Sunday, January 30, 2011
Kolmapäev
Teisipäeval istusime kõik kodus, Tegelikult vaevalt et me kõik, aga igal juhul oli teada, et Kolmapäeval G ja Jaana töötama ei pea, kui siis ainult mina. Õhtul sain meili, et ka minul on kolmapäev vaba. Väike mõte oli eelnevalt peast läbi käinud, et äkki saab New Yorki sõita Holidays in London kontserdile taas kord, mis siin niisama ikka passida:). No ja nii me siis tegimegi. Hakkasime lõuna ajal sõitma ning kõigest 4,5 tunni pärast olimegi kohal. Parkisime end ära ja siis J helistas Nicile, et mis värk on. Nic (bändi solist ja J silmade sära), ütles, et nad jätavad kontserdi ära kuna lubab suurt lumetormi. Me olime ka muidugi sellest napilt kuulnud kuid ei arvanud, et midagi väga suurt tuleb, ameeriklastele meeldib ikka aeg ajalt asju üle dramatiseerida. Tundub, et mingit kontsertit siiski ei tule. Sõitsime siis New Jerseysse jälle ja saime Nici ja teistega kokku, käisime sushit söömas, mingis pubis drinke tegemas ja olime niisama lõbusad. Ilm läks järjest hullemaks ja hullemaks, esialgu oli meil plaan hakata öösel tagasi koju sõitma, sest kõik peavad järgmine päev tööl ja koolis olema, kes kus. See tundus, muidugi iga minutiga üha rohkem võimatu. Otsustasime siis Jerseysse ööseks jääda ja, et hakkame hommikul vara liikuma. Hommikul paistis auto napilt lume alt välja ja kuna sahk polnud veel tulnud, oli selge, et me ei saa veel kusagile liikuda, ootasime siis natuke ja kui teed enam vähem läbitavad hakkasime liikuma. Getter tööle ei jõudnud, mina saatsin meili et tulen paar tundi hiljem. Paar tundi hiljem istusime ummikus ja liikusime 50 meetrit 2,5 tunniga. Väga okei. 4tunni asemel sõitsime koju 7,5 tundi. Ah, kes neid tunde tegelikult ikka luges:)
Monday, January 24, 2011
New Jersey nädalavahetus
Peale tööd paar kiiremat liigutust, asjad kokku ja autosse. Aga kus teised on? Pole veel valmis, oleks pidanud vist rahulikumalt võtma.
Okei, lõpuks on teised ka autos ja 4,5 h sõitu võis alata. Jaana, meie super autojuht teeb teel olles ainult paar vale exiti pööret aga seda viga annab lihtsalt parandada, tuleb ringiga tagasi kiirteele sõita.
Tegime ühe peatuse ja siis edasi. Esimene öö olime Yonkersis, seal kus me eelmine kordki peatusime kui Halloweeni ajal Ameerika maal käisime. Jõudsime päris hilja kohale, nii et ega muud teha ei olnudki kui, et magama ära. Hommikul hommikusöök ja siis oli hea plaan, et lähme tšillime väljas ringi, mis sest, et kohutav pakane on. Asjad koos ja valmis edasi minema, mida aga ei ole, on Dagne rahakott, tema dokumentide ja muuga. Otsisime igast nurgast, autost ja auto alt. Heliseb telefon. Ojee Dagne rahakott on leitud, kohast kus me eelmine õhtu peatuse tegime, poole teise tunni tee kaugusel, Selge see, et täna ei vaata me midagi kusagil ringi ja toome rahakoti ära. Onu, kes rahakoti oli leidnud, tegi sellist taustauuringut, et kas annab ikka õigele inimesele koti ja siis ei tahtnud isegi leiutasu. Mul on ikka hea meel et nii häid inimesi veel leidub. Kõigil tuju rõõmsam ja nüüd on jäänud kõigest 3 tundi sõitu meie sihtkohta.
