Viimati kui Kirjutasin, olin vist veel Perthis, või siis hoopis Manjimupus. Jep, kindel Manjimup või siiski Perth!?
Nagu juba teada, siis võtsime ette hääletamistripi. Natuke Väriseva jalaga astusime rongile ja sõitsime Perthi äärelinna, et alustada oma 5000 km-se seiklusega. Tegelikult jalg ei värisenud, ainult natukene ärev oli, sest tegu on ju ikkagi meie viimase kuuga Austraalia maal.
Põhimõtteliselt oma esimese hääletamise päeval sai kohe nii palju valesti sõidetud, et tagant järele ajab siiani naerma, nimelt võttis meid üks vanaonu peale ja viis meid kohta, kus tema arvates oleks superhea hääletada edasi. Teel sinna pidime ka tema ookenai ääres asuvat tulevast maalappi minema vaatama. Okei tehtud, mis siis nüüd? tundub, et "heast" hääletamispaigast on asi ikka väga kaugel. Tuulepead nagu me oleme G-ga, kaarti me ei vaadanud, Onu lubas siis meile bussipiletid osta, et me edasi hääletama ei peaks ja kui lõpuks talle raidusime, et seda siiski vaja ei ole ja saame ise hakkama siis viis meid "maanteele", mis jäi meie päris maanteest umbes 100 km kaugusele. Otasime siis onuga koos, kuni üks auto peatus. Noor kutt oli sees ja onu luges talle sellised sõnad peale, et oioi. Tüüp oli arvatavasti väga ehmunud.
Kell muudkui tiksus kuni lõpuks avastasime end väga ilusast kohast, nimega Lancelin, kus olime kõvasti oma esimese päeva sihtkohaga mõõda pannud. Uuesti hääletama! Koolibuss võttis peale ja saime lõpuks ometigi enda suurele maanteele.
Edasi oli ikka väga lihtne, tore mees võttis peale ja sai jälle 400-500 km edasi sõidetud. Esimene päev: lõpp hea, kõik hea- Geralton- tehtud!
Järgmise päeva sihtkoht oli Turistimagnet Shark Bay. Peale võtsid 3 kutti, kahe autoga, nii et G kott läks ühte autosse ja meie hoopis teise. Ägedad ja sõbralikud kutid olid, kes vahelduva eduga tegid kanepi peatusi, mis seal ikka, Võtke oma aeg,
peaaesi et meie kohale jõuaksime. Naljakas oli see, et kuna meil olid mõlemal pipragaasid aga mitte kunagi meie läheduses, ütlen ausalt, ma lihtsalt unustasin selle ära. Mitte miski ei pannud kordagi muretsema, et nüüd vist võiks vaja minna.
300 Km pärast pandi meid bensuka juures maha ja edasi pidime ise vaatama, kuidas saame. Kõige pikem ootamine üldse, 2 h kulus aega. Taaskord peatasid 2 poissi oma Van-i. Kitsas oli ja väike buss ei tahtnud kuidagi edasi liikuda meie suurde
seljakoti kiloda all.Kohale me siiski saime, mitte just oma sihtkohta, vaid ühte teise väike linna, Denhami. Mis siis ikka.
Homme proovime uuesti. Proovisime ja kohal olimegi. Igavuste tipp! delfiinid, ilus ookean ja palju vanureid. Tuttavaks saime seekord USA kutiga, kes öö läbi meie toas oksendas. Lahe! Sellest olenemata, viskas ta meid hommikul tagasi Denhami,
kus on kergem hääletamist alustada. Meie, kui kiired tüdrukud, jõudsime oma sihtkohtadesse palju varem kui need inimesed,kes meid peale ei saanud võtta millegi tõttu ja hiljem imestasid kuidas me juba enne neid kohale jõudsime.
Järgmine sihtkoht Coral Bay, mis tõotas olla veidike huvitavam, kui Shark Bay. 600 km Robi nimelise mehega ja tema koera Oscariga.
