNNE neile veel kord!
Oma Austraalia troopiliste haiguste hulka saab nüüd kahjuks või õnneks taas kord lisada ühe. Jess..ja kes on see õnnelik, kes sai mingi supernakkava naha-haiguse? MINA! Infektsioon, nimega Tinea, keset nägu. Väga lõbus! Eile oli viimane ravipäev ja nüüd vist võib juba öelda, et olen korras jälle. Sellised asjad toovad tunde, et tahaks lihtsalt mõni hommik kodus ärgata, empsiga kohvitada ja toast mitte välja minna. Mulle need haigused siin väga ei meeldi ja võib juhtuda, et suur koduigatsus tuleb peale.
Mu arvuti parandusega sai veits nalja ka. Udupead,nagu need ozid on, kaotasid mu arvuti akulaadija ära. Arvutionul oli nutt kurgus, ilma naljata, et ta peab mulle nüüd tutika juhtme andma, vana paranduse hinnaga. Vedas see kord või jah?
Kes veel ei tea, arvatavasti kõik siiski teavad aga ütlen siiski, et Sigrid Ingi jalad on taaskord Eestimaa pinnal. Have fun siku!
Joelile peab suure tähhi ütlema mõnuse kirja eest ja nende teepakkide eest. Olid küll nii head!
A vist on kõik jutud nüüd räägitud. Mul on täna vaba päev. Hea on puhata, peale rasket ja väsitavat töönädalat!:)
Hästi ilus sügisilm on täna, nagu ka kõik eelnevad ja järgnevad. Sooja on 27 ja pilvi ei ole.
Lähen arvatavasti basseini äärde vedelema ja raamatut lugema. Ilus elu!
Musid sinna poole!
Merks
Subscribe to:
Posts (Atom)