Miks me üldse sinna läksime, oli see et Jaana ja Dagne tuttav bändiga mängib ja kuna me pole üldse saanud korralikult väljas käia siis miks mitte. Onju. Kell seitse jõudsime hotelli ja 9 plaanisime klubisse minna. Pole vist kunagi näinud sellist konveierliini tegevust ühes väikeses hotelli toas. Ilusad ja natuke tipsised ja täitsa valmis minema. Taksojuht tahtis meid eksikombel rongijaama viia,me panime talle muidugi korralikult segast, et polnud ka ime. Kontsert oli hea, tantsida sai palju ja lõbus oli loomulikult ka. Pärast võtsime ka takso, arvates et taksojuht on sama, kes ennem kuigi tegelikult lähemal vaatamisel polnud sarnasusest märkigi, võib olla ainult nahavärv. Igaljuhul arvatavasti ei saanud ta meist midagi aru, sest me olime kindlad et me võime oma juttu taksojuhiga sealt alustada kus eelnevalt pooleli jäime. Tüdrukud võtke end kokku, arvas taksojuht?!
Kuna meie hotellis oli geyklubi siis pidime otse loomulikult kõik ka sinna minema. Liiga palju samasoo armastajaid, nii et pikalt ma sinna ei jäänud. Hotellituppa jõudes oli tuba rahvast täis. J silmarõõm ja ülejäänud bändi liikmed. Lõppkokkuvõttes ma ei tea kui kaua me üleval püsisime aga mina lihtsalt kustusin oma voodisse mingi hetk.
Hommikul (loe 12 päeval) pakkisime oma sada asja jälle kokku, ausalt ka nagu elama oleks tulnud ja läksime Holidays in London-ga ja nende kogu suguvõsaga hommikust sööma, Tore pühapäeva brunch. Dagne oli terve päev näost roheline ja arvasime et tal on lihtsalt tuumapohmell aga selgus et see pohmell kestab ka veel täna ja on hoopis kõhugripp, Siin on see kõigil praegu. Loodetavasti läheb minust kuidagi mööda.
Täna hommikul oli -32 kraadi ja mina ainukesena pidin tööle sõitma, täiega oleks tahtnud teki alla jääda. Eks kui midagi huvitavat hakkab toimuma, annan jälle teada, Igal juhul on hetkeseisuga kõik hästi ja tore tore tore nädalavahetus oli.
Okei, lõpuks on teised ka autos ja 4,5 h sõitu võis alata. Jaana, meie super autojuht teeb teel olles ainult paar vale exiti pööret aga seda viga annab lihtsalt parandada, tuleb ringiga tagasi kiirteele sõita.
Tegime ühe peatuse ja siis edasi. Esimene öö olime Yonkersis, seal kus me eelmine kordki peatusime kui Halloweeni ajal Ameerika maal käisime. Jõudsime päris hilja kohale, nii et ega muud teha ei olnudki kui, et magama ära. Hommikul hommikusöök ja siis oli hea plaan, et lähme tšillime väljas ringi, mis sest, et kohutav pakane on. Asjad koos ja valmis edasi minema, mida aga ei ole, on Dagne rahakott, tema dokumentide ja muuga. Otsisime igast nurgast, autost ja auto alt. Heliseb telefon. Ojee Dagne rahakott on leitud, kohast kus me eelmine õhtu peatuse tegime, poole teise tunni tee kaugusel, Selge see, et täna ei vaata me midagi kusagil ringi ja toome rahakoti ära. Onu, kes rahakoti oli leidnud, tegi sellist taustauuringut, et kas annab ikka õigele inimesele koti ja siis ei tahtnud isegi leiutasu. Mul on ikka hea meel et nii häid inimesi veel leidub. Kõigil tuju rõõmsam ja nüüd on jäänud kõigest 3 tundi sõitu meie sihtkohta.
Miks me üldse sinna läksime, oli see et Jaana ja Dagne tuttav bändiga mängib ja kuna me pole üldse saanud korralikult väljas käia siis miks mitte. Onju. Kell seitse jõudsime hotelli ja 9 plaanisime klubisse minna. Pole vist kunagi näinud sellist konveierliini tegevust ühes väikeses hotelli toas. Ilusad ja natuke tipsised ja täitsa valmis minema. Taksojuht tahtis meid eksikombel rongijaama viia,me panime talle muidugi korralikult segast, et polnud ka ime. Kontsert oli hea, tantsida sai palju ja lõbus oli loomulikult ka. Pärast võtsime ka takso, arvates et taksojuht on sama, kes ennem kuigi tegelikult lähemal vaatamisel polnud sarnasusest märkigi, võib olla ainult nahavärv. Igaljuhul arvatavasti ei saanud ta meist midagi aru, sest me olime kindlad et me võime oma juttu taksojuhiga sealt alustada kus eelnevalt pooleli jäime. Tüdrukud võtke end kokku, arvas taksojuht?!