Väikesed vaatamisväärsused vahepeal ja kohal me olimegi jällegi. Rob, kellel eelmine päev oli sünnipeöv olnud, pidi ju kuidagi pead parandama, Nii siis G segaski talle taga istmel kokteile. Polnud hullu midagi, sest Austraalias on 0,5 promilli
rooli taga lubatud. Terved ja õnnelikult kohal. Ma isegi enam ei mäleta kui kaua me Coral Bays viibisime, võiks arvata, et paar ööd. Uued tuttavad jällegi. 3 kutti, kellega me tuba jagasime, ühele neist meeldis unes rääkida ja kõndida. Kõndimise
jättis ta õnneks tookord vahele aga jutustas küll üpris palju, isegi läbi troppide oli kuulda. Kui jääb mulje, et me ainult meessoost inimestega tuttavaks saime, siis põhimõtteliselt nii oligi. Järgmine hommik jällegi poiste auto peale, et suurele maanteeele jõuda kuna enamasti jõid need turistimagnetid kõik veidike eemale.
Kuumust on juba päris mitu ja kärbse parv tiirutab häirivalt pea ümber. Asukoht: täiesti kolgas ja küüdi saamise võimalus suhteliselt väike.Sihtkoht: Exmouth. 45 minutit meie jaoks ja autos me jälle istumegi, Seekord tehti ekstra meie joaks 30 km pikem sõit, et meid ilusti ikka hosteli ette sõidutada. Ilus ja lihtne elu!
Bookisime endale siis 2 ööks toa ja plaanisime järgmine päev vaalu vaatama minna. Sinnani me aga kahjuks ei jõudnudki.
Nagu ikka tuleb vooluga kaasa minna, Vooluks oli seekord kunstnik Peter, kes arvas, et me võiks temaga mõni aeg reisida ja ehk meid isegi oma aktimaali modelliks palgata. Väga ahvatlev pakkumine:) aga võib olla siiski teine kord. Nii me
siis järgmine vara hommik Peter'i autosse istusimegi. Ees ootasid rahvuspargid, ajalooline linn Cossack, Karratha, kunstinäitus koos Peteri töödega ja aborigeenidega üritused ja esitlused. Eriti palju targemaks saime. Jällegi!
3 päeva hiljem viskas Peter meid järgmisesse linna Port Hedlandi kus tuli suund võtta Broomi poole. 606 km täpsemalt.
Hääletama seekord ei pidanud. Tore Scott tuli ja küsis ise meilt, ennem kui me polnud veel teele jõudnudki, kas me Broomi tahame minna? Jah tahame! Sellega siis jällegi korras!
Ahjaa, nüüd siis Broome!!!! ma võikski sellest kohast rääkima jääda ja et kui palju mulle seal meeldis aga selleks olen ma liiga laisk. Esimsesel päeval saime kohe oma hostelis tuttavaks eestlase Hardiga, Oliveriga UK-st ja .....prantslasega.
Tore õhtu uute sõpradega. Järgmine päev läksime Broomi avastama ja ookeani äärde, Kuna maailm on imepisike ja järjest väiksemaks jääb, siis kohtusin ma oma ühe ammuse tuttavaga keda ma esialgu kohe ära ei tundnud,10 aastat teeb imesid.
Järgmmiseks päevaks oli meid juba kutsutud eestlaste ranna peole, Kokku 15 eestlast ja ilmselgelt vähemuses austraallastega.
Pidu oli juba täies hoos kui meie seltskonnaga ühines mu klassivend,keda ma praktiliselt peale kooli lõpetamist polnud näinudki. Magasime kõik koos sõbarlikult rannas. Järgmine hommik pidime Jaanika ja Harry juurde kolima, Tuttavad
eestlased Airlie Beachi aegadest. Pakkisime end siis jälle kokku ja minek. Nii meie Broome mõõdus, Rannas sai veel magatud ning Broome ümbrust avastatud. Nädal läks sekundiga ja oligi vaja jälel edasi sõita. Saime ime odavast kohast endale džiibi
koos kõigi reisiks vajaliku varustusega. Oma tutikad arvutid saabusid meile ka Broome, nii popid olemegi!ja võis sõiduga alata,sest 2000 km oli vaja veel minna.
Sõitsime Getteriga kordamõõda, pean ära mainima, et ei olnud automaat käigukastiga auto ja aeg ajalt sai nende suunatulede ning käigu vahetustega ikka nalja. Neli päeva oli aega, et darwinisse jõuda, meie sõitsime rahulikult 3 päevaga. 3 päeva
Darwinis ja Rahvuspargis koskede all ujumist ning hüvasti.... Austraalia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
KURB KURB KURB!!!!
(aga me tuleme ju tagasi)