Kuna meie hotellis oli geyklubi siis pidime otse loomulikult kõik ka sinna minema. Liiga palju samasoo armastajaid, nii et pikalt ma sinna ei jäänud. Hotellituppa jõudes oli tuba rahvast täis. J silmarõõm ja ülejäänud bändi liikmed. Lõppkokkuvõttes ma ei tea kui kaua me üleval püsisime aga mina lihtsalt kustusin oma voodisse mingi hetk.
Hommikul (loe 12 päeval) pakkisime oma sada asja jälle kokku, ausalt ka nagu elama oleks tulnud ja läksime Holidays in London-ga ja nende kogu suguvõsaga hommikust sööma, Tore pühapäeva brunch. Dagne oli terve päev näost roheline ja arvasime et tal on lihtsalt tuumapohmell aga selgus et see pohmell kestab ka veel täna ja on hoopis kõhugripp, Siin on see kõigil praegu. Loodetavasti läheb minust kuidagi mööda.
Täna hommikul oli -32 kraadi ja mina ainukesena pidin tööle sõitma, täiega oleks tahtnud teki alla jääda. Eks kui midagi huvitavat hakkab toimuma, annan jälle teada, Igal juhul on hetkeseisuga kõik hästi ja tore tore tore nädalavahetus oli.
Monday, January 17, 2011
Uus aasta, uued tuuled
Asukoht: Lebanon, New Hampshire, USA
Alates eelmisest nädalast kui siia jõudsime ja põhimõtteliselt kellegagi rääkida ei tahtnud, on asjad nüüdseks muutunud. See esimene nädalavahetus me tõenäoliselt midagi jahmatama panevat korda ei saatnud. Veetsime oma õhtuid teleka taga veiniklaasiga, Laupäev käisime kelgutamas ja pühapäeva õhtul tähistasime eesti aja järgi Getteri sünnipäeva. Esmaspäeval visati mind pea ees tundmatusse ja pidin juba tööle minema. Õnneks saime asjad niimoodi paika loksutada, et ma üksi ei pidanud olema, töötasime lihtsalt kõik õnneliku perena koos. Tegelikult oli ainult minul ja Dagnel tööpäev. Kui keegi veel ei tea kes Dagne on, siis ta on Jaana õde (eelkõige ei tea teda minu pere). Kõige armsam meie kommuuni pealik, natuke hirmutavalt korraarmastaja aga eks meil kõigil tuleb kasuks kui keegi nn vitsaga järel käib. Kingitused saime ka G-ga, kui siia jõudsime, pesukoti ja roosad soojad sokid, ei ole üldse paha elu. Dagnel on omad reeglid siin, vetsus peab lahtise uksega käima, ma ei ole veel kahjuks nii sisse sulandunud ja eelistan siiski uksi sulgeda. Eks hiljem vaatab edasi.
Peaksin vist tööst ka rääkima, mida teeme. Hoiame lapsi. Tean tean….mina ja lapsed? Kõik, kes mind tunnevad saavad aru, et see on suht ebatavaline kooslus ja teeme nii, et Guatemala ei loe sest see oli hoopis oma ette teema eraldi valdkonnast. Hoian hetkel kahe pere lapsi. Ühes neist on kolm tüdrukut, 5;4 ja 2 aastane ja teises on peaaegu 3 aastana poiss, Siiani on nendega täitsa lõbus olnud.
Kolmapäeval oli meil siin eeeriti jõhker lumesadu ja kui siin lund sajab, siis seda sajab ikka nii, et mitu osariiki on suletud või noh esialgu suletakse siiski ainult koolid ja a la sellised asutused. Nii me siis istusime kolmapäev kõik rõõmsalt kodus, napilt lamatisi diivanil saades ja telekast kõige totramaid saateid jälgides. Jaana on meil terve nädal meist eemal elanud, kõige hullemas betooneramus, noh ma saan aru, et minimalism ja värk võib eriti kihvt olla vahel, mulle ka meeldib aga see maja on ikka veits too much, või siis on lihtsalt rikaste värk, Igal juhul me oleme seal vahetustega kõik ööbimas käinud ja J-l seltsiks olnud sest need lapsed ei ole just kõige normaalsema kasvatusega (loe, ilma kasvatuseta)kellega üksi hängida viitsiks. Mina olin eile seal, tegime trenni, sest mis on üks õige maja ilma jõusaalita, täna tegime trenni ja homme hommikul läheme Dagnega jõusaali ja kolmapäeval G-ga salsasse. KEVADEKS VORMI: jajah, mida iganes.
Mul lagunes arvuti ära siin nädala alguses ja täna tegi Jaana selle lihtsalt vana hea Google otsingu abiga korda, küll on tore kui lihtsad asjad õnnelikuks teevad nagu seda on töötav arvuti. Eile kirjutasime koos Iceland Air’i natuke kurjema poolse kirja ka selle nende või kelle iganes informatsiooni puudumise kohta, et kes kurat on mulle öelnud, et peab tagasisõidu pilet ka olema, seda muide kusagil kirjas ei olegi, nii et ma loodan mingit moodi sellele mõttetule raha raiskamisele mingit kompensatsiooni saada..
Noh ja nii ongi.
Homme varakult trenni ja siis tööle ja eks siis vaatab edasi. Reede õhtul sõidame New Jerseysse kontserdile, loodetavasti tuleb lõbus üritus. Eks kirjutan peale seda.
Natuke nagu tuleks uni, samas on juba täitsa aeg ka. Hea on see, et ajavahe oli suht olematu, siit poolt tänaks Guatemalat.
Kallistused ja head ööd
Alates eelmisest nädalast kui siia jõudsime ja põhimõtteliselt kellegagi rääkida ei tahtnud, on asjad nüüdseks muutunud. See esimene nädalavahetus me tõenäoliselt midagi jahmatama panevat korda ei saatnud. Veetsime oma õhtuid teleka taga veiniklaasiga, Laupäev käisime kelgutamas ja pühapäeva õhtul tähistasime eesti aja järgi Getteri sünnipäeva. Esmaspäeval visati mind pea ees tundmatusse ja pidin juba tööle minema. Õnneks saime asjad niimoodi paika loksutada, et ma üksi ei pidanud olema, töötasime lihtsalt kõik õnneliku perena koos. Tegelikult oli ainult minul ja Dagnel tööpäev. Kui keegi veel ei tea kes Dagne on, siis ta on Jaana õde (eelkõige ei tea teda minu pere). Kõige armsam meie kommuuni pealik, natuke hirmutavalt korraarmastaja aga eks meil kõigil tuleb kasuks kui keegi nn vitsaga järel käib. Kingitused saime ka G-ga, kui siia jõudsime, pesukoti ja roosad soojad sokid, ei ole üldse paha elu. Dagnel on omad reeglid siin, vetsus peab lahtise uksega käima, ma ei ole veel kahjuks nii sisse sulandunud ja eelistan siiski uksi sulgeda. Eks hiljem vaatab edasi.
Peaksin vist tööst ka rääkima, mida teeme. Hoiame lapsi. Tean tean….mina ja lapsed? Kõik, kes mind tunnevad saavad aru, et see on suht ebatavaline kooslus ja teeme nii, et Guatemala ei loe sest see oli hoopis oma ette teema eraldi valdkonnast. Hoian hetkel kahe pere lapsi. Ühes neist on kolm tüdrukut, 5;4 ja 2 aastane ja teises on peaaegu 3 aastana poiss, Siiani on nendega täitsa lõbus olnud.
Kolmapäeval oli meil siin eeeriti jõhker lumesadu ja kui siin lund sajab, siis seda sajab ikka nii, et mitu osariiki on suletud või noh esialgu suletakse siiski ainult koolid ja a la sellised asutused. Nii me siis istusime kolmapäev kõik rõõmsalt kodus, napilt lamatisi diivanil saades ja telekast kõige totramaid saateid jälgides. Jaana on meil terve nädal meist eemal elanud, kõige hullemas betooneramus, noh ma saan aru, et minimalism ja värk võib eriti kihvt olla vahel, mulle ka meeldib aga see maja on ikka veits too much, või siis on lihtsalt rikaste värk, Igal juhul me oleme seal vahetustega kõik ööbimas käinud ja J-l seltsiks olnud sest need lapsed ei ole just kõige normaalsema kasvatusega (loe, ilma kasvatuseta)kellega üksi hängida viitsiks. Mina olin eile seal, tegime trenni, sest mis on üks õige maja ilma jõusaalita, täna tegime trenni ja homme hommikul läheme Dagnega jõusaali ja kolmapäeval G-ga salsasse. KEVADEKS VORMI: jajah, mida iganes.
Mul lagunes arvuti ära siin nädala alguses ja täna tegi Jaana selle lihtsalt vana hea Google otsingu abiga korda, küll on tore kui lihtsad asjad õnnelikuks teevad nagu seda on töötav arvuti. Eile kirjutasime koos Iceland Air’i natuke kurjema poolse kirja ka selle nende või kelle iganes informatsiooni puudumise kohta, et kes kurat on mulle öelnud, et peab tagasisõidu pilet ka olema, seda muide kusagil kirjas ei olegi, nii et ma loodan mingit moodi sellele mõttetule raha raiskamisele mingit kompensatsiooni saada..
Noh ja nii ongi.
Homme varakult trenni ja siis tööle ja eks siis vaatab edasi. Reede õhtul sõidame New Jerseysse kontserdile, loodetavasti tuleb lõbus üritus. Eks kirjutan peale seda.
Natuke nagu tuleks uni, samas on juba täitsa aeg ka. Hea on see, et ajavahe oli suht olematu, siit poolt tänaks Guatemalat.
Kallistused ja head ööd
Saturday, January 8, 2011
Dsiiiiiisus !
Mõni päev lihtsalt ei ole reisimiseks, eile oli kohe kindlasti üks nendest!
Okei, Tallinnas olles oli veel kõik hea, natuke nukker tunne südames, et nüüd ju ei teagi päris täpselt millal tagasi ja nii edasi. Väsimus oli nii suur, et mina nokkisin nii Tallinnasse sõites autos kui ka sadamas. Lõpuks laeval olles, ei pidanud enam vastu, viskasime end kuhugile trepi alla pikali ja magasime põhimõtteliselt kogu reisi. Helsinkis jäime oma ainukesest bussist maha, millega pidime Vantaasse (lennujaama) sõitma. Mõtlesime, et kõnnime siis kesklinna ja püüame sealt bussi, eksisime ära! Ah no vahet ei ole, onju, saime ikkagi lennujaama. Selgus, et meie lend hilineb 30 minutit. Check-in’i tädi ütles lohutuseks, et ei ole hullu, kuna meil on Islandil ainult tund aega teisele lennule jõuda, nüüdseks juba ainult 30 minutit, siis ei ole hullu kui me ei jõua. Saame järgmine päev ehk uue lennuga. Suurepärane! Läks veits paremini ja jõudsime siiski 40 minutit ennem järgmist lendu Reykjaviki, piisavalt aega……Et Merilin Saul saaks turvakontrolli minna. Pisteline kontroll! Tädi ütles, et ära muretse. Lennuk ootab sind ära! Okay, tehke see kontroll kiirelt ära. Ma olen väsinud ja tahan siit ära. Tehtud ning lennu peal suunaga Bostonisse.
Boston. Onu:“ Palun näidake oma tagasisõidupiletit?“ eem, mul ei ole, kas peaks!?
Sweet, teile tuleb eskort, oodake ära. Mul oli, et wtf?
Lõppude lõpuks istusin peaaegu 3 tundi koos tšurkade ja umbkeelsetega kusagil ruumis ja ootasin enda nime, et saaks küsida, mis keiss siis on, keegi midagi teada ju ei anna. Sain siis lõpuks ühe leti juurde, kõige kurjema tädiga vestlema. Miljon küsimust ja lõpuks lause, et kui mul on ainult ühe otsa pilet, siis mul on valida, kas ma lahkun kohe järgmise lennuga tagasi sinna kust ma tulin, või ostan tagasi pileti Helsinkisse. Täiesti ajuvaba. Raha nii palju arvel ei ole, kui tore. Kui isa raha kannaks, siis seda nii kiirelt kätte ei saaks. Põhimõtteliselt nägin end juba tagasi sõidu lennukil silmi peast nutmas ja tagasi eestisse sõites. Miljontriljon mõtet oli peas. Lõppkokkuvõttes laenasin Jaanalt ja Dagnelt sularaha ja nüüd on mul tagasisõidupilet 8ndaks veebruariks tagasi koju. Üritan selle piletiga midagi ette võtta ja täna kirjutame Islandair’i kaebekirja, sest tegelikult see on nende viga, kuna keegi ei küsinud, et miks mul ainult ühe otsa pilet on, peab Usa-st välja ka olema. Mul on sajaga kopp ees, kõigest sellest jamast. Vahel on ikka hea oma Eesti kodus olla.
Kirjutan edasi, loodetavasti ainult positiivsest kui mul tuju väheke parem on?!
Okei, Tallinnas olles oli veel kõik hea, natuke nukker tunne südames, et nüüd ju ei teagi päris täpselt millal tagasi ja nii edasi. Väsimus oli nii suur, et mina nokkisin nii Tallinnasse sõites autos kui ka sadamas. Lõpuks laeval olles, ei pidanud enam vastu, viskasime end kuhugile trepi alla pikali ja magasime põhimõtteliselt kogu reisi. Helsinkis jäime oma ainukesest bussist maha, millega pidime Vantaasse (lennujaama) sõitma. Mõtlesime, et kõnnime siis kesklinna ja püüame sealt bussi, eksisime ära! Ah no vahet ei ole, onju, saime ikkagi lennujaama. Selgus, et meie lend hilineb 30 minutit. Check-in’i tädi ütles lohutuseks, et ei ole hullu, kuna meil on Islandil ainult tund aega teisele lennule jõuda, nüüdseks juba ainult 30 minutit, siis ei ole hullu kui me ei jõua. Saame järgmine päev ehk uue lennuga. Suurepärane! Läks veits paremini ja jõudsime siiski 40 minutit ennem järgmist lendu Reykjaviki, piisavalt aega……Et Merilin Saul saaks turvakontrolli minna. Pisteline kontroll! Tädi ütles, et ära muretse. Lennuk ootab sind ära! Okay, tehke see kontroll kiirelt ära. Ma olen väsinud ja tahan siit ära. Tehtud ning lennu peal suunaga Bostonisse.
Boston. Onu:“ Palun näidake oma tagasisõidupiletit?“ eem, mul ei ole, kas peaks!?
Sweet, teile tuleb eskort, oodake ära. Mul oli, et wtf?
Lõppude lõpuks istusin peaaegu 3 tundi koos tšurkade ja umbkeelsetega kusagil ruumis ja ootasin enda nime, et saaks küsida, mis keiss siis on, keegi midagi teada ju ei anna. Sain siis lõpuks ühe leti juurde, kõige kurjema tädiga vestlema. Miljon küsimust ja lõpuks lause, et kui mul on ainult ühe otsa pilet, siis mul on valida, kas ma lahkun kohe järgmise lennuga tagasi sinna kust ma tulin, või ostan tagasi pileti Helsinkisse. Täiesti ajuvaba. Raha nii palju arvel ei ole, kui tore. Kui isa raha kannaks, siis seda nii kiirelt kätte ei saaks. Põhimõtteliselt nägin end juba tagasi sõidu lennukil silmi peast nutmas ja tagasi eestisse sõites. Miljontriljon mõtet oli peas. Lõppkokkuvõttes laenasin Jaanalt ja Dagnelt sularaha ja nüüd on mul tagasisõidupilet 8ndaks veebruariks tagasi koju. Üritan selle piletiga midagi ette võtta ja täna kirjutame Islandair’i kaebekirja, sest tegelikult see on nende viga, kuna keegi ei küsinud, et miks mul ainult ühe otsa pilet on, peab Usa-st välja ka olema. Mul on sajaga kopp ees, kõigest sellest jamast. Vahel on ikka hea oma Eesti kodus olla.
Kirjutan edasi, loodetavasti ainult positiivsest kui mul tuju väheke parem on?!
Subscribe to:
Posts (Atom